Propaganda trummipõrin – kas kõma kaugest minevikust või lähituleviku ettekuulutaja?
Propaganda on halb. Neis kolmes sõnas peitub suur hulk tavateadmist ja vähemalt sama suur eksitus. Propaganda kui meetodite ja printsiipide kogum ei saa iseenesest olla halb või hea, eetiliste väärtuste skaalal saab mõõta vaid rakendusviise ja eesmärke. Järelikult oleks vaja see lause ümber sõnastada ja täpsem versioon võiks kõlada niimoodi: propaganda on ohtlik.
Samamoodi nagu mis tahes relva, saab sedagi kasutada nii kaitseks kui ka ründeks ja oskajates kätes on tema hävitusjõud tohutu. Selle relva rolli ja olulisust on uuemas eestikeelses kirjanduses käsitletud üsna vähe ja vanematki kirjandust leiab raamatukogudest napilt.
Hea otsija saab vahest kätte Ralf Mikenbergi 1985. aastal ilmunud raamatukese „Ideoloogiline võitlus ja psühholoogiline sõda” või Milan Michaliki 1975. aastal eesti keeles välja antud teose „Psühholoogiline sõda ja „Tšehhoslovakkia eksperiment””. Akadeemilisest huvist võib neid ju lugeda, kuid suurt praktilist väärtust kummalgi tänapäeval enam ei ole, tegemist on oma aja teostega.
Viimasel paaril aastal on infosõdade alane emakeelne kirjandus aga täienenud. 2008. aastal ilmus Harri Mägi ja Lauri Vitsuti raamat „Infosõda: visioonid ja tegelikkus” ning 2009. aastal kaks Georgi Potšeptsovi teost: „Strateegiline sõda” ja „Propaganda trummipõrin”. Neist esimese kohta on Riigi Kaitses (2009/2) ilmunud ka arvustus, mistõttu on siinses kirjutises otstarbekas põhjalikumalt käsitleda loetletuist kõige värskemat, „Propaganda trummipõrinat”.
„Strateegilise sõjaga” võrreldes on see teos märksa rakenduslikum ja keskendub peamiselt konkreetsete juhtumite analüüsile, mitte teoreetiliste kontseptsioonide loomisele ja tutvustamisele. Suurimaks plussiks võib praegu pidada raamatu ajakohasust: see analüüsib Vene–Ukraina gaasitülide aegseid infolahinguid; seda, kuidas Venemaa–Gruusia infokonfliktist sai infosõda ja edasi sõjaline konflikt, ning Venemaa ja Eesti infovõitlust Teises maailmasõjas langenute monumendi teisaldamise pärast.
Potšeptsovi raamatute eesti keeles ilmumine on oluline ka sellepärast, et nüüd on huvilistel võimalik emakeeles lugeda, kuidas suured infolahingud peetakse tegelikult müütide, sümbolite, stereotüüpide ja narratiivide tasandil, kus tegelik elu mattub võistlevate tõlgenduste varju. Infosõjas ei ole oluline, kellel on õigus, vaid kellel arvatakse õigus olevat.
Oma käsitluses lähtub Potšeptsov seega propagandaklassikutest alguse saanud mõtteviisist. Nii on omamoodi kahju, et siiamaani on eestikeelsetele lugejatele kättesaamatud Walter Lippmanni „Public Opinion”, Edward Bernaysi „Propaganda”, Jacques Elluli „Propaganda. The Formation on Men’s Attitudes” ning Garth Jowetti ja Victoria O’Donnelli „Propaganda and Persuasion”. Esimesed kaks meest panid möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel oma praktilise kogemuse baasil aluse teoreetilisele propagandakäsitlusele, Ellul sotsiaalfilosoofina kirjutas esimese propagandafilosoofilise arutluse ja kaks viimasena nimetatut on USA-s tegutsevad professorid, kes on viimastel aastakümnetel pühendunud tänapäeva propaganda uurimisele.
Uue pildi loomine
Viidatud teoste lugemine aitaks märksa paremini mõista Potšeptsovi mõttearenduste tausta ja seda, miks on üks või teine Venemaa käitumisviis Eesti omariiklusele pikas perspektiivis ohtlik. Näiteks kirjutab Potšeptsov 2007. aasta Tallinna aprillisündmusi käsitledes (lk 185): „Kui vaadata võtmetähendusi, mis funktsioneerivad Vene massiteabevahendites, ning veel sügavamat mõtet omavaid tähendusi, mis seisavad nende taga, /.../ on meil tekkinud kaks võimalikku narratiivi: pinnapealne ja sügav. Pinnapealne narratiiv ilmub meie ette järgmises sõnastuses: „Eesti, lahkunud ühisest kodust, muutub fašistlikuks riigiks, mille vastu astuvad välja tema enda kodanikud.” Sügav narratiiv kõlab hoopis teisiti: „Illegitiimne valitsus muudab Eesti Venemaa vaenlaseks, kuid kadunud pojal on veel võimalus naasta, kui ta vabaneb sellest valitsusest.””
