Puue pole pidur ehk nemad julgevad elada
Aju liikumis- ja koordinatsioonikeskuse kaasasündinud kahjustusega sündinud Kaido Kikkas (38) ütleb, et tal on elus kohutavalt vedanud. Või mis Kikkas. Kakk hoopis, nagu ta ise ja kõik tema sõbrad-tuttavad ütlevad. Kakk ise seletab nimemuutust oma kodulehel (www.kakupesa.pri.ee) nii: “Miks sai Kaido Kikkasest Kakk? Selles kipub ajalugu üldiselt süüdistama Tartu ansamblit Grendel (täpsemalt nende varasemat loomeperioodi, kui veel lindudest ja loomadest lauldi) ning nende edetabelilugu “Kakk ja pääsuke”, mis mulle niimoodi ajudesse sõitis, et pidin seda iga nurga peal jorutama.”
Nüüd on Kikkas Kakk ning isegi pere hüüab teda samamoodi. Suur punnis silmade ja kõvera nokaga lind. Aga keegi rääkis, et kakk olla ka tarkuse sümbol.
Vanemad ei leppinud
Vedanud on Kakul seetõttu, et kui kakupoeg 38 ja natuke veel aastat tagasi sündis, öeldi emale: “See poiss ei hakka kunagi rääkima ega kõndima.” Loll ja liikumatu. Nii-öelda praak. Diagnoos pandi ka: laste tserebraalparalüüs ehk PCI (lühend haiguse ladinakeelsest nimest Paralysis cerebralis infantilis). Teisisõnu – aju liikumis- ja koordinatsioonikeskuse kaasasündinud kahjustus.
Poisi vanemad olid aga sama hullud kui Kakk ise praegu ja otsustasid: “Rääkigu arstid, mis tahavad, meie poiss jääb elama ja hakkab kõndima-rääkima.” Mõeldud, tehtud. Arstide vahet käidi mitu korda küll tollases Leningradis, küll mujal. Tehti kõik, mis sai tollal teha. Kakk ise kiidab praeguse nimega Haapsalu neuroloogilist taastusravikeskust, kus ta omal ajal kümme aastat käis, igal aastal kuu või kaks kohapeal. Ja meenutab hea sõnaga oma kunagist raviarsti dr Mai Salka, kes on meie keskelt juba lahkunud.
Kakk kirjeldab oma puude põhiprobleemi: “Protsessorid ei kontrolli välisseadmeid. Ehk käed-jalad võivad ju täiesti terved olla, aga et aju side nendega on nadi, ei pruugi kogu mehaanika korralikult välja areneda. See tähendab, et tuleb treenida. Siinkohal teevad paljud vanemad väga suure vea: oi, mu lapsuke on puudega. Ta ei tohi seda ja teist teha. Minu vanemad käitusid totaalselt õigesti ja minul lasti kõik asjad kaasa teha.”
Aeg-ajalt on Kaku sõnul PCI-inimestel probleeme ka sellega, et neid peetakse kas purjus või pilves olevaks: teevad nägusid, liiguvad imelikult ja mis kõik veel. Kuigi võrreldes aastatetaguse ajaga on ühiskonna suhtumine ikka tükk maad paremaks läinud. Mehel endal on ülihästi meeles, kuidas teda sõimati lapsena tänaval värdjaks ja passiti. Aga võrreldes teiste linnadega suhtuti Haapsalus puudega inimestesse juba Nõukogude ajal üsna sallivalt. Väikeses kohas oldi nendega harjutud: lisaks taastusravikeskusele on Haapsalus ka puudega laste väikelastekodu, samas lähedal oli ja on teisigi puudega laste ja noorte koole-kodusid.
“Eks ta natuke inkubaatori moodi oli ja kui mujale läksid, lõi reaalsus valusasti vastu pead. Aga vähemasti sai noorusest niimoodi suhteliselt terve närvikava kaasa, kuigi mingi vaheaste Haapsalu ja muu maailma vahel oleks vahest võinud olla,” arutleb Kakk tagantjärele.
