PIMEDA AJA PUNASED MARJAD Jõhvikas päästis Ameerika uusasunike laevamehed
Ammuste aegade meresõitjaid ähvardas peale mereröövlite ja tormise mere veel kolmaski oht – C-vitamiini puudusest põhjustatud salakaval skorbuut, mis nõrgestas luid, võttis hambad suust ja näris veresooned hapraks. Külmutatud toit ja tehisvitamiinid olid alles tulevikumuusika, meri aga tahtis sõitmist. Appi tulid loodus ja rahvatarkus.
Teatakse rääkida, et kui Saksa laevade trümmides oli suur tagavara hapukapsast ja inglastel oli kaasas sidruneid ja laime, siis Uus-Inglismaalt merele minevate Ameerika uusasunike laevad vedasid suuri tünnitäisi jõhvikaid. Selle imemarja kasutamist olid nad õppinud mandri põliselanikelt, kes küpsetasid kuivatatud jõhvikatest jahvatatud jahust ja röstitud maisiteradest pätsikesi, ravisid jõhvikatega haavu ning segasid värsketest marjadest, hirvelihast ja põhjapõdrarasvast pemmikani ehk hädapäevade toidutagavara. Kes teab, ehk oligi uusasukatel just jõhvikatest esimeste raskete talvede üleelamisel enim abi. Tänapäeva ühendriiklaste kõige ameerikalikuma pidupäeva tänupüha juurde kuulub jõhvikas igatahes sama kindlalt kui kalkun.
Jõhvikas on imepärane ja tänuväärne mari, mis säilib peaaegu lõputult, nii nagu ka temas leiduv rohke C-vitamiin ehk askorbiinhape. Muidugi võib jõhvikat ka hoidistada ja külmutada, aga ta ei rikne ka karbiga külmkappi pandult. “Süüdi” on selles nii askorbiinhape kui ka bensoehape, mõlemad looduse põhjatust apteegist pärinevad head riknemisvastased vahendid.
Maire Suitsu
