Popstaarid elavad 66 miljoni külalisega hotellis
Bono ja teised U2 liikmed korraldavad kõigile külastajatele mõeldud pubiviktoriini, samas kui R&B täht Jamelia peab isiklikku ilusalongi. Naabruses vestlevad teismelised popstaarid McFly ja Shayne Ward uudishimulike fännide hordiga ja uus poistebänd seikleb tähelepanu äratades koridorides.
Need ei ole kõmuajalehe metsikud fantaasiad, vaid tavalised stseenid Habbo Hotelist, teismeliste seas populaarsest kolmemõõtmelisest maailmast, mis on plaadikompaniide sihtmärgiks, et leida uusi mooduseid, kuidas jõuda oma üliolulise auditooriumini.
Käesoleval kuul saab U2-st seni suurim bänd, mis end selles virtuaalses maailmas sisse seab. Animeeritud karakterid Bonost, The Edge’ist, Adam Claytonist ja Larry Mullenist ilmuvad mängu, et korraldada pubiviktoriini ja reklaamida oma uut albumit.
Hotelli “avas” 2000. aastal Soome tehnoloogiafirma Sulake. Kuid veebikülg on viimasel kahel aastal saanud kogu maailmas ääretult populaarseks tänu püsiühenduse kiiruse kasvule ja teismeliste kombele pärast kooli internetis surfata, selle asemel, et istuda teleri ees või suhelda sõpradega telefoni teel.
Üle maailma on loodud rohkem kui 66 miljonit Habbo karakterit, kommuunides on inimesi 29 riigist, viielt kontinendilt ning praeguseks on portaalil ühe kuu jooksul seitse miljonit kasutajat. Uued kasutajad, tavaliselt 11–18-aastased, loovad digitaalsed versioonid iseendast ja see on kõik, mida vaja, et küberruumis vabalt ringi vaadata ja teistega samal ajal võrgus suhelda.
Suurbritannias kohtuvad rohkem kui 800 000 kasutajat regulaarselt virtuaalhotellis, et vestelda, mängida mänge, kujundada oma tubasid ja lihtsalt niisama kõikjal ringi käia – pitsabaaridest basseinideni ja ööklubidest hamburgeriputkadeni.
Gorillade turnee internetis
Kui minevikus olid teismelised popmuusikafännid õnnelikud, oodates Smash Hitsi järgmist numbrit, või võisid tundide kaupa ringi uidata, et kas või korraks näha Bay City Rollersit, Whami või New Kids on the Blocki, siis tänapäeva meediateadlikud muusikaostjad ootavad, et bändid tuleks nende juurde. Nad ei osta enam endale mõeldud ajakirju ja samale vanuserühmale suunatud muusikatelevisioonid on samuti viimases hädas. Smash Hits lasi sel aastal trükki oma viimase numbri ning nii “Top of the Pops” kui ka ITV hommikune popmuusikasaade “CD:UK” on oma tegevuse lõpetanud.
Habbo Hoteli potentsiaal muusika turustamisvahendina tuli ilmsiks, kui virtuaalbänd Gorillaz asus eelmisel aastal “maailmaturneele” veebikülgedel. Sellest alates on paljud artistid virtuaalmaailma loomingulistel viisidel kasutama hakanud. Popbänd McFly kohtus seal suure hulga fännidega ja valis neist 50, kes said osa eraviisilisemast vestlusest, samuti ilmus hotelli digitaalne versioon Lily Allenist, kes oma fännidega juttu ajas. USA räpparid Chamillionaire ja Akon on kasutanud hotelli oma singli reklaamimiseks.
Samal ajal pani Jamelia käima oma ilusalongi ja tantsumuusikabänd Faithless lasi oma uue albumi tutvustamiseks välja piiratud koguses virtuaalmööblit, mis on mängus ihaldatud magamistoasisustus. Tegelikkuses istusid nad aga arvutiekraani ees, suheldes reaalajas teiste Habbo külastajatega ja jalutades mööda värvirikast, animeeritud virtuaalmaastikku. Kui MySpace’i ja Second Life’i tegemised on võrdlemisi hästi kaardistatud ja pressis palju kajastatud, siis Habbo Hotel on jäänud samaväärse tunnustuseta.
“MySpace’i kajastatakse palju meedias, peamiselt sellepärast, et neil on ette näidata suured numbrid,” ütleb Alistair Williams, Habbo Hoteli Suurbritannia turundusdirektor. “Kuid suured numbrid ei tähenda kindla peale suuri asju. Lähedane suhtlus on see, mis loeb, ja meie kasutajate jaoks on Habbo samaväärne tegeliku eluga.”
Kuulsused pole kättesaamatud
Plaadifirma EMI tütarettevõte Innocent on astunud sammukese kaugemalegi, kasutades virtuaalhotelli uue poistebändi käimalükkamiseks. Lisaks sellele, et bänd käib regulaarselt hotellis oma fännide küsimustele vastamas, on ta palganud ka “virtuaalse tänavameeskonna”, kes levitab mängus bändi reklaami ja tutvustab bändi teistele.
