Turistide suust kuuleme tihti: küll teil on vahva, kui kiiresti kõik areneb. "Tallinn on fantastiliselt ilus linn, Põhjamaade pärl. Iga kord, kui siia paari kuu möödudes tulen, on linn puhtam ja uusi maju on püsti," ütles mõni aeg tagasi siinkirjutajale väliseesti investor Karl Wellner. Me ise pole rahul ja lohutame end sellega, et meie pealinn ei saa kunagi valmis – järelikult on praegune eklektiline linnapilt ajutine.

Korda pole

"Tallinnal on kaks põhiprobleemi," alustab Mart Kalm rooli istudes juttu ja samal ajal ringsõitu Tallinnas koos Eesti Päevalehe ajakirjaniku ja fotograafiga. "Esiteks. Linnavalitsusel ei ole selget sihti silme ees, kuhu ja mida ehitada. Koostati lõpuks ometi Tallinna üldplaan, aga see sattus erialaringkondade hävitava kriitika alla, sest selles puuduvad linnaehituslikud ideed. Plaan fikseerib, kui palju on linnaametnikud ettevõtjatele krunte maha parseldanud. Linn peaks hoopis ütlema, et siia sa bensiinijaama ei ehita, sest siia näeme ette sotsiaalelamuid või veelõbustusparki. Linnavalitsuse küündimatuse ülim näide oli plaan minna Cannes i kinnisvaramessile Viru väljaku tükeldamise skeemiga."

Kalm tõmbab hinge. "Kesklinna väljaku, mille pooled ruumi moodustavad seinad on alles püstitamata, täis ehitamine tundub asjatundmatu ja nõme!"

Sõidame Tartu maanteel bussijaama poole, Liivalaia ristmikul põrnitsevad teineteist Stockmanni ja EVEA Panga*1 klaasist ümarnurgad. Need sobivad.

"Teiseks," jätkab Mart Kalm, "Tallinna arhitektuuris puudub distsipliin. Kas sellele tänavale sellise kujundusega keldrisissekäik sobib või ei sobi? Kuidas võib iga korteriomanik vahetada aknaid oma suva järgi: üks paneb puust, teine tumedad väikeseruudulised, kolmas plastmassist. Meie ühiskonna allakäigule pani aluse see, et hakati erastama korteri, mitte maja kaupa."

Tallinnas on parke piisavalt, aga Kalm eristab võsa ja euroopalikku hooldatud parki.

"Parkide seisukord on masendav! Ei teata, kuidas, kuhu ja milliseid parke teha. Kui Lepikson oli linnapea, tehti ümber Harju mägi. Nüüd ei ole selge, kes seda hooldama peab ja enamik sinna pandud kallist raha on vastu taevast läinud. Praegu on park käest ära. Keegi ei asenda valesti istutatud taimi, sest selle kohta pole lepingut."

Mis on linnas hästi? "Ainus, millega linnavalitsuse tööst rahul olen, on korda tehtud puiesteed," kiidab Kalm vahelduseks ametnikke.

Sõidame linna uute väravateni lennujaama juures ja pöörame tagasi. Vasakule jäävad endise tselluloosikombinaadi sünged müürid, paremale rõõmsavärvilised autopoed*2. Kontrast on võimas.

Paas ja plekk

Kuidas sulanduvad vana paelinn ja plekist-klaasist moodsad hooned? Kalm ei näe probleemi. "Vanalinn on omaette tsoon, mille kõrval on kaasaegne välja ehitamata linn. Tallinnal pole kunagi olnud raha linna korraliku arhitektuuriga asustada."

Tehes maju järgnevatele põlvkondadele, linnaloojad riskivad.

"Kas oskate öelda, milline soeng on 15 aasta pärast moes?" küsib Kalm ajakirjanikult.

"Ei oska sedagi öelda, milline on poole aasta pärast moes," pareerin. "Järelikult ei tea me, milline arhitektuur tulevikus sobib. See ei olegi oluline. Iga maja on ajastu peegel," räägib Kalm.

Jätkan: "Võibolla peaks sisse tooma klassikalisi elemente, näiteks on majal katus, mitte kandilised servad?"

