Psühhodraama: mängud iseenda kallal

 (3)
Psühhodraama: mängud iseenda kallal
----

Kas teate, mis on psühhodraama? Esimesel korral gruppi minnes võite tõsiselt ära ehmatada.



Algatuseks tuleb soojendusring: grupijuht käsib teil, kümnel täiskasvanud inimesel, kõndida saalis vabalt ringi, ning teha selliseid liigutusi, nagu keegi hetkel tahab. "Tundke end vabalt," ütleb ta.

See on üllatav ülesanne, kas pole? Te olete harjunud kõndima ja seisma alati nii, nagu on kohane. On üsna ebamugav küsida oma keha käest, mismoodi ta õigupoolest tahaks olla. Kogenumad grupiliikmed kohanevad kiiresti: üks hakkab kätega vehkima, teine kükitab nurka, kolmas hakkab omaette tantsima. Kui te oma kehaga lõpuks kontakti saate, on imelik tunne: ühtaegu piinlik ja kummaliselt helge.

Pärast soojendusringi lavastatakse sotsiodraama. Grupijuht annab kätte ülesande: "See saal siin on üksik saar. Te olete ainsad, kes laevaõnnetuses ellu jäid. Valige endale roll." Üks tagasihoidliku olemisega neiu valib kostüümikapist kaabu ja otsustab hakata südametemurdjaks meheks. Keegi kolme lapse ema võtab kapist roosa kaisukaru ja teatab, et ta on selles näidendis kolme lapse ema, kelle lapsed jäid mere põhja...

Miks nad valisid just need rollid? Tasapisi saate te vastuse. Siin pole midagi juhuslikku: alateadvus juhib inimesi nende rollide kaudu lahendama mingeid probleeme ja hirme.

Näidend üksikust saarest kerib ühest dramaatilisest stseenist teise, autoriteks kõik kümme osalist. Vahepeal sekkub grupijuht ja paneb "pildi seisma", küsides tegelaste käest, mida nad tunnevad. Paaril korral annab grupijuht ülesandeid: "Sina mine nüüd ja suhtle temaga seal."

Pärast väikest kohvipausi ütleb grupijuht, et algab kellegi "töö lavastamine". Kõigepealt paneb ta keset ruumi tooli ja ütleb: "Tool tähistab kohta, kus olete täiesti valmis asuma oma probleemi kallale." Inimesed valivad koha: kes lähemale, kes kaugemale. Üks võtabki julguse kokku ja istub toolile.

Ülejäänud istuvad ruumi serva, justnagu publik teatris. Grupijuht asub peategelast küsitlema, millest ta tahab oma loo teha. "Ma ei saa aru, miks mu suhted mehega on viimasel ajal nii kõledaks muutunud," otsib peategelane sõnu. Lavastaja palub tal kõigepealt ennast oma abikaasaks kehastada ning küsimustele vastata...

Valus oli!

Tasapisi hargneb laval lugu, järjest uutesse rollidesse valitakse grupikaaslasi, kes räägivad ja liiguvad oma rollis, nii nagu loo autor neid juhendab. Niimoodi saab lavastada oma unenägu, painavaid hirme, minevikumälestusi, tulevikuvisioone... Näiteks kui teil on hirm, mis saab siis, kui mees teid maha jätab, saab selle läbi lavastada ja ilmselt hirm kaob. Või kui endal on kange tahtmine mees maha jätta, siis võib lavastada oma elu pärast seda sammu. Kas te oleksite siis oma eluga rahul?

Tartu tolliinspektuuri töötaja Kersti Sildnik mäletab oma esimest tõsist psühhodraama lavastust. "See lõi mul jalad täiesti alt ära," meenutab ta aega kaks aastat tagasi. Ta oli tulnud gruppi ebamäärase rahulolematuse pärast: suhted mehe ega töökaaslastega ei sujunud nii, nagu ta tahtnuks. "Tegin siis lavastuse enda ja abikaasa suhetest. Järsku nägin peeglit enda ees: milline ma tegelikult olen! Oma arust ma ju teadsin, milline ma olen: ilus, hea, tubli. Ja siis nägin hoopis muud, ebameeldivat."

