Põlengus kannatanud poiss tinistab unistuste kitarri
1995. aasta detsembris, Saaremaa ühisgümnaasiumi põlengu ajal oli Ivar kaheksa-aastane. Seda, kuidas ta leekides majast välja kanti, poiss ei mäleta. Ärkas ta nädala pärast haiglas.
“Kui Ivar minu käest kuulis, et kohe on jõulud, oli ta kohkunud,” räägib noormehe ema Ülle Mägi, sama kooli kunstiõpetaja.
Koerust Ivar teha ei saa, seda põlengus kahjustada saanud näo ja mitme teleintervjuu tõttu – kohe on teada, kellega tegu. Mõnikord on ta isegi solvunud, kui vanemad inimesed silmnähtava uudishimuga teda silmitsevad. Võiks ju ka viisakamalt.
Üht Ivari intervjuud TV1 saates “Ohu piiril”, kus poiss rääkis õnneliku lõpuga õnnetusest ja oma unistusest tegeleda muusikaga, nägi muusikaärimees Raivo Sersant. “Ivar oli siis poole noorem, aga rääkis väga tõsiselt sellest, kuidas ta tulevikus autosid disainib ja kuidas ta süntesaatorist unistab. Juba siis tekkis mul tahtmine tema unistus teoks teha,” meenutab Sersant.
Unistus elektrikitarrist läks täide. Kavatsusest teoni läks tükk aega. Enne sattus Sersant Saaremaa ühisgümnaasiumisse lauluvõistluse üriisse. Meenus, et tegu on sama kooliga, kus õpib Ivar. Tuttavate kaudu leidis Sersant Mägide telefoninumbri. Kuna mööda oli läinud mitu aastat, küsis Sersant kõigepealt, et kas süntesaatori-unistus on jõus.
“Olin sunnitud vastama, et vahepeal on unistamine kitarrini jõudnud,” räägib ema Ülle. Korraliku kitarri juurde käib võimendi, selle kinkis Raivo Sersant, kitarri ostmiseks sai perekond soodsa maksegraafiku. Mõlemad korraga oleks neile tähendanud küllalt suurt väljaminekut.
Nüüdseks on Ivar võtnud pisut kitarritunde ja iseõppijana jõudnud nii kaugele, et Sersant soovitas tal pilli võimsama ja akustilise imitatsiooniga kitarri vastu vahetada. Nii käis Ivar emaga koolivaheajal Tallinnas pillipoes uusi kitarre vaatamas, Sersant jagas noorele pillimehele soovitusi.
“See on tubli areng, mille Ivar on läbi teinud,” sõnab Sersant, kes muusikamaailma tundes teab, et mõnikord võib hea tahtmine materiaalsete võimaluste taha pidama jääda. “Kui mina mänederina alustasin, tuli kõike, alates kitarrikeeltest ja lõpetades korralike pillidega, taga ajada, nüüd on kõik olemas, aga ei pruugi selliseid võimalusi olla. Mida varem õige instrumendi kätte saad, seda parem on tulemus.”
Poisid tegid oma bändi. Ivar harjutab pilli iga päev paar tundi. Õppis internetist tuure ja otsis taustu. Alguses olid sõrmed valusad, aga nüüd on paks nahk peale kasvanud. ”Et sõrmed tuimaks ei jääks, on kitarr ka Tallinnas kaasas,” näitab Ivar.
Tänaseks on Ivari ja sõber Oti eestvedamisel juba peaaegu aasta tehtud bändi “Night Flight”. Soolokitarri mängib Ivar, laulja ja kitarrist on Ott Rosenfeld, trummar Erki Metsanurk, bass Karel Kesküla. “Teeme sellist 70ndate muusikat, Jimi Hendrixi, Led Zeppelini, Eric Claptoni lugusid. Mõned oma lood on ka, esinenud oleme juba 15 kuni 20 korda,” seletab Ivar. Isegi Koerus koolinoorte bändide konkursil käidi ära.
Põhikooli lõpueksamid on Ivaril juba valitud, matemaatikast ja kirjandist-emakeelest pole pääsu, lisaks võttis ta füüsika. “Edaspidi tahan näiteks ülikooli majandust õppima minna,” räägib Ivar. Tunnistusel on tal põhiliselt väga head ja head hinded. Autode disainimise unistust pole ta samuti maha matnud, isa ja onuga on sõit päris selgeks saanud.
“Ei usu, et see õnnetus mind muutis. Kui, siis ettevaatlikumaks,” ütleb noormees ja vaatab küsivalt emale otsa. Ema kehitab õlgu: “Inimeste uudishimu on ainus, mis on juurde tulnud, aga sellega harjub.”
