Põhjamaades väärtustatakse metsalooduse kaitset

Vt Puude tagant tõuseb tüli, EPL, 2. dets.

Arutlused Eesti metsade kasutamise ja kaitse üle paistavad hoogustuvat. Soomes ja teistes Põhjamaades on ürgse metsalooduse kaitse olnud tuliseks teemaks juba mõnda aega.

Ka paberipuidu, saematerjali ja muude metsandussaaduste ostjad, eriti Kesk-Euroopas, on senisest rohkem huvitatud sellest, millistest metsadest ja mil moel puidutoore on hangitud. Mõned metsandustoodete ostjad on teatanud, et nad ei soovi osta vanadest, puutumatutest metsadest pärit puitu. Sellised turuhoovad on nüüd omajagu mõjutanud näiteks Soome ja Rootsi metsanduspoliitikat.

Metsahooldusviisid on murranguliselt muutunud viimase kümne aasta jooksul. Endiste aegade intensiivne metsamajandus, millest räägivad suured lageraielangid ja pikad kuivenduskraavid, intensiivne maaharimine koos metsauuendusega, samuti ka okaspuude soosimine, oli metsaloodusele üpris laastav. Metsakeskkonna looduslik mitmekesisus vähenes ja mitmed looma- ja taimeliigid sattusid hävimisohtu.

Praegu püütakse kõikides Põhjamaades arvestada metsa majandamisel ka looduslikku vaheldust ja ohustatud liikidele vajalikke elukeskkonna tingimusi.

Puutumatud metsad on vältimatud

Uued loodussõbralikumad metsahooldeviisid ei lükka kõrvale vajadust luua piisavalt puutumatutena säilitatavaid looduskaitsealasid. Ainult nende abil võidakse ehk takistada sadade loodusliku metsa oludega harjunud loomaliikide väljasuremist. Looduskaitsealadel säilivad puutumatud metsad tõeliste aaretena ka metsa- ja loodusteaduslike uurimuste jaoks.

Kõikides Põhjamaades on viimasel aastakümnendil inventeeritud nn loodusmetsi ehk vanu metsi, mida juba ammu ei ole raiutud. Inventeerimisel on avastatud ka täiesti puutumatult arenenud loodusmetsi. Loodusmetsas on alati silmapaistvalt palju mädanevaid ja mahalangenud puid. Enamasti on selline mets tihe ja varjuline. Kui keegi arvab, et pehkinud puudega loodusmets on "haige", siis nii see muidugi ei ole.

Puude mädanemine on looduslik protsess ja täiesti loomulik osa metsa ökosüsteemi toimimisest. üksikute puude suremine või puurühmade mahalangemine tormi käes on looduse enda poolt pakutav viis teha uutele puudele kasvuruumi. Mitmed metsale omased liigid, muu hulgas seened ja mardikad, on täiesti sõltuvad mädanevast puidust ja tiheda loodusmetsa ühtlastest niiskustingimustest. Nad ei saa hakkama hooldatud majandusmetsades, kus leidub ainult terve ja hea kasvuga puid.

Pärast inventeerimist on Soomes, Rootsis ja Norras koostatud väärtuslike vanade metsade kaitsekavad. Põhja-Soomes jätkusid maastikuinventuurid veel selgi aastal ja lõplik poliitiline otsus väärtuslike netsade kaitse asjus tehakse järgmisel kevadel. Väärtuslikke metsi leidub loomulikult ka rahvusparkides ja muudel looduskaitsealadel, millest paljud on loodud juba ammu.

Praegu on erinevates Põhjamaades kasvavast sellisest metsast, milles juurdekasv on vähemalt 1 m3 ha kohta aastas, kaitstud metsi, nagu on toodud diagrammil. Kaitstavad metsad asuvad valdavalt riigimaadel. Kaitse tähendab siinkohal seda, et nendes metsades ei tehta mingeid raieid või muid metsamajanduslikke töid, vaid metsadel lastakse areneda täiesti looduslikult. See on üldine põhimõte Põhjamaade rahvusparkides ja muudel looduskaitsealadel, kui eesmärgiks on kaitsta ürgloodust. Metsade raie looduskaitsealadel oleks karjuvas vastuolus kaitse-eesmärkidega.

Samal ajal leidub mõnedel looduskaitsealadel nii raiutud kui istutatud metsi ja kraavitatud soid. Selliseid mitteloomulikul teel tekkinud ökosüsteeme on muuhulgas Soome metsavalitsus asunud ennistama. Näiteks kraavid soos aetakse kinni tagasi.

Kui palju metsa tuleks kaitsta?

Kui palju metsi peaks jätma täiesti puutumatuks, et metsa looduslikku mitmekesisusse kuuluvaid looma- ja taimeliike oleks võimalik säilitada? See on väga tähtis küsimus, kuid kahjuks ei saa keegi anda täiuslikku vastust. Suures osas sõltub vastus sellest, millist metsamajandust kaitsealadest väljaspool viljeldakse. Rootsis otsustas üks metsapoliitika komitee, et umbes 15% metsa pindalast tuleks kaitse alla võtta. Kui metsamajanduses võetaks suurema tähelepanu alla erinevaid looduskaitseseisukohti, siis peaks viiest protsendist kaitstavast metsa-alast piisama.

Rootsi ametlik eesmärk on, et tundra-aladest lõuna pool peaks 5% metsast olema kas looduskaitse all või täiesti puutumatu. Rootsi tundra-alade metsadest peaaegu 40% on juba sel moel kaitstud. Soomes seda laadi protsendi-eesmärke ei ole. On vaid üldine suund, et metsade kaitset peaks suurendama, et saaksime täita neid rahvusvahelisi kohustusi, millega me oleme end sidunud.

Pelgalt pindala ei kirjelda piisavalt metsade kaitset. Sama tähtis on see, milliseid metsi kaitstakse. Kaitsealustes metsades peaks leiduma võimalikult looduslikke metsi. Neid peaks leiduma maa igas kandis. Metsakaitsealade hulka võiks kuuluda ka erinevaid soid ja vesikondi.

Eelmainitud nõudmisi võib teostada ainult piisavalt suurtel kaitsealadel. Suur kaitseala on erinevatele välistele mõjuritele vastupidavam. See ei tähenda aga siiski, et väikesed, näiteks mõne liigi seisukohalt väärtuslikud metsad ei vääriks kaitsmist.

Metsade kaitset on siiani nõudnud peamiselt loodusteadlased ja -sõbrad. Põhjamaades on selline olukord muutumas. Isegi metsatööstus on ettevaatlikult hakanud taotlema metsalooduse kaitset. Ennekõike on põhjuseks metsatööstuse mure oma toodete läbilöögivõime üle tähtsates ekspordimaades.

Looduses matkamine hoogustub ja näiteks Helsingi läheduses asuva metsarikka Nuuksio rahvuspargi kui matkaobjekti väärtus on juba praegu suurem, kui oleks selle metsamajanduslik väärtus.

TIMO TANNINEN

Timo Tanninen on Soome metsavalitsuse Lõuna-Soome piirkonnajuhataja.