Puugilt saadud nakkus pani elu pärast kartma
Kust puuk riiete vahele puges, ei tea Heino siiani. “Käisin Hiiumaal, vast sain sealt?” arutleb ta. Et putukat ennast näha ei õnnestunud, ei osanud mees midagi karta. Püksivärvli juurest hõõrdunud punast nahka pidas ta lihtsalt väikeseks defektiks. Peavalu ja külmavärinad tundusid gripi sümptomitena ja nii kirjutas perearst Heinole välja gripirohud.
“Kui neid võtsin, läks nagu rahulikumaks,” meenutab ta. Peavalu aga päriselt ei taandunud, vaid kulmineerus kahe nädala pärast hoopis hullu valuhooga. Et valu ründas nädalavahetusel, võttis Heino rohtu apteekri juhiste järgi ning pääses arstile alles nädala alguses. Ka siis ei osanud perearst veel puuginakkust kahtlustada ning kirjutas välja antibiootikumikuuri. “Ütles ka, et ju ta ikka gripp on, sest grippi just parasjagu esines,” meenutab Heino Tamm.
Valu võttis meelemõistuse
Paraku paisus mehe valu õhtuks nii suureks, et ähvardas mõistuse võtta ja kõike sel õhtul juhtunut mees ei mäletagi. Abikaasa kutsutud kiirabi viis mehe Läänemaa haiglasse.
“Olen muidu niisugune inimene, et arstide poole väga meeleldi ei pöördu. Aga vaat haiglas oli küll selline tunne, et tehke minuga, mis tahate, pea-asi, et see kehv enesetunne üle läheks,” tunnistab patsient, kes enda sõnul abitus olukorras lausa surmahirmu tundis.
“Mõtlesin öösel, et huvitav, kui kaua see ometi kestab?” Diagnoos ei selgunud aga veel haiglaski. Patsiendi väljanägemise põhjal kahtlustasid Läänemaa haigla arstid meningiiti ja tegid selle suhtes analüüse.
Selgroost võetud proovi mäletab Heino äärmiselt valulikuna. Kui patsiendi olukord päris kriitiliseks muutus, viis kiir-abiauto ta viimaks Tallinna Mustamäe haiglasse. Seal selguski, et tegu oli puukentsefaliidiga ning arstid said õige raviga alustada. “Oli hirmus raske, aga nädala pärast tõusin juba jalgadele, mis siis, et toe najal,” räägib Heino Tamm.
Haigus jättis oma jälje
Kui kriis möödas, veetis mees veel kümme päeva Läänemaa haiglas, võimles ja sai taastusravi. Kokku röövis puugihammustus neli kuud väärtuslikku töö-aega. “Alguses ei võtnud ma üldse jalgu alla ega jõudnud midagi tõsta. Arstid oleks mind veelgi koju jätnud, aga ma taastusin üllatavalt kiiresti.”
Päriselt jälgi jätmata tõbi aga ei möödunud, vasak käsi on mehel siiani nõrgem. Haiglast kaasa antud harjutusi teeb ta siis, kui meelde tuleb. “Mõtled küll, et mis see väike putukas teeb, aga tagajärjed võivad olla ikka väga rasked,” tõdeb Heino. “Kui ma haiglas olin, suri seal just üks puugihammustuse saanud mees.”
Kuigi puukentsefaliit annab eluaegse immuunsuse, tunneb Heino puukide suhtes siiani teatud pelgust. “Suguvõsa naerab küll, et mind on nüüd hea ohutu metsa seenele-marjule saata, aga kui metsast tulen, vaatan ikka hoolega, et puuki küljes poleks,” kinnitab ta. Kõikidele loodust armastavatele tuttavatele on ta aga sõnad peale lugenud, et nad end entsefaliidi vastu kindlasti vaktsineeriks.
Käesoleva aasta märtsis viis EMOR ravimitootja Baxter tellimusel 500 inimese seas läbi telefoniküsitluse, milles uuriti vaktsineerimise vajalikkust.
Paraku näitas küsitlus, et hoolimata riskipiirkonnas elamisest ei pea eestlased vaktsineerimist vajalikuks. Inimesed on küll teadlikud puugihammustusega kaasnevatest ohtudest ning teavad nimetada sellega kaasnevaid haigusi, kuid vaid 14% küsitletuist on lasknud end vaktsineerida. 72% leidis, et nende jaoks pole vaktsineerimine üldse vajalik.
Tulemused on murettekitavad
Peamiste põhjustena vaktsineerimisest loobumisel nimetati otsese vajaduse puudumist ning vaktsiini kõrget hinda.
Ravimitootja Baxter Põhja- ja Baltimaade müügijuht Susanne Strauss peab niisugust passiivsust murettekitavaks. “Ühelt poolt on küll positiivne, et inimeste teadlikkuse tase on suhteliselt kõrge, ent nende passiivsus ei aita puukentsefaliiti ennetada. Erilist tähelepanu tuleb pöörata 50aastastele ja vanematele, kelle hulgas oli vaktsineerituid kõige vähem, vaid 8%. Samas kulgeb entsefaliit eriti raskelt just vanematel inimestel, kes kuuluvad haiguse peamisse riskirühma,” märgib Strauss.
Vaktsineerida tuleb korduvalt
Põhivaktsineerimine täiskasvanutele ja lastele koosneb kolmest 0,5 ml lihasesisesest süstist. Kahe esimese süste vahe on 1-3 kuud ja kolmas manustatakse 9-12 kuud pärast teist süstet.
Revaktsineerimine (0,5 ml) teostatakse 3-aastaste vaheaegadega põhivaktsineerimise järel. Teise vaktsineerimise järel on kaitsvaid antikehi 95%, seega on kahekordselt vaktsineeritu saanud vajaliku kaitse umbes aastaks.
Kolme põhivaktsinatsiooni järel on antikehi ca 100% ja need püsivad vähemalt kolm aastat. Tervisekaitseinspektsioon soovitab kaitsesüstimisega puukentsefaliidi vastu alustada aprillis, siis jõuab immuunsus puugiohtlikuks ajaks välja kujuneda.
Osal vaktsineeritutest võib esineda lühiajalisi lokaalseid sümptomeid, jäsemete valu ja lümfisõlmede suurenemist. Palavik tõuseb harva, kui, siis esimese vaktsineerimiskorra järel. Raskeid tüsistusi esineb üliharva, umbes ühel inimesel miljonist. Puukentsefaliidi vastu saab end vaktsineerida lasta igas perearstikeskuses või vaktsineerimise kabinetis, üks süst maksab keskmiselt 200 krooni ja see tehakse õlavarde. Vaktsineerida võib lapsi alates 6. elukuust.
Allikas: kliinik.ee; tervisekaitse.ee
