Projektiteadus moonutab maailma
11. septembri sündmused USAs on tõstnud erutuspuna ka projektiteadlaste palgele.
KUST RAHA, SEALT NINA. Terrorirünnak annab teadlastele ja inseneridele hulgaliselt mõtlemisainet. Psühholoogid on ärganud ning pajatavad terrorismi psühholoogilistest juurtest. Igat masti sotsiaalteadlased otsivad põhjusi inimese kultuurist ja ajaloost. Bioloogid tegelevad teadagi bioterrorismi võimalustega. Füüsikud ei pea paljuks suunduda turvameetmete turvamise teele. Insenerid arutlevad, kuidas täpselt need tornid maha kukkusid. Keemikutel on asja Manhattani kohal paar päeva hõljunud tolmupilve koostisega.
Terrorirünnak muutis projektiteadlaste töösuunda ja -hoogu – vastavalt rahastamise suuna muutusele. Projektiteadus on selline teadus, mis elab ühest projektist teise, hüpeldes esmapilgul kui tahes seostumata teemade vahel. Projektiteadlase eesmärgiks on vaid saada oma projektile raha.
Mida, kuidas ja kui kaua uurida – see projektiteadlast suurt ei huvita. Muidugi tegutseb ta oma kompetentsi piires. Kuid projektiteadlase kompetents on eriti lai, suurem kui kunagi Leonardol. Ta võib vabalt ühes projektis uurida, kuidas laevuke laineid randa saadab, teises, kuidas puud metsas maha kukuvad, kolmandas aga teha rahvale selgeks, kuidas mõjutab presidendivalimine piima väljalüpsi. Peaasi, et projekt rahastatud saab.
Et projekt saaks rahastatud, selleks hoiab projektiteadlane tules õige mitu-setu rauda, kirjutades taotlusi suurema hooga, kui mõni mees hommikused ajalehed läbi loeb.
KILLUSTVAD FONDE.Eesti-taolistes väikeriikides on projektiteadlaste löögisuund arusaadavalt väljapoole. Kuid jätkub sissegi. Projektiteaduse surve all killustuvad teadust toetavad fondid tillukesteks projektitoetusteks, mis lubavad nende võidukal omanikul paremal juhul ära elada järgmise suurema projektirahani, mis kusagilt Brüsseli kandist mööda eurohansateed kohale purjetab.
Projektiteadus on tore asi, ainult et üht see ei saavuta. Ei taba kunagi asja olemust. Kuu aega pärast kahe pilvelõhkuja kokkuvarisemist kogunes Cambridge’i esinduslik inseneride foorum, et arutada, kuidas kõik juhtus. Jõuti järeldusele, et majad pididki otse alla kukkuma ja isegi hästi, et need nii kaua püsti püsisid. Et lennukitäie kütuse plahvatamisele kauem vastu pidada, selleks läheks poole kilomeetri kõrgune maja hirmkalliks.
Ajakirja Scientific American andmetel toodi konverentsil hulganisti arve tugevusvarude, väljapääsuvarude ja mille kõige kohta. Tagatipuks imestati, et kuidas küll terroristid oskasid nii täpselt rehkendada, kust läbi sõita: just kõige efektiivsemalt, viimaselt veerandi keskelt.
Ometi teab iga laps, kuidas kuivanud kepiga vastu puud virutada, et kepp võimalikult kergelt kaheks tükiks läheks. Ikka viimase veerandi pealt. Ja küllap teab iga inimene, et kõige õigem tee pilvelõhkuja-katastroofe vältida on mitte ehitada selliseid maju, kust inimeste väljatoomine võtab paremal juhul kaks tundi aega.
Ameerika insenerid seda ei tea. “Uued tornid kerkivad,” kinnitasid sealsed projektiteadlased üksmeelselt.