Õpetab ja teeb teadust
Ah et mille poolest Kakk ise hull on? Aga sellepärast, et ta teeb asju, mida puudega inimene tavaliselt ei tee. Ja elab nii, nagu puuet polekski. Ja mõnda asja on teinud ning teeb ehk pareminigi kui terve inimene.
Kuni 8. klassini õppis Kakk kodus. Siis surus ennast päris kooli ja lõpetas keskkooli kuldmedaliga. “Minu põlvkonnaga algas aeg, mil selle diagnoosiga hakati tavakooli minema, mina olin nn uuest lainest vist üks esimesi. Varem said sellega hakkama vaid üksikud,” pakub Kakk. 1994. aastal lõpetas Kakk TTÜ automaatikateaduskonna infotöötluse erialal. 1999 kaitses samas doktorikraadi.
“Haridus on puudega inimesele ülioluline. Teatavast tasemest alates, kusagil magistri ja doktori vahel, muutub täiesti tähtsusetuks see, kuidas sa välja näed ehk mitu jalga või kätt sul on,” ütleb ta veendunult.
Juba magistrantuuriajast on õpetanud Kakk ka teisi, praeguseks juba niisiis 15 aastat. Neid koole, kus Kakk on tarkust jaganud, on palju: TLÜ, TTÜ, IT kolledÏ, Tartu teoloogia akadeemia.
Ligi kümme aastat tegi Kakk ka teadust, uurimisvaldkonnaks oli puudega inimestele mõeldud infotehnoloogia (eriti interneti rakendused selles vallas). TTÜ-s asutas Kakk rehabilitatsioonitehnoloogia keskuse ja populaarse virtuaalõppe-kogukonna (Kaku akadeemia).
Kakk on töötanud ka Eesti invaühingute liidu arvutispetsialistina, Astangu toimetulekukeskuse informaatika peakonsultandi ja Tiigrihüppe sihtasutuse erivajaduste konsultandina. Praegu on tema põhitöökoht Tallinna ülikool ning amet sotsiaalse ja vabatarkvara dotsent. Mis tähendab seda, et teadust teeb ta õpetamise kõrvalt ikka edasi. Aastast 2000 on Kakk ka kaitseliidu liige.
Sõidab ka mootorrattaga
Viimastel aastatel on Kakk arstidele paras pähkel olnud, nagu ta ise ütleb. “Selle diagnoosiga ei saaks nende arvates sellist inimest nagu mina olla. Ses mõttes, et olukord on nii hästi rehabiliteerunud. Juba tehakse imestunud nägusid – ei saaks nagu PCI olla, see kutt näeb kahtlaselt hea välja,” naerab Kakk rahulolevalt. Inimesed, kes Kakku viimati keskkooli ajal nägid, ei tunne teda enam ära – musklis mees, hobusesaba kuklas nagu Steven Seagalil. Kakk kinnitab, et saba puhul on tegu täiesti eri-alase soenguga.
Kaku füüsiline metamorfoos ei olegi tegelikult nii väga ime, kuigi n-ö Ülemise Korruse Mehe abistavat kätt mees ise ei eita ja on selle eest südamest tänulik. “Tegin kõigepealt kümme aastat karated. Ja klassikalise karatega ei saa tegeleda, kui oled süldivormis...,” teab Kakk, kes tegelikult käis ühe asutuse jõusaalis trenni tegemas juba terve keskkooliaja. Ülikooliajal tahtis päris jõusaali minna, aga seal saadeti noormees pikalt – me ei julge teiega tegelda, teil on ju puue, äkki juhtub midagi. Kakk oli tige nagu herilane. Siis nägi aga tehnikaülikoolis seinal kuulutust, et karateklubi võtab vastu uusi liikmeid, ja nii see läks.