Järgmisel korral õppisid nad grupis teisi justkui peeglist vaatama, joonistades üksteisest pilte, täis sümboleid. Õhtul kodus pani Kersti õhinal sama meetodi järgi joonistama oma tütre. "Kui ma nägin, missugusena minu tütar mind kujutab, lahistasin pool tundi nutta!"

Ta oli enda teada alati jälestanud võimu ja ajanud taga õiglust. Nüüd aga selgus, et lähedaste inimeste ja kolleegide meelest on ta võimukas ja jonnakas inimene! Järgneva kahe nädala jooksul oli Kersti täiesti suhtlemisvõimetu. "Tahtsin olla nähtamatu, et keegi mind ei näeks, tahtsin järele mõelda ja uutmoodi suhtlema hakata," räägib ta.

Parasjagu sel ajal kohtas Kersti tänaval oma grupi lavastajat-juhendajat Salli Põldvere. "Noh, kui oled jala ukse vahele pannud, kuidas värske õhk mõjub?" küsis too kohe. "Minagi hakkasin psühhodraamaga tegelema sel ajal, mil olin poolsurnud. Algul oli hirmus valus, aga nüüd on mul rohelised lehed küljes!"

Muutumiste jada

Loe veel

Üllatusi iseenda kohta ilmnes aina rohkem. Näiteks ei osanud Kersti aimatagi, kuivõrd suur valuklomp on tema jaoks see, et jäi mõni aasta tagasi õppejõudude koondamislaine ajal tööst ilma. Ta arvas, et on asjast unustamise abil üle saanud. Kui koondamisaeg tuli draamagrupis teemaks, elas ta seda välja jõulise valuga. "Aga pärast läks kergemaks," muheleb ta. "Kui mingi kompleks on endale üles tunnistatud, siis on nagu suur raudkivi omaenese kaevu kaane pealt ära veeretatud – nii kerge on olla."

Seda, kuivõrd kangekaelne inimene ta väljapoole paistab, koges Kersti korduvalt. Näiteks ühte oma tööalast konflikti lavastades elas ta sisse teise konfliktipoole rolli. Ja mõistis: "Tema silma läbi olen ma üks tähenärija ametnik, kes ajab oma jonni!"

Pärast lavastust hakkas Kersti selle kolleegiga suhtlema teistel alustel. "Alles hiljuti oli mul temaga taas üks konflikt, sest ta oli määrusi rikkunud, minu alale tulnud," meenutab ta. "Enne psühhodraamat oleks ma talle ainult hinnanguid ladunud, öelnud talle asju stiilis "Sa oled loll!" Oleks tulnud kahe naise sõnasõda, mis poleks midagi lahendanud. Aga nüüd ma lihtsalt särasin talle vastu ja ütlesin: "Okei, see on sinu stiil, aga mina teen asju teistmoodi"."

Tähtsad laused

Kerstil on töölaual üks kaust, seadused sees, aga kaane peale on kirjutatud tähtis lause, mis aitab tal igapäevaselt suhelda: "Mina olen mina ja sina oled sina." Tal on täpselt meeles see pilt, kuidas nad istusid grupis suures ringis ja ütlesid seda lauset üksteisele. "Ma ei saa ju tahta, et teised inimesed oleksid samasugused nagu mina! Kui näen, et keegi teeb asju teistmoodi kui mina õigeks pean, siis ma tõmban korra hinge ja mõtlen: okei, see on tema rada, las marsib!"

Varem oli enesekehtestamine Kerstile tohutu probleem. "Tundsin, et õiglust tuleb taga ajada, aga sisimas kartsin inimestele midagi öelda, sest sellest tuli alati konflikte," kirjeldab ta. Psühhodraamas juttu ajades sai ta aru, kuidas anda endast teistele märku ilma end peale surumata. Kolleegi õpetab ta nüüd sõnadega: "See on sinu valik. Aga minu arust on nii..."

