Puisniit mäletab meie esivanemaid
Puisniit mäletab meie esivanemaid TIIT KÄNDLER Kõige liigirikkamaid ruutmeetreid maailmas võib leida Eesti puisniitudel. Näiteks Pärnumaa Vahenurme küla puisniidul on teadlased loendanud ruutmeetril 74 eri taimeliiki. Puisniitudest kirjutatud raamatu eest esitati Zooloogia ja Botaanika Instituudi teadlased Toomas Kukk ja Kalevi Kull tänavu riigi teaduspreemia kandidaatideks. "Olen oma tegevuses püüdnud järgida kolme eesmärki," ütleb professor Kalevi Kull. "Need on osa looduse hea tundmine, oskus nähtut teoreetiliselt mõtestada ja kolmandaks seostada seda Eestiga." Muude teadusharude seas, millega professor Kull tegeleb, on uudne ökosemiootika. "See hõlmab inimese ja looduse suhet," selgitab Kull. "Sealhulgas seda, kuidas me loodust enda jaoks jaotame, mis loodus meile tähendab ja kuidas me tema suhtes käitume." Puisniidud võivad meile selle kohta palju pajatada, sest need on tekkinud inimese mõjul. "Kui mõned rabad ja laiud kõrvale jätta, on Eesti loodus inimese mõjul tundmatuseni erinev inimeseta loodusest," märgib Kull. Inimeseta poleks meil nii palju kadakaid, niidulilli, suitsupääsukesi ega rukkililli. "Ent inimese eripära on, et tal puudub mõõdutunne," lisab professor Kull. "Ometi leidub viise elada koos loodusega. Ja teadlane peab leidma sümbioosi, eluviisid, mis liigirikkust ei vähenda." Kuidas saab rehkendada, mis on arukam – ajada tee sirgeks, kaotades seetõttu ehk mõne loomaliigi, või mitte ajada? Selle peale toob Kalevi Kull järgmise näite: "Kujutame ette, et oleme sunnitud korraldama midagi ringi oma toas või kabinetis. Kas me siis lähtume sellest, milline ümberkujundus tooks meile võimalikult rohkem raha? Kui rahale taanduda, on midagi valesti – küllap me ei võta siis keskkonda omaenese koduna või organismina." Puisniidu liigirikkus seostub selle polüfunktsionaalse kasutamisega. Viimase 70 aastaga on aga Eesti puisniitude kogupindala vähenenud 1000 korda. Ruutmeetri liigirikkus väheneb puisniidu hooletusse jättes keskeltläbi kahe liigi võrra aastas. "Puisniitude püsimiseks on oluline leida neile koht meie praeguses majandus- ja looduskasutuse olukorras," arvab Kull, "sest nende endine koht on kadunud." Ühelt poolt on puisniit mälestusmärk inimtegevusele, teiselt poolt näeb Kull sellele lisavõimalusi seoses pargiasjandusega. "Eesti park on importkaup," ütleb ta, "ometi on meil puisniitude näol võtta mitme tuhande aastaseid parke." Puisniit pargina ei kõlba linna, ent maa-asulasse küll. Ja see vajab tunduvalt vähem hoolt ning on võrratult liigirikkam kui tavaline park. Esimene kokkupuude puisniiduga oli Kalevi Kullil 8. klassi poisina, kui ta Kaljo Porgi juhitud ekspeditsioonil Laelatul käis. Tõsisemalt on Kull puisniite uurinud viimased 15 aastat. "Et Eesti puisniidu ruutmeetril elab palju enam liike kui näiteks Amazonase vihmametsa ruutmeetril, ei tähenda seda, et viimases ei leiduks hektaril palju enam liike kui meil. Eesti puisniidul elavad eri liiki taimed lihtsalt tihedamini külg külje kõrval," märgib ta. "Meie looduskaitse on suuresti seotud pärandkooslustega, sellega, mille on endast jätnud meie esivanemad," ütleb Kull. Ning toob ökosemiootilise näite selle kohta, et inimese suhe teistesse liikidesse on erinev, kui istume toas või väljas. "Sääske ja kärbest on kinnises ruumis mõtet tappa. Siis võime loota, et nende arv meie ümber langeb.Looduses pole sel aga vähimatki õigustust."