Praegu on mehel karates sinine vöö ja sellest on mitmes mõttes kasu olnud. 2005. aastal tegi ta omale mootorrattaloa. “Sõiduõpetaja oli mul ka vana karateka. Ütlesin talle pärast eksamit, et mingu tsirkusesse tööle. Et kui ta pani minu tsikliga sõitma, siis karu ei tohiks enam mingi probleem olla,” pugistab Kakk naeru. Loa saamiseks vajaliku arstitõendiga mehel probleeme polnud, sest autojuhiluba oli tal selleks ajaks juba ammu olemas, aastast 1990. “Tookord oli selle tõendiga küll natuke muret. Eks olin siis ka füüsiliselt märksa lahjemas seisus kui praegu. Juba see minu diagnoos: kardeti, et keeran äkki tahtmatult rooli valele poole. Ma siis pakkusin, et lähen ja toon oma karatevöö näha. Selle peale vaadati mulle pikalt otsa ja nenditi: no kui te juba karatega tegelete, saate autot ka juhtida,” meenutab Kakk. Saabki – mees ütleb, et puue ei sega tõepoolest sugugi, ka tsikliga sõitmist mitte. “Olen sõitnud tavalise jalgrattaga väga varasest east. Isa õpetas. Eks see käis küll nii, et mats ja pikali, mats ja pikali, aga lõpuks jäin püsti ka,” pole Kaku jaoks kaherattalisel püsimine keerulisem kui teistel.
Tegelikult ei pea Kakk ennast nii tähelepanuväärseks eksemplariks. “Kui nüüd pelgalt selle järgi võtta, kuhu keegi on välja jõudnud, siis ma vist olen, jah, minu diagnoosiga inimestest kõige kaugemale jõudnud. Aga kui arvestada taustsüsteemi, võrrelda, kust keegi pihta on hakanud, siis on palju paremaid näiteid,” on ta veendunud. “Kas te mullusuviseid laagripilte olete näinud? Meil oli seal poiss, üheksa-aastane Matz, kellel on neljast jäsemest sisuliselt ainult üks jalg täiesti olemas ja töötab. Teise jala asemel on protees ja ühe käe asemel vaid mõni sõrm, teist kätt pole üldse. Aga meie mõtlesime, et mis seal ikka, kui tegeleme juba võitluskunstidega, paneme poisi jalalööke tegema. Ja poiss lõi! Vaat see on minu meelest juba midagi.”
Laager julgetele
Laager, millest Kakk räägib, sai teoks läinud suvel juulis Jäneda lähedal Tõrvaaugul. Nimeks “Julge elada!” ja sisuks näidata-õpetada puudega lastele ja nende vanematele võitluskunsti ning teha üleüldse igasuguseid vahvaid asju (http://julgeelada.elil.ee).
Sel aastal toimub samasugune laager 24.–27. juulini.
Emakakaelavähk on ennetatav
20.–26. jaanuaril toimub rahvusvahelise emakakaelavähi ennetamise nädal. Selle raames korraldatakse emakakaelavähi ennetamise ja HPV (inimese papilloomiviirus) vastase vaktsineerimise konsultatsioonid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Valgas.
•• Tallinnas Lääne-Tallinna keskhaiglas (Sõle 23)
Registreerumine telefonil
666 5839 tööpäevadel kl 9–12
•• Tallinnas Lasnamäe tervisekeskuses (Punane 61)
Registreerumine telefonil
605 0601 tööpäevadel kl 9–17
•• Tartu naistekliinikus (Lossi 36 )
Registreerumine telefonil 731 9100 tööpäevadel kl 8–18.30
•• Pärnu haiglas ( Ristiku 1, Pärnu)
Registreerumine telefonil
447 3300, 447 3511 tööpäevadel kl 9–17
•• Viljandi haiglas (Pärsti vald )
Registreerumine telefonil
435 2076 tööpäevadel kl 8–18.30
•• Valga haiglas (Peetri 2 )
Registreerumine telefonil
766 5100 tööpäevadel
kl 8–18.30.
