Pooled tallinlastest kardavad homosid
Suuremat osa tallinlastest tabaks samast soost isiku lähenemiskatse korral vihahoog, homopõlguriks peab end 58 protsenti pealinlastest, näitas uuring.
“Igapäevaelu nii homodevaenulik tegelikult pole, “ kommenteerib Eesti Lesbide ja Binaiste Ühingu esinaine Lilian Kotter homovastaste arvu. “Reaalseid tagakiusamisi eriti ei meenugi. Muidugi muutuks olukord sallivamaks, kui homod oma orientatsiooni enam nii püüdlikult ei varjaks,” leiab ta.
Kui homodesse puutuv jääb inimesest piisavalt kaugele, siis enamasti nina ei krimpsutata, räägib Tallinna Pedagoogikaülikoolis teemal “Ühiskonna hoiakud homoseksuaalsuse suhtes – Tallinna näitel” bakalaureusekraadi kaitsnud Kadri Vahe. Tema sõnul häiriks enamikku teadmine, et tema töökaaslane, ihuarst või laste klassijuhataja armastab samasoolist. Hoiakud muutuvad veelgi negatiivsemateks, kui geiks osutuks õde, vend või parim sõber.
Kotterile meenuvad mõningate avaliku elu tegelaste kaudsed tunnistused oma homoseksuaalsusest. Mõni vihje intervjuudes, poseerimine homoerootilistel piltidel ja ilukirjanduslikud tekstid. Samasooliste inimeste armastamisest peljatakse rääkida võimalike kaasnevate riskide pärast. Kui sa oled ennast korra juba homoks tunnistanud, siis taganemisteed enam pole.
Värskest uuringust ilmnes ka kummalisi kahepidiseid suhtumisi. Homoseksuaalsust ei peetud haiguseks ega ümbruskonna mõjudest tingitud veidruseks. Seda loeti ikkagi individuaalseks iseärasuseks, mida tuleb aktsepteerida. Samas oleks aga enamik lapsevanematest (79,7%) pettunud ja järglase kasvatamises vigu otsivad, kui ilmneks võsukese omasooihalus.
KARTLIKUD EAKAD MEHED. Kõige negatiivsemalt suhtuvad homotemaatikasse eakad mehed, kes on kindlapiirilistes soorollides rohkem kinni. Vahe läbiviidud uuringust ilmnes ka, et tugevam sugupool leiab lesbisuhted olevat loomulikumad ja erootilisemad kui püksikandjate omavahelised õrnutsemised.
Mida kartlikum on inimene homode suhtes, seda tõenäolisemalt ei leidu taolisi tegelasi tema tutvus- või sõprusringkonnas. Tekib surnud nõiaring – ei tahetagi tundma õppida ning seetõttu ei muutu ka hoiakud. “Üks terve ja elujõuline mees ei peagi homosid sallima,” arvab Kaitsejõudude peainspektor Einar Laigna. “See sallivuse jutt on teisipidi tige sallimatus selle suhtes, mis tegelikult normaalne ja loodusseadustega kooskõlas.”
Kõige sallivamaks osaks pealinlastest osutusid tudengid, kuigi nendestki olid veidi üle poolte homofoobsed. Kadri Vahe toob eestlaste puhul välja ka huvitava nüansi. Mujal maailmas läbiviidud uuringud näitavad, et mida haritum on inimene, seda tolerantsem on ta ka geide suhtes. Eestlaste hulgas sellist seost ei ilmnenud. Tõrjuv suhtumine homodesse on tõenäoliselt seotud vastumeelsusest lõhkuda oma kindlapiirilist, must-valget maailmapilti.
“Miks peab kõrvalekaldeid soosima,” põrutab Laigna. “Sellise suhtumise juures hakkame varsti lubama ka inimese abielu näiteks kitsega.”
HOMOABIELUD TULEVIKUMUUSIKAKS. Taanis abiellus tollane tervishoiuminister Torben Lund juba kaks aastat tagasi oma kauaaegse poiss-sõbraga. Nad olid esimeseks homoseksuaalseks paariks, kelle kuninganna uusaastapeole kutsus. Rootslastest homod ja lesbid saavad ametlikult paari minna juba 1995. aastast ning parlamendikomisjon arutleb aktiivselt lapsendamisõiguse andmist. Eesti perekonnaseadus ütleb selgelt kohe esimeses punktis, et abielu saab sõlmida vaid mehe ja naise vahel. Geide lapsendamisõi-guse küsimusi pole Maarjamaal arutama veel üldse hakatudki.
Riigikoguliikmed Jaan J. Leppik ja Elmar Truu arvavad üksmeelselt, et taoliste õiguste andmise korral vallanduks eestlaste seas üleüldine pahameeletorm. Nende meelest polevat erinevate kõrvalekallete pärast ka mõtet rikkuda meie inimeste suhteliselt konkreetset maailmapilti. Võrdlusi ei tohiks tuua teiste Põhjamaadega, sest kultuuritaustad on liialt erinevad.
“See oleks võõra mõtteviisi sunnitud sissesüstimine,” arvab Jaan J. Leppik. “Homoseksuaale võib võrrelda teiste vähemus-gruppidega, kes hakkavad Euroopa sotsialistlikus kontekstis kohe oma õigusi taga nõudma. Teel Euroopasse avaldatakse meile juba praegu seksuaalvähemuste küsimustes survet. Ühel hetkel näidatakse Eestile selle pärast näpuga.”
Eestlaste hulgas läbiviidud värske küsitlus näitas, et homo-abielude lubamist pooldas üks kolmandik, kuid lapsendamisõigusele oldi valdavalt vastu. Kardetakse, et samasooliste vanemate kasvatuse puhul mõjutab see lapse edaspidist käitumist seksuaalküsimustes.
Kuna valitseb eelarvamuslik suhtumine, siis ei taha ka paljud eestlastest homopaarid mudilasi adopteerida, sest nende last võidakse taga kiusama hakata. Pooled vastanutest kasutaksid aga samasooliste abiellumisõigust. Abielutunnistust tahaksid eelkõige naised, neid oli poole rohkem kui sama sooviga mehi.
HOMOD KARDAVAD KARJÄÄRI PÄRAST. Peaaegu pooltel Tallinna homodest on olnud oma orientatsiooni tõttu probleeme vanematega, veerandil küsitletutest ka töökohal ja koolis. Sedavõrd riiukuked eestlased siiski pole, et läheksid omasooihalejatele nende isikliku elu pärast peksa andma.
Kõige suuremat muret teeb geidele tõsiasi, et nende õigusküsimustele ei pöörata meie riigis tähelepanu. Jutt käib eelkõige vara pärimisest ja elukaaslase surma korral tema lapse adopteerimisõiguse saamisest. Valdavalt on meie homoseksuaalid oma orientatsiooniga rahul, kuid avalikuks ei taheta sellega tulla. Avameelselt geiks tunnistamise juures kardetakse näiteks seda, et edaspidi on karjääriredelil ülespoole ronimine raskendatud. Eesti Ametühingute Liidu liidri Kadi Pärnitsa praktikas selline diskrimineerimisjuhus aga puudub.
“Kuid meie töökeskkond on ääretult konservatiivne,” tunnistab Pärnits. “Tahetakse näha vaid elujõulist heteroseksuaalset valget inimest, kes vastab kõigiti üldistele tõekspidamistele. Teistsuguste puhul näeb tööandja kohe probleeme.”