"Kas iga inimene peab olema lipsuga?" küsib Kalm vastu.

"Ega vist, aga Kopenhaageni või Stockholmi kesklinnades ei tee vahet, kus on uus, kus vana maja, nii hästi on hoonestus omavahel seotud," ütlen.

"Inimene ei pea olema lipsuga, järelikult ei pea iga maja olema katusega," saab Kalm hoogu juurde. "Erakordselt kole on praegu leviv kiviimitatsiooniga plekkkatus. Nagu Kadaka turu Hugo Bossi ülikond. Olgu siis parem aus plekkkatus!"

Tallinn ei kannata keerulise ajaloo ja ebaühtlase kultuuritaseme tõttu välja võrdlust vanade kultuurmaade suurlinnadega.

"Kopenhaageniga ei saa Tallinna võrrelda," raiub Mart Kalm. "Kultuuritasemed on erinevad. Taani kultuur on nii sügav, et meie nendeni ei jõua. Esiteks on sealsete arhitektide disain kõrgelt arenenud, teiseks on tellijad arenenud. Meie tellijad ei ole varem ehituskunstiga kokku puutunud. Tellija tahab, et maja oleks vägev, aga tal on halb maitse. Loll tellija on üks meie hoonestuspildi peaprobleem."

Sõidame Juhkentali tänaval Olümpia hotelli poole. Paistab uus Ühispank, linna kõrgeim maja. "Lahendus on korralik, aga naerma ajab pangajuhtide soov saada iga hinna eest suurim hoone!" mainib Kalm. "See on majanduslikult ebaratsionaalne ehitis."

Keerame Juhkentali, Liivalaia ja Veerenni vahele jäävasse romantilisse agulisse. "Vanu puitmaju pannakse põlema, et neid saaks maha lõhkuda. See on barbaarne. Aga siililegi on selge, et kõiki Tallinna puitrajoone kaitsta on mõttetu. Juhkentali kandis võiks kõik puumajad kokku lükata niipea, kui on raha paremate ehituseks. Linn peaks kehtestama tsoonid, kus puitarhitektuuri säilitada ja kus mitte." Kadrioru puitehitised ulatuvad 18. sajandisse ning väärivad hoidmist ja taastamist.

"Vanaaegse maja imitatsioon nagu Päevalehes Tarmo Rubeni maja, mis arestiti, on nii hale, et kulubki ära..." on Kalm karm.

Sõidame Olümpia juurest Estonia teatri poole. Kalm kiidab selle kandi stalinistlike ehitiste tänapäevastamist. Hävitava kriitika osaliseks saab Narva ja Pronksi nurgapealne hoone, kus paas on kinni krohvitud. Nagu siid katta sitsiga – võrdleb Kalm.

"Keskkonnaministeeriumi viga on selles, et keskkonna all mõeldakse ainult loodust, aga keskkond on ka ehitised," seletab Kalm. "Nagu õliloik reostab pinnast, kahjustab keskkonda maitsetu ümberehitis – riivab inimeste esteetilist meelt. Sama tinglikkuse astmega, millega reostustrahve arvutatakse, peaks ka arhitektuuri saama mõõta."

Jõuame läbi kesklinna mere poole, kiita saavad Estonia, Draamateatri ja Viru ajatud hooned, laita volikogu pealeehitus ja hotell Metropol.

"Nimetada sellist plekk-kolakat Metropoliks, on uskumatu! Proportsioneerimata ilmetu plönn," räägib Kalm. "Kõrval on rekonstrueeritud Rottermanni soolaladu hästi tehtud."

Möödajalutajale võivad mõlemad olla ilusad majad. "See on nagu riietusega," tõmbab Kalm taas paralleeli tekstiilikunstiga. "Võimatu on öelda, mis on hea maitse. Aga ega arhitekte ja disainereid asjata aastaid Kunstiakadeemias koolitata."

Kuidas hea maitse on kujundanud esimese vabariigi aegse agulimaja tänapäevaseks elamuks, toob Kalm näiteks Kalle Vellevoogi projekteeritud maja Patarei tänaval. Selle aknad avanevad merele, vahele jääb nõukogude jäänuk, Kalasadama varemed.

