“Kas keegi meesterahvastest kikilipsusõlme oskab siduda?” otsib grimeerija frakki riietatud härrade seast abilist, mulle kõrvade kohale krunne pähe sättides. Tund pärast keskpäeva.  “Üks mees oskab küll, aga tema on Kadriorus,” vastab meeshääl hämarast koridorist. Kui oma uue soenguga grimmijärjekorras seisjatest möödun, hüüab keegi: “Nii ägedad krunnid!”

Edasi tuleb külm ootamine “ekstrate” ruumis – filmiinimeste keeles tähendab “ekstra” massistseenis osalejat. Tumesiniste seinte vahel ootavad, jutustavad ja mängivad kaarte kümned inimesed, kes aeg-ajalt kaovad ning ilmuvad siis taas iseenda glamuursete versioonidena. Frakkides, ohvitserimundrites, kikilipsude, lahkukammitud juuste ja ordenitega mehed ning peokleitides, kõrgete kontsade ja ülespandud soengutega naised istuvad reas, joovad plasttopsidest teed ja ootavad balli algust. Möödub tund, siis teine ja kolmas.

Puuderdus- ja tukastuspausid

Veerand viie ajal kogub režissööri esimene assistent Jouni “ekstrad” enda ümber ja peab loengu filmimaailma saladustest. Esmalt keelatakse inimestel näitlemine. Nimelt olevat kõigi maailmakuulsate filminäitlejate edu saladuseks see, et nad on kaamera ees nemad ise. Samuti ei tohi kaamerasse vaadata.

“Oleks ju imelik, kui Bruce Willis sind kinos ekraanilt põrnitsema jääks,” ütleb Jouni inglise keeles. Eesti keelde ja konteksti tõlgituna kõlab see nii, et kaamerasse vaatavad ainult saatejuhid ja Edgar Savisaar. Ka ei tohi mass võtteplatsil häält teha. Isegi kui näidatakse, kuidas inimesed ööklubis tantsu löövad, valitseb võtteplatsil vaikus. Muusikat lastakse tantsijatele enne iga võtet rütmi kättesaamiseks kümmekond sekundit, võtte ajal toimivad paarid inertsist, ka bänd teeb oma kometit vaikuses.

Frikadellisupi võrra hiljem otsivad casting’u-inimesed tantsusaali stseenide jaoks mitukümmet “ekstrat”, veerandsada jäetakse varusse kasiinosaalivõtete jaoks. Võttepaigal on tossumasin saali õhu suitsuvinest uduseks tossutanud – filmilindil lisab see pildile sügavust. Režissöör Asko Kase annab juhised, mida teha ja kuidas olla. Jouni karjub: “Music, background, action!” ja “Cut!” Nii jätkub see tunde, vahepeal lubatakse inimesed viieminutistele pausidele. Kui kaamerat ümber tõstetakse, venivad pausid paarikümneminutisteks. Üks ettekandja hoiab ülekuhjatud hõbekandikut kaadris tund aega järjest, kuni duublid tehtud saavad. Pärisnäitlejad kaovad puuderdus- ja tukastuspausidele.

Kesköö paiku ilmub platsi Inglise suursaadik, kelle täita on filmis Suurbritannia atašee roll, ning siis kolitakse võtteplats kasiinosaali. Tõnu Kark karjub lugematu hulk kordi järjest purjus inimese häälega “šampanjat!” ning sama palju kordi pole kedagi, kes talle seda tooks. Ja nii kuni kella viieni varahommikul.

“Detsembrikuumus”

Ajalooline märulidraama

24 miljonit krooni

•• Stsenaarium: Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre

•• Režissöör: Asko Kase

•• Produtsent: Artur Talvik

•• Osades: Liisi Koikson, Sergo Vares, Tõnu Kark, Mait Malmsten, Ain Lutsepp, Tambet Tuisk, Carmen Mikiver, Piret Kalda, Tiit Sukk.

•• Eesti vabariigi aastapäeva puhul valmiv ajalooline märulidraama jutustab loo 1924. aasta kommunistide riigipöördekatsest.

•• Peategelased on värskelt abiellunud Tanel ja Anna Rõuk, kes otsustavad Eestist lahkuda. Ärasõidupäeva hommikul algab Tallinnas mäss, mis rebib nad teineteisest lahku. Anna satub kommunistide liidri kätte vangi ning Tanel asub teda päästma. Paralleelselt avatakse verise öö ajaloolised tagamaad ning tegutsevad kindralid Ernst Põdder ja Johan Unt, riigivanem Karl Akel jt.

•• Filmi eelarve on 24 miljonit krooni.