“See on hea moodus selle auditooriumi kaasamiseks. Tänapäeva laste jaoks ei ole televisioon enam kõige lõpp ja algus, internet on see, kus nad oma aega veedavad,” sõnab Mike Dowuona, digitaalse meedia juhataja Angel Music Groupis, mis ühendab väiksemaid plaadifirmasid, ka Innocenti.
Fännid veedavad Habbo Hotelis tunde, Dowuona sõnul on seal suust suhu leviv info väga väärtuslik, eriti alustavate bändide jaoks. Habbo-sugused saidid muudavad bändide ja nende fännide vahelisi suhteid ning lõhuvad nendevahelisi piire, oletab Dowuona. “Tõsieluline televisioon ja võrgumeedia on staaride äri toonud otse inimeste ukse taha. Suurim viga oleks seda mitte ära kasutada,” ütleb Dowuona.
Mõningaid lapsevanemaid võib muretsema panna tõsiasi, et virtuaalmaailmadesse, kus nende teismeline järelkasv veedab igal õhtul tunde, imbub suur äri. Alistair Williamsi sõnul on leheküljel ka positiivseid eeliseid. “Mõte on selles, et meie kasutajad saaksid aru, et need kuulsused pole kättesaamatud.”
Nate Elliott, Jupiteri uurimiskeskuse vanemuurija ütles:
“Plaadifirmad hakkavad aru saama, et internet on võimalus, mitte ainult oht. Võrk ja sotsiaalne meedia sobivad teismeliste ja muusika jaoks ideaalselt. Palju, mis teismelistele muusika juures meeldib, on sama, mis neile meeldib ka nende internetilehekülgede juures – muusika, mida sa kuulad või endaga samastad, on märk sellest, kes sa oled või kes sa tahaksid olla.”
See ei ole sõnum, mis on muutunud, lihtsalt meedium on teine. “Bändidel on alati olnud viise, kuidas suhelda oma kõige lojaalsemate järgijatega – fänniklubide ja posti vahendusel. Internet lihtsalt kiirendab seda füüsilist protsessi.”
Uuel ajal uued turundusvõtted
“Ready Steady Go!”, mille tunnuslauseks oli “Nädalavahetus algab siit!”, oli üks esimesi popmuusikale pühendatud telesaateid. Saade oli eetris aastatel 1963–1966 ja oli teismelisesõbralikum kui BBC saade “Top of the Pops”. Saade sattus varase biitmuusika laineharjale, mis tähendas karjuvatest tüdrukutest koosnevat publikut ja näitas tolle aja suurimaid bände – The Rolling Stones, Beach Boys ja The Who.
Ajakirja Smash Hits, mis muutus 80-ndate laste lemmikuks, lõi hilisema ajakirja Face looja Nick Logan 1978. aastal. See kirjutas 1980-ndate popstaaride generatsioonist, sobitas nutikuse uusromantilise riietusega ja lõi oma sõnavara. Samuti palkas ajakiri hulga ajakirjanikke, kes läksid edasi suuremate asjade juurde, nende hulgas näiteks ka Neil Tennant, üks pool Pet Shop Boysist. Ajakiri lõpetas ilmumise selle aasta veebruaris, tunnistades, et ei olnud MySpace’i generatsiooni jaoks enam piisavalt asjakohane.
Pärast tõdemust, et uue poistebändi vedamine mööda riigi koole on kindel viis, kuidas bändi taevasse lennutada, on turundus muutunud tunduvalt keerukamaks. Nüüd kasutavad plaadikompaniid elektronposti ja veebilehti, et värvata bändide eest võitlejaid ja n-ö tänavameeskondi, kellele jagatakse uuest artistist info levitamise ja neile reklaami tegemise eest tasuta nänni ja isiklikke sõnumeid bändilt.
BBC noortele mõeldud raadiojaam Radio 1 on jälle usaldusväärne ja võrdlemisi populaarne jaam. Samas on tõenäoline, et sellele ei saa osaks säärast mõjuvõimu nagu 1970-ndatel ja 1980-ndatel, mil koos “Top of the Popsiga” eetrit valitseti. Kohta nende saadete playlist’is ja juurdepääsu nende ülisuurele auditooriumile peeti toona uutele bändidele kindlaks proovikiviks – nad kas kõrbesid või tõusid edetabeli tippu.
Internetiajastu avardas ohtude ja võimaluste piire. Ühtäkki oli peaaegu võimatu puhuda uut bändi suureks samamoodi nagu varem. Kuid targad plaadifirmad hakkasid fännidega sügavamate suhete arendamiseks kasutama e-posti ja internetifoorumeid. Üheks varaseks kasusaajaks oli näiteks Iiri poistebänd Westlife. Tänapäeval peetakse internetti uue bändi stardikampaanias sama oluliseks kui ükskõik mida muud.
Copyright Guardian Newspapers Limited 2006. Artikkel ilmus esmakordselt 21. novembril ajalehes The Guardian, millele kuuluvad ka loo autoriõigused.