Potšeptsov tõdeb, et mõlemad narratiivid on mõeldud reaalsusest uue pildi loomiseks, ja selles on tal ka täiesti õigus. Piibellik kadunud poja tagasituleku lugu on võti, mis aitab mõista paljusid Venemaa samme ja heal juhul lõkse vältida. Kui on vaja kujutada, kuidas Eesti naaseb järk-järgult endisse „ühinenud rahvaste sõbralikku perre”, siis piisab osavale propagandistile hakatuseks väikestest sammudest.
Nendeks sobivad nii kaitsepolitsei poolt õigustatult Kremli tööriistaks tituleeritud Russki Miri kultuurikoostöö viigilehe varjus Eestisse toomine kui ka Eesti korvpallimeistri meelitamine euroliigast mingisse veidrasse moodustisse, kuhu tugevate mängude ja väheste kuludega peibutades koondatakse vaid endiste liiduvabariikide klubisid. Täiskasvanud inimesed peaksid mõistma, et tasuta lõunaid pole olemas ei kultuuris ega spordis ja kindlasti ei serveerita neid väikerahvastele. Ühel hetkel muutuvad tillukesed sammud üha pikemateks, kuni sündmuste eskaleerumist ei ole enam võimalik peatada.
Oma narratiivi pealesurumine
Gruusia sõja puhul näitab Potšeptsov, kuidas vähehaaval mõjutamine kasvas lahingutegevuseks. Algul oli juttu vaid gruusia päritolu kuritegelike grupeeringute ja illegaalide paljastamisest Venemaal. Tausta selleks lõi aastatega juurutatud usaldamatus nn kaukaasia päritolu inimeste vastu. Järgmiseks suleti gruusia restoranid ja saadeti paari nädala jooksul mõnisada grusiini Venemaalt välja. Sellega oli loodud foon, kus Vene üldsus oli valmis vastu võtma ja uskuma teateid sellest, et Gruusia kiusab kättemaksuks taga Vene kodakondsuse võtnud osseete.
Sõja alustamiseks lõi Venemaa narratiivi, kus Gruusia president Mihheil Saakašvili oli Kurjategija, osseedi rahvas Ohver, Osseetia sõjavägi Abistaja ja Vene armee Kangelane, kes lõpuks õigluse jalule seab. Eduka propaganda eelduseks ongi mingi narratiivi pealesurumine, sest see filtreerib edaspidi välja kogu vastukäiva informatsiooni.
Gruusia üritas omalt poolt peale suruda lugu, kus Kurjategija on Vene armee, Ohver gruusia rahvas, Abistajateks rahvusvaheline üldsus ja Kangelaseks Gruusia armee, kuid lõplikult see ei õnnestunud. Hiljem antud hinnangutes jagatakse sõja-süü nii Venemaa kui ka Gruusia vahel, mis tähendab Vene propaganda võitu ja Gruusia oma allajäämist.
Sellega on Potšeptsov riivamisi puudutanud üht tänapäevase propaganda nurgakivi, millest palju põhjalikumalt on kirjutanud Jacques Ellul: otsene vale ei ole otstarbekas, sest rikub pikas perspektiivis usaldusväärsust. Palju olulisem on faktide „õige” interpreteerimine ja esitamine. Selleks võetakse tegelikkusest mingi osa ja luuakse selle kõrvale uus kontekst, mis sobitub sihtgrupi varasemate hoiakute, teadmiste ja arusaamadega. Nii saabki ühe mälestusmärgi teisaldamisest fašismi taassünd Eestis, oma piirikülade kaitsmisest agressioon ja majanduslike huvide eest seismisest gaasi varastamine. Seda kõike tehakse ennetava siltide kleepimise, äärmusliku lihtsustamise ja emotsioonidel mängimisega, mis viib arutelu reaalsusest üsna kaugele. Ja kui sa ka ise tead, et sul tegelikult õigus ei ole, siis just seda soovidki saavutada.
Kokkuvõttes: Potšeptsovi raamatud on väga hea lugemisvara neile, kes tahavad Venemaa tegevust mõista. Autoril on meie idanaabri juures toimuvast suurepärane ülevaade ja ta oskab seda köitvalt edasi anda. Kui aga keegi soovib propaganda ja infosõdade olemusele sügavamat pilku heita, peaks ta kindlasti lugema ka teises kultuuriruumis kirjutatut.