"Nõukogude jäänukitest vabanemist raskendab vaesus," mõistab Mart Kalm. "Meie turumajandus ei ole veel jõudnud nii kaugele, et kõiki neid hiiglaslikke territooriume kasutusele võtta – elamurajoonidena, puhkekeskustena."

Moodsa joone ja elustiiliga arhitekt Urmas Muru räägib, et ilma vastuoluta ei saa me linna keskust üldse vaadelda.

"Uue ja vana võitlus on kogu aeg," meenutab Muru. "Gooti maju rikuti ja tehti klassitsistlikeks, siis tehti jälle neogooti maju. Praegu oleme kriitilised kaasaja suhtes, sest vanu aegu me täpselt ei tea. Aga need on olnud veel õudsemad."

Muru arvates on modernne arhitektuur sõbralikum, kui eelnevate sajandite oma, sest aeg ise oli ebasõbralikum. "Veel eelmisel sajandil pandi Lääne-Euroopas inimesi flirtimise eest vangi."

Ehituskunstis peab Muru murranguliseks 18. ehk valgustussajandit. "Arhitektuuri ei saa lahus vaadelda ühiskonna protsessidest. 17. sajandil aktsepteeriti kõrgklassi sooritatud mõrvu, varjati neid ja üritati säilitada positiivne ellusuhtumine. Valgustussajandil hakati sellistel puhkudel kohut pidama, romantismiajastu kunst ja arhitektuur hakkas kritiseerima kristlikku kultuuri ja uurima inimliku pahe olemust."

Ka tänapäeva Tallinna hoonestamisel võitlevad omavahel nii poliitilised kui esteetilised erimeelsused.

"Meie linnapilti mõjutavad vajadused ja vahendid – viimaseid ei ole alates sellest, kui keskajal kadus viljaeksport, enam palju olnud," räägib Muru. "Võrdleksin Tallinna Põhja-Saksa väikelinnadega, kus samuti elu pärast keskaega seisma jäi. Aga mina olen arhitekt ja minu jaoks mõisteid "korras" või "mitte korras" pole. Kui kõik oleks korras, poleks mul enam tööd. Ja kui ma näen linnas midagi inetut, siis saan aru, miks miski asi nii on ja see ei kurvasta mind."

Muru enda tööstiil on suure hulga info läbitöötamine. "Kui olen kogu info peast läbi lasknud, siis hakkab projekt ennast ise looma. Kui mul on ees aga väga konkreetne tellimus või pean mingit trendi järgima, seab see kavandatavale kitsamad piirid," ütleb Urmas Muru.

*1 Kõigi kolleegide kiidetud hoone arhitektid on Vilen Künnapu ja Ain Padrik.

*2 Arhitekt Raivo Puusepp

Kirjanik Maimu Berg elaks merelinnas

"Mu ema elas Eesti ajal Patarei tänaval ja vaatas aknast, kuidas laevad tulid. Praegu tundub, et Tallinna merepiiri kontrolliks otsekui siiani Vene vastuluure. Ootan aega, mil Tallinn muutub merelinnaks. Ka Kopli on ilusa koha peal, sellest saaks kauni linnajao.

Meie linna ilme on turistidele sõbralik, aga ei ole seda meie enda vastu. Turistid käivad sõbralikes paigus. Aga nagu me astume sammu turismiradadelt kõrvale, satume põlenud puumajade, asotsiaalide ja nõukogude tehase- või sõjaväevrakkide keskele.

Puukvartalitesse tuleb suhtuda delikaatselt, mitmed on tõesti väärtuslikud, mõned pakuvad aga huvi vaid perverdile.

Lasna-, Musta- ja Õismäele ei aita muud kui dünamiit.

Vanalinnas ei tohiks midagi lõhkuda, nagu Sõnajalad seda tegid. Mina töötan Harju tänavas ja ootan, millal need häirivad augud täis ehitatakse, et tänav saaks ajaloolise kuju tagasi."