Või kui ta nüüd tahab vahel abikaasale oma tunnetest märku anda, siis meenub talle grupist õpitud mina-teade: kui sina teed nii, siis mina tunnen naa. "Ma jätan sellise lausega mehele valikuvabaduse, kas ta käitub nii või mitte. Tohutult hästi mõjub!"

Naise muutumist on pannud tähele paljud tuttavad. Kõige olulisem on talle abikaasa ülestunnistus: "Sinuga on nüüd palju normaalsem koos elada!" Möödunud kevadel jalutasid nad kahekesi koos mehe lapsepõlvemaadel ja rääkisid selgeks palju asju, millest varem polnud osanud rääkida.

Ka Kersti 20aastane poeg on märkinud hea sõnaga, kuidas ema on järsku nii sallivaks muutunud. Eelkõige avalduvat see Kersti hinnangutes poja pruutide kohta. Kui varem tundus talle, et ükski miniakandidaat pole väärt tema poega, siis viimasel ajal on ta end tabanud mõttelt: "See on ju mu poja, mitte minu partner. Minul pole vaja tema suhtes mingit seisukohta võtta."

Mida mängud õpetavad

Kersti on näinud pealt ka teisi hiigelmuutusi. Näiteks oli temaga esimesel aastal grupis tüdruk, keda Kersti iseloomustab sõnadega "kinnine kapsel". "Vaikis kogu aeg. Alles teisel aastal läks ta järsku pauguga lahti! Ta hakkas rääkima, hakkas tegema oma töid. Terve grupp vaatas, suu ammuli. Me saime teada, kui vapustavalt huvitav inimene ta on. Kui vahel selle tüdrukuga tänaval kohtume, siis ma ikka imetlen, millise kergusega ta ennast nüüd avab ja analüüsib. Kapsel on avanenud ja seal see on tõeline kaunitar!"

Selliseid kujundeid pillub Kersti igal sammul. Varem oli ta asjalik inimene, keda abikaasa iseloomustas sõnadega "sinu viga on see, et oled liiga ratsionaalne, tahad asju liiga reeglite järgi ajada." Aga psühhodraama käigus on reeglipärane Kersti õppinud juurde mängulisust ja kujundlikku mõtlemist. "Nüüd jookseb väga sageli mingi pilt mu silme ette, varem seda polnud," kirjeldab ta.

Aga grupis tehtud mängude abil on Kersti leidnud endast ka ühe varem peidus olnud kompleksi. Nimelt ei julge ta kasutada oma kehakeelt. "Näiteks kui on vaja teha ette üks harjutus, et teised seda järele teeksid – no mida! Mul on nii piinlik oma keha pärast!" Ta teab, et peaks sellel teemal tegema lavastuse. Praegu veel pole Kersti selleks valmis. Aga nagu ütleb ka tema juhendaja: tähtis on seegi aeg, mil inimene istub oma kompleksi otsas ja on sellest teadlik.

Psühhodraama miinused?

Kersti on saanud aru riskist: mõnda etendatud rolli võib inimene "kinni jääda". Näiteks mängis ta kord ühe inimese hirmu, ülesandega suruda inimest maadligi. "Järgmistel päevadel tundsin ma end õudselt," meenutab ta. "Miski nagu kummitas mind! Päris üle sain ma sellest alles järgmisel psühhodraama kohtumisel, tänu ühele rõõmsamale rollile. Mõtlesin: kuidas küll näitlejad sellega toime tulevad? Kui näiteks Andrus Vaarik mängib mõrtsuk-kuningas Richard Kolmandat, kas talle tundub ka pärast, et see õudne roll käib varjuna kaasas ega lase enam elada?"

