Rakveres Pikal tänaval oli tunda Eesti oma Pinteri-traditsiooni olemasolu. Mälu tagasopist tulid välja Evald Hermaküla lavastatud ”Majahoidja” intonatsioonid ja varjundid. Mitte et Üllar Saaremäe, Ardo Ran Varrese ja Toomas Suumani rollid kuidagi kopeerinuks Jüri Krjukovi, Martin Veinmanni ja Aarne Üksküla tehtut. Aga jätkasid küll. Ja neid kahte erinevat tõlgendust on mõtet võrrelda.

REALISTLIK LUGU. Õigupoolest on Mati Undi tõlgendus üsna lähedane Hermaküla omale. Lihtsalt mõned rõhuasetused võimenduvad tänases päevas rohkem. Draamateatris oli ”Majahoidja” abstraktsem ja kunstilisem, Rakveres konkreetsem, realistlikum ja ka sotsiaalsem.

Finaali lõpplahenduses, kus Toomas Suumani Davies püüab leida kompromissi vendade Micki ja Astoniga ning jääda edasi nende katuse alla, kumab tugevalt läbi tõsiasi, et tal pole kuhugi minna. Kodutus on tänaste kunstnike ja vaatajate jaoks reaalsem mõiste kui ta oli seda aastal 1987.

Teravamalt mõjub ka Üllar Saaremäe Aston, kellega võrreldes Jüri Krjukov oli laval vähem luuser. Saaremäe rõhutab Krjukovist enam Astoni vaimset hälvet ja tema puhul on peaaegu algusest peale selge, et ei ehita see mees hoovi peale oma kuuri ega sea korda ka oma lapse-põlvekodu. Krjukovis oli rohkem salapära. Ometi mõjub oma näitlejateel täiesti uut moodi rolli teinud Saaremäe dramaatilisemalt. Temas on rohkem kontrapunkti Micki ja Daviese võimumängudele, mis olid nii Undi kui ka Hermaküla lavastuses elavalt esil.

Uus näitlejakvaliteet on ka Toomas Suumanil. Tema mängitud hulkur Davies on muhe vigurvänt, kelles peitub kurjuse hullus. Üksküla Davies oli temast veel muhedam ja ta ähvardused hädisemad. Tema Davieses oli sooja sarmi, mis Suumanil puudub ja ometi jõuab Suumani Davies finaalis kaastunnet esilekutsuva seisundini.

JALUTUSKÄIK TÄNAVAL. Rakvere ”Majahoidja” on intiimselt intensiivne, Unt naaseb siin Noorsooteatri väikse saali elava teatrikäsitluse juurde ja talle lähedased teemad kõlavad siin värskelt. Pinterile külgepoogitud undilikud ekstravagantsused nagu paljutsiteeritud punane tulekustuti ja T‰aikovski muusika mõjuvad humoorikalt ja kontekstisiseselt.

Etenduse eel pakub Rakvere muuseum jalutuskäigu piki Pikka tänavat, kus räägitakse põnevalt lahti iga maja ajalugu. Sel tänaval on palju tühje ja põlenud maju ning ringkäik loob ”Majahoidjale” omakorda raamiva konteksti, mis teeb kolme mehe loo räämas majas mõistetavaks ja lähedaseks.

Pinter pole täna midagi võõrast ega absurdset, ta jutustab lugusid meist endist. Täna on ka ”Sünnipäevapeo” põgenev Stanley tähendusrikkam ja mõistetavam. Pinteri juurde on mõtet naasta.