Puude vahelt kostis sakslaste hõikeid ja koerte kiledat haukumist. Need tulid järjest lähemale. Juba oli kuulda, kuidas keegi sakslastest rajalt kõrvale astus, poolest säärest mülkasse vajus ja valju häälega vandus.

Sügaval soos redutades kuulas neid hääli üks mees. Vladimir Putin. Ta oli siin peidus mitmendat tundi. Raske vene sinel ja tugevad kirsad kiskusid meest sügavamale mutta. Ta ei näinud enda ümber midagi, hingatagi julges ta ainult läbi rookõrre.

"Kurat," kirus mees endamisi vene keeles. "Kuradi eestlased! Kuradi äraandjad!"

Nende pärast ta siin mudas passiski.

See oli aastal 1941. Viiskümmend aastat hiljem räägib mudas redutanud mehe poeg, samuti Vladimir Putin, umbes sellise loo kolmele ajakirjanikule. Need on Natalja Gevorkjan ja Andrei Kolesnikov Moskva päevalehest Kommersant ja Kremli pressitalituse ülema asetäitja Natalja Timakova.

Ajakirjanikud kirjutavad Putinist raamatut. See on 47aastase mehe siiras jutustus oma elust, mille lugemise juures ei tohi unustada, et tegu on mehega, kes tol hetkel tahab väga saada Venemaa presidendiks.

Putin libiseb jutus oma isa minevikust hooletult üle, vabandades, et "vanemad ei rääkinud endast peaaegu midagi".

Nii saabki Vladimir Putin vanema hävituspataljonis teenimise episoodist raamatusse kirja vaevalt 15 rida. Isa paistab siin julge ja nutika mehena, kelle kohalikud elanikud, eestlased, peaaegu sakslaste püssi ette saadavad.

Raamatu annab välja Moskva progressiivne kirjastus Vagrius. See pannakse ka internetis üles ja jõuab kohe Eestis uudistesse.

"Putin süüdistab eestlasi isa väljaandmises!"

Kui Iisaku muuseumi teadur Anne Nurgama Putini süüdistusest kuuleb, muutub ta ärevaks. 1940. aastad on harrastusajaloolase Nurgama spetsialiteet. Aastaid on ta kogunud kohalike mälestusi sellest ajast: hävituspataljonlaste tegevus, vene partisanid, Eesti omakaitse. Oleks ainult aega, et Tallinna arhiivides istuda ja uurida!

Kui Putin oli Eestis, kas siis võis tema salk panna toime mõne veretöö, millest Iisaku kandi inimesed Nurgamale on rääkinud? Kas oli Putini äraandmise lugu see, mis jutustati talle ühe Narva-Jõesuu ülevedaja kohta? Nurgama lappab oma kogusid, kuid ei leia sealt ühtki abistavat vihjet.

Faksin Nurgamale Iisakusse esimese peatüki Putini raamatust. Kui Nurgama selle läbi loeb, ohkab ta kergenunult:

"Nüüd on mu süda rahul!" Nurgama on kindel, et Iisaku kanti ei saanud Putini isa sõja ajal sattuda.

Teise maailmasõja aegse partisanisõja tegevuse spetsialisti Tiit Noormetsa abiga on kokku pandud järgnev lugu sellest, mis Putini isaga Kingissepa lähedal sõja esimesel aastal tegelikult juhtuda võis.

Noormets on seejuures peaaegu kindel kahes asjas. Eestisse Putin ei jõudnud. Ja teiseks polnud tema reetmises midagi ebatavalist.


Mis juhtus Putini isaga sõja esimesel aastal

Mõni nädal enne sohu sattumist istus Vladimir Putin pataljonikaaslastega lennukis. Neid oli kokku 28 meest. Mürisevas õhulaevas ringi vaadates nägi ta rühma ülemat, radisti, mõnda minööriväljaõppe saanud meest, ühte innukat parteilast. Ülejäänud olid tavalised sõjaväelased.

Iga mehe ees lennuki põrandal seisis seljakott. See kaalus oma nelikümmend kilo. Kott oli otsast otsani söögikraami täis pakitud. Kuivikud ja šokolaad, pakikesed kuiv- supi ja -pudruga - niisugune kraam, mis annab kõvasti jõudu ja mida saab metsas lõkke kohal hõlpsasti üles soojendada.

Juba pudenesid mehed kusagil Kingissepa kohal lennukist. Hävitada sakslase väeüksusi, teha nõukogude propagandat - niisugune oli hävituspataljonlaste lahinguülesanne.

Esimesed päevad pärast maabumist redutasid mehed metsas. Ehitasid muldonni, sinna sai peidetud söögikraam, raadiosaatja ja laskemoon.

Pataljoni staap andis raadio teel juhiseid ja rindeteateid nagu sadadele teistele ümberkaudsetes metsades redutavatele salkadele. Kord oli Putini salgal põhjust juubeldada, neil läks korda lasta õhku laskemoonalastiga rong.

Metsast välja tulles ei teadnud hävituspataljonlased kunagi, kelle peale sattuda võis. Enamik kohalikke elanikke olid sõbralikud venelased, kuid kuna Eesti piir oli kiviga visata, elas külades ka palju eestlasi ja ingerlasi. Nemad hoidsid pigem sakslaste poole ja võisid venelased kergesti üles anda.

Putini salga toiduvaru lõppes mõne nädalaga. Mehed pidid püssid selga võtma ja lähemasse külla marssima. Õnnetuseks sattusid nad koputama soomeugri tõugu taluelanike aknale.

Püssi ähvardusel loovutasid külaelanikud venelastele toitu küll. Pampudega metsa kadunud mehed anti aga sakslastele üles. Selles ei olnud sõja ajal midagi ebatavalist.

Putin tõmbas läbi rookõrre isukalt sõõmu õhku. See maitses hapukalt, soo järele.

Ta kuulis, kuidas veel mõned tema salga mehed fritsude kätte vangi langesid. Enamiku nabisid sakslased kinni juba siis, kui nad ootamatult nende muldonni ründasid.

Metsa all oli järsku vaikseks jäänud. Putin ootas veel mõnda aega, enne kui julges ennast mudast välja nügida.

Näljast ja väsimusest nõrkenuna jõudis mees läbi metsade omade juurde.

Salgast oli peale tema pääsenud veel kolm meest. Neile anti kätte pliiats ja paber, et nad aruande kirjutaks. Putini isa kirjatöö peaks siiani seisma kas Moskva endises KGB arhiivis või sõjaväearhiivis.

Vladimir Putin saadeti tagasi rindele. Pärast sõda sai temast tööline tehases, mis tootis Leningradis metrooronge.

1952. aastal sündis Putinite perre kolmas poeg. Isa jõudis veel näha, kuidas Vladimirist sai Venemaa peaminister. "Ta on nagu tsaar!" ohanud vana mees enne surma.

Helen URBANIK