Ühtaegu miinuseks ja plussiks peab Kersti seda, et grupis jagatakse omavahel üsna intiimset infot. Kui ta esimest korda kohale läks, oli ta täiesti ‰okis: kuidas teised võivad end nii palju avada! "Alalõpmata keegi nutab, sest lavastus on tema enda peidetud probleeme sügavalt puudutanud. See on sõnulseletamatu soojus, mis meil seal omavahel valitseb," kirjeldab Kersti. Grupist on ta saanud kombe tuttavaid inimesi spontaanselt kallistada, niipea kui selline tunne tekib.

Ent saladused jäävad saladusteks. Vahel kuuled kellegi raseduse katkestamisest, vahel paljastad grupile oma armumise võõrasse abielumehesse... "See on ju reaalne elu," ütleb Kersti. "Sa vabaned raskest kivist enda kaelas, sest tavalises elus ei saa neist asjadest mitte kusagil rääkida. Meil on kindel kokkulepe, et grupist väljapoole viime ainult kogemusi, mitte infot. Aga mingi alalhoiuinstinkt ütleb: tegelikult ei ole me väljalobisemise eest kaitstud. Näiteks mina isiklikult ei tea, mida ma siis võiksin kogemata välja lobiseda, kui joon ära pudeli veini, või kui ma näiteks tulen operatsioonilt ja olen veel poolenisti narkoosi all?! Siin jääb ikka teatud risk. Aga psühhodraama on õpetanud mulle ka riskijulgust!"

Aga hind?

Kaheksa draama-nädalavahetuse eest tuleb välja käia umbes 3000 krooni. Kas seda pole liiga palju?! Kersti jääb mõttesse. "Mulle tuli praegu meelde mu elu paar aastat tagasi: ma ei saanud öösiti magada, tihkusin voodis vaikselt nutta, vähkresin tundide kaupa ja tundsin, et mina enam ei jaksa elada. Ma olen saanud selle raha eest tasakaalu ja hingerahu. Sellise suhte oma abikaasaga, millest ma varem ei osanud unistadagi. See on ju veel üsna odavalt saadud?" Jälle ta naerab.

Näiteks kui teil on hirm, mis saab siis, kui mees teid maha jätab, saate selle läbi lavastada ja ilmselt hirm kaob.

Salli Põldvere, grupijuht

Psühhodraamat tehakse Tartus ja Tallinnas. Millised võimalused oleksid inimestel väljaspoolt suuri keskusi?

Pikem psühhodraama grupp käib koos kord kuus, nädalavahetustel. Mul on peaaegu igas grupis olnud naisi ja mehi ka Eesti väiksematest kohtadest.

Kui mõnes asulas on grupp inimesi, kes kutsuksid lavastaja endale külla...

Enamasti on väga isiklikke küsimusi parem käsitleda siis, kui grupi inimesed ei ole eelnevalt liialt seotud üksteisega.

Aga see on kokkuleppe küsimus, millised võimalused antakse endale just selles grupis. Näiteks olen teinud mitmepäevaseid psühhodraama kursusi ka töiselt seotud grupiliikmetele. Vahel on üllatav näha kolleege lihast ja luust tundlike kaaslastena, mõista sündmuste ja partnerite inimlikku tagamaad.

Kellele psühhodraama sobib?

Inimestel on endale tavaliselt hulk elulisi küsimusi. Miks minu laps ei räägi minuga? Miks ma ei jaksa oma arvamuse eest seista? Miks mina satun alati teatud tüüpi meeste otsa? Miks minu abikaasa ei mõista mind? Mida ometi tahab minu vanaisa, kes ilmub mu unenägudesse ikka ja jälle? Miks ma olen nii väsinud?

Igasugune suhe võib osutuda raskeks mitte ainult olevikus toimuva tõttu. Nii mõnigi kord on parema tulemuse nimel arukas ka mõni vana asi üles harutada ja vaadata, millised puntrad sinna tegelikult sisse on nõelutud.

Võib-olla inimene kardab, et psühhodraamasse tulek lükkaks ta elus liiga suured muutused käima?

Kedagi ei sunnita muutusteks. Gruppides on olnud inimesi, kes on teinud oma abielus tühjust märgates muutuse, sest nad vajavad seda ja kannavad selle välja. Aga on olnud ka inimesi, kes pole teinud muutust, sest see, mille nad välja kannavad, on just olemasolev, mitte rohkem.

Pille Rives, osaleb grupijuhtide koolitusel

Mismoodi psühhodraama abi annab?

Psühhodraama looja J. L. Moreno olla öelnud, et tänapäeva inimene kardab omaenda spontaansust, nii nagu meie esivanemad kartsid tuld.

Psühhodraama pakub võimalust selle tulega mängida ja niimoodi ennast ja maailma avastada. Kardan, et neid, kes tulevad gruppi abi saama, ootab pettumus. Abi ei anta, antakse võimalus. Nii nagu jaapani vanasõnas antakse näljasele õng, mitte kala.

Kuidas neid asju lavastatakse?

Peategelaseks laval on inimene, kelle lugu laval toimub, lavastajaks on grupijuht, osatäitjateks grupi liikmed. Selleks, et oma looga välja tulla, ei pea kodus näitemängu välja mõtlema. Lugu tekib laval ja selle kulg võib peategelast ennastki üllatada. Mingis mõttes on loo lahti kerimine nagu mediteerimine: asjadel tuleb lihtsalt voolata lasta ja see, mis on hetkel tähtis, jõuab sinuni. Nagu teatris, nii võib ka psühhodraamas päriselt toimunud sündmustega paralleelselt tuua lavale kujutlusi, sümboleid. Võib nihestada aega ja kohti.

Mäletan näiteks ühte oma lugu, kus laval oli korraga justkui kaks mind kümne aasta pärast: üks pidas Marrakeshis kohvikut ja elas boheemlase elu, teine oli korralik karjäärinaine. Võtsin kordamööda mõlema rolli, kujutledes elu, mida need naised võiksid elada, mida nad on elus saanud ja millist hinda selle eest maksnud.

Ei maksa karta, et see on keeruline. Lavastaja ja grupiliikmed aitavad.

Grupiliikmed, keda peategelane valib lavale rollidesse, ei ole pelgalt harrastusnäitleja rollis, ka neile on see väljakutse: võimalus ennast avastada. Kui keegi saab sageli sarnaseid rolle, on see ka vihjeks, mida teised meis näevad.

Tartu naistekliiniku hingehoidja Naatan Haamer, osaleb grupijuhtide koolitusel

Psühhodraamas võib päris valusalt haiget saada?

Jah, aga inimese sees on nagunii see lahendamata probleem. Kas on parem, kui inimene kulutab oma energiat selle peitmiseks? See probleem on nagu anne, mis on sulle saadetud selleks, et sa selle abil midagi õpiksid. Kui sa oled ta üles kaevanud ja temast aru saanud, siis ta enam ei tee haiget, aga on sind kindlasti palju arendanud.

Kas psühhodraamast võib sattuda sõltuvusse?

See meetod ongi mõeldud mitmeks aastaks. Need on olulised ja keerulised muutused, mis võtavad aega. See on samasugune sõltuvus nagu tahtmine õppida, tahtmine end arendada...

Mis sa arvad argumendist "Mulle pole küll mingit psühhodraamat vaja, ma käin ülikoolis ja arendan ennast mujal"?

Jah, inimene võib end arendada ja õppida igal pool. Aga sel juhul peab ta ise väga pingutama, et tekitada sidemeid õpitu ja iseenda vahel. Psühhodraama puhul on kogu õppimise keskmeks just iseenda isiksuse tuum.

Ühtaegu miinuseks ja plussiks peab Kersti seda, et grupis jagatakse omavahel üsna intiimset infot.

Epp Väljaots

fotod: Argo Soolep, Aldo Luud

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare