RAAMATUKATKEND: Aune Past "Printsi poole teel. Minu unistus Monacost."
Eks on pikk maa tuldud ka, et kohale jõuda. Monacosse.
„Kas kobe steik sobib?” küsib minu Prantsuse Sõber restoranis. Noogutan. Kui kelner taldriku imepisikese lihatükiga mu ette asetab, mõtlen, et see riik on ikka tilluke küll ja nende mõistes kobe lihatükk on eestlase arusaamade järgi suisa mikroskoopiline. Sõber vaatab mind ootusärevalt, nagu vaadatakse inimest, kellele on just avatud uks pühamusse. Laual on lihamaailma tipp: Jaapanis õllega joodetud ja sakega masseeritud veise lihast Kobe steik.
Nõukogude Liidus oli iga piiripunkt vabasse maailma kui uks pühamusse. Tolle ukse taga, oma arvatavas lõpp-punktis avastasid aga üsna tihti, et oled jõudnud valesse kohta või vale inimesega.
See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost. Ka leiavad siit teeviitu Monacos uitajad või uitamisest unistajad. * 184 lk, kõva köide, Kirjastus Varrak////
Katkendid raamatust:
Printsi poole teel
Igal vabal hetkel, igal võimalusel püüan end Monacosse sättida. Olen hoidnud Monacot kui muinasjuttu, minu suhe temaga on nagu kauakestev kahepoolne võrgutusmäng: mina katsun kabedamalt kõndida ja Monaco võrgutab mind üha enam ennast unustama. Kunagi ei teki tüdimust, sest ükski kohalolek ei ole nii pikk, et sattuda rutiini. See, millest jutustan, on minu Monaco. Võib-olla pole sellist paika maailmas olemaski, võib-olla on see rohkem unistus kui tegelikkus. See on paik, kus magavad muinasjutud. Ja elab Prints. Või on temagi vaid osa muinasjutust?
Pikal teel Printsi poole olen otsinud ennast, olen otsinud Printsi ja olen otsinud eestlase identiteeti. Mõndagi on leitud.
[- - -]
Esimene kohtumine
Eesti on vabaks saanud. See tähendab, et ka välismaale saab juba vabalt reisida.
Ostame Soome reisifirma kaudu puhkusenädala Nizzasse. Tegu on loteriimajutusega. Mis tähendab seda, et kui kõigil soomlastel on tuba rannapromenaadi äärsetes hotellides, siis meie elame kahes imepisikeses toakeses linna sees. Jagame pere pooleks, beebi ja meie ühes toas, tüdrukud omaette teises. Kuna toas on kaks voodit ja muud sinna ei mahu, siis paneb hotelli personal beebivoodi öökapi peale. Aga tühja sest toast, magada saab ja hambaid pesta ka. Asjal hakkame küll käima tüdrukute toa WC-s, sest meie vannitoas on osatud WC-pott otsapidi kraanikausi alla monteerida, sellele pihtasaamine eeldab suuremat akrobaadiosavust, kui meie suudame saavutada.
Aga me oleme Prantsusmaal! Kogu oma blondipäise kambaga. Mitte miski ei suuda mu head tuju rikkuda. Kusagil siin lähedal on Monaco ja prints. Prints võib olla hoopiski lähemal kui Monaco, sest vürsti riigi ajaloos on õige sageli juhtunud, et printsid on kaua eemal viibinud, haridust omandanud või sõdinud, tihti pole nad lihtsalt Monacost hoolinud, et väike ja vaene.
Esimene hommikusöök hotellis paneb mind imestama. Olen harjunud, et lina on laual nii kodus kui ka hotellis. Vakstu on ainult maainimeste laual ja sedagi sageli vaid söödaköögis. On ju meie harjumuspärased täisnaturaalsed laudlinad suhteliselt odavad ja ilusad. Kui neid saada on. Aga ikka on. Lisaks pärandavad emad ja vanaemad omi, tikitud ning pitsilisi linu edasi. Meil kodus on terve kummutisahtel erineva mustriga poelinu täis. Neid kasutan argipäeviti. Teises sahtlis on mamma tikitud või Liidi-proua heegeldatud linad. Lina peab ikka laual olema, ajalehe pealt ega vakstutükilt ei sööda. Aga selles Nizza hotelli hommikusöögitoas on laudadel kulunud vakstutükid. Olen päris segaduses, Prints Monaco naabermaa Prantsusmaa on ometigi üks peen ja elegantne maa. Ja vakstu laual.
Tõepoolest, kakskümmend aastat hiljem naudin ma suurepärast toitu Põhjaka restoranis Tallinna–Tartu maanteel Mäo kandis hoopis linadeta vanadelt laudadelt. See on nii mõnus, paberile trükitud menüü täidab lina aset ja teeb oma lahedate piltidega tuju heaks. Kui imemaitsvad toidud pintslisse pandud, tahaks mõnust nurru lüüa. Aga vakstu tundub praegugi avalikus söögiruumis kummaline, olgu pilt peal kui kaunis tahes.
Nizzas vakstu emotsiooni alla neelanud, saan järgmise üllatuse osaliseks. Sest pakutav hommikusöök on meile, eestlastele, harjumatu: continental, nagu inglased seda ni¬metavad. Eks ole meil ikka öeldud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlastele. Aga sellest hommikusöögist polekski midagi jagada: üks ilmselt ajaloolise väärtusega croissant, tõe huvides tuleb öelda, et kuiv küll, aga mitte hallitanud, pakike marmelaadi, mis maitselt meenutab veneaegset povidlot, mida õige eestlane ei söö. Nagu tatraputru ega poslamaslatki. Ja joogiks on siin hotellis piimaga kohv (just nimelt piimaga kohv, mitte latte või cappuccino). Piimaga kohvi ma ka ei joo, seegi maitse on meelde jäänud mingist Venemaa lennujaamast, kus ainus kohviline oli ülimagus kondenspiimaga lurr. Aga esiotsa me seda hommikusöögi kontinentaalsust ei märka. Lapsed küsivad külma morssi ja mannaputru. No katsu sa prantsuskeelsele inimesele seletada, mis on morss. Igatahes edaspidi tuleme hommikusöögile nurgapealsest poest os¬tetud kraamiga. Kui üldse viitsime alla keldrisse vakstuga kaetud laudade äärde minna.
Piimaga kohvi meenutamine ajab mind täna rõõmsalt naerma. Tore inimene Taisi kõneles, kuidas ta Peipsi-äärses kohvikus kohvi tellis. Selgus, et kohvi ei ole. Taisi küsimise peale, et mis teil siis on, vastas kena punapõskne tädike: „On ainult kapukkino.” Uudishimulik Taisi otsustas vaadata, mis asi see „kapukkino” on. Ja ega tal ju valikut ka polnud, võta või jäta. Võttis ja selgus, et tegu päris hea cappuccinoga.
Kummalisel kombel on meeles just söögi ja joogiga seotud imestamised, otsekui oleks laia maailma erinevuste avastamine sedakaudu kulgenud. Meie esimene reis pakub ka kestva ja meeldiva maitseelamuse. Kuna on selge, et beebi ei jaksa restoranis õhtusööki oodata, jagame end jälle pooleks. Üks meeskond, mees ja vanem tütar, suunduvad esimesena toiduretkele. Oleme märganud, et linnatänavad on restorane täis ja igal restoranil on ukse ees väliterrass. Kogu mu pere peab mind imelikuks, kui küsin: „Tea, kas kohti ikka on?”
„Ole nüüd,” naerab mees südamest. „Me oleme ju välismaal, siin on turumajandusel pikad juured. Kuule, kes siis raha vastu võtta ei oska. Oleks ainult kliente. Siin on klient kuningas.”
„Pole siin mingeid kuningaid,” tean. „Oma kuningate tapmiseks leiutasid nad isegi uue tapariista – giljotiini.”
See giljotiini-asi oli ainuke tilk tõrva minu Prantsusmaapildis. Ma lihtsalt pean sellest igal võimalusel rääkima. Oh, siin on ju maailma kõige šarmantsemad mehed, kes teavad, kuidas naist armastada, siin on kõige koketsemad naised, kes teavad, kuidas mehi võluda, siin on šansoonid ja šampanja. Siin on Mona Lisa ja Versailles. Kuigi Prantsuse revolutsiooniga saime ka meie oma hüüdlause „vabadus, vendlus, võrdsus”, on mul siiski kahju ajast, mis jääb teisele poole giljotiini leiutamist. Prantslased sooritasid oma revolutsiooni ikka nii põhjalikult, et pärast riigikorra muutmist lõid ka uue kalendri, tegid kõik, et ajalugu algaks Bastille’ vallutamisega. Sama muster kordub ajaloos sageli. Roomlased põletasid Kartaago ja kündsid põlluks. Mis see Ingeri ja Eesti külade hävitaminegi muud oli. Iga võimulesaaja üritab oma Kartaago hävitada. Aga ega Prantsusmaa pärast ma seda reisi ju ette võtnudki, ikka tema pisikese naabri pärast.
[- - -]
Nizzast on Monte Carlosse pool tundi autosõitu. Tänaseks oleme seda maad mõnikord ka terve päeva sõitnud ja ikka tundub, et teine või kolmaski päev kuluks veel, et teelolemist nautida. Iga käänaku taga avaneb imeline vaade, igas väiksemaski söögikohas võib sattuda maitseelamusele, iga kohvitassi juurde võib tekkida huvitav vestlus juhusliku naabriga. Aga oma esimesele kohtumisele Monacoga sõidame tõesti vaid pool tundi. Ei ole meil navigaatori tarka tädi autos, kes ütleks, et keera vasakule või keera paremale. Kaart on küll.
Ma olen täiesti veendunud, et maailma kõige tõhusam perekondade lahkumineku vastane vahend on navigaator. Mäletan veel, kuidas ilma turvatoolideta lapsed seati tagaistmetele, pehmenduseks vastu esiistmete seljatuge laotatud madratsid, ja kuidas nad siis nagu kassipojad mööda autot ja tagaakent ringi siblisid. Aga mulle on mõistetamatu, kuidas me tulime toime ilma navigaatorita.
Sõidud said sõidetud, kuigi alailma oli kuulda kõva häält juhi poolt ja nuukseid kaardilugeja poolt.
Õnneks on tee Nizzast Monte Carlosse lihtne. Valida võib kiirtee. Kuna ma olen kindel, et nüüd ma kohtungi Printsiga, et nüüd jõuangi muinasmaale, siis ei tule kõne allagi, et sõidaks Cap Ferrat’ või Eze kaudu, ka corniche ehk mägitee on välistatud, valida saab ainult kiirtee. Kohe ja kiiresti. Ja nii me potsatamegi lühikese pooltunni pärast otse Kasiino ette. Aeg on juba hiline. Kasiino ja Hôtel de Paris’ ees seisavad autod, mis tunduvad olevat isegi mitte muinasjutust, vaid suisa tulevikust.
Ma pean end igati autoasjatundjaks. Oskan Žigulil (oli niisugune nõukogude auto) õhufiltri maha võtta ja ära puhastada, nii et maniküürgi ei saa kannatada, oskan joonistada GAZ 24 (oli niisugune nõukogude veoauto) elektrisüsteemi, olen käinud Moskva autoturult autot toomas (siiani meeles halvav hirm, kui meid Pihkva metsade vahel taga aeti ja karpi võeti), olen sõitnud Mazdaga, esimese välismaise autoga meie peres, olen ise Göteborgi tehasest läbi lumetormi Volvo toonud. Nii et täiesti autoinimene. Aga see pilt kasiino ees on midagi, milleni ma oma parimaiski kujutlusis pole küündinud. Meie tuleme oma pisikesel laenuautol.
[- - -]
Aga sellel esimesel Monaco-õhtul tutvun ma oma Prantsuse Sõbraga. Las ta jäädagi läbi raamatu minu Prantsuse Sõbraks. Võiksin ju anda sõbrale ka mõne võltsnime nagu ajalehes, märkusega, et nimi muudetud, allikas on toimetusele teada. Aga ma kutsungi teda oma Prantsuse Sõbraks, tema mind „oma kapsakeseks”.
Kuidas on võimalik koos abikaasaga reisides endale sel¬line sõber leida? Imelihtsalt. Minu abikaasa on väga asjalik ja leidlik inimene. Kui meil on tarvis parkida ja vaba parki¬miskohta läheduses pole – ja enamasti ju pole –, ütleb ta: „Ma käin kähku ära, võti on ees, kui vaja, sõida edasi.” Ja mina istun siis nagu jänes madu oodates, lootes, et ehk läheb õnneks. Kui ei lähe, mängin blondiini-kaardile. Blondiini võtted saavad alailma otsa, kuid uute ja efektiivsete nükete lõppematu allikas on Birgit Facebookis. Aitäh, Birgit, sa oled mind tihtigi päästnud.
[- - -]
Teine parkimisega seotud variant on, et mul palutakse õiges kohas autost väljuda ja kas saba ära võtta, pilet ära osta, kava hankida või muud nipet-näpet. Või pannakse mind lihtsalt õiges kohas maha, et ma ei peaks kaugest parkimiskohast jalgsi marssima. Üldiselt meeldib mulle see teine meetod rohkem kui blondi mängimine.
Nii ma siis kingade kõpsudes Kasiino ees autost väljun. Aga sisse minna ei julge. Pealegi tundub mulle, et nii vin¬get asja tuleks avastada kahekesi. Otsustan juua tassikese kohvi. Café de Paris’s vabu laudu pole. Küll aga leidub mitme laua taga üksikuid noormehi, auto võtmed kui punane latern laual säramas. No tänan, ma ei ole veel selles eas, et osta seda teenust. Jään edasi otsima; vaba laua järele kiikamise kõrval on mu pilgus uudishimu: ega prints siin ometi kohvi joo.
Monacos on 36 000, Tartus 100 000 elanikku. Kui sul on vaja Tartus kedagi kohata, siis pruugib ainult Vanemuise juurest mööda Ülikooli või Küüni tänavat Raekoja platsile minna, ja kindlasti kohtad seda, keda otsid. Vähemalt enne mobiiliajastut oli see kõige kiirem viis, toimib tänagi.
Seisan Kasiino väljaku ääres Café de Paris’s, vastas kuulus Hotel de Paris. Siin on Monte Carlo süda. Vahin ootusärevalt ringi, kui keegi mul küünarnukist kergelt kinni võtab. „Vabandage, preili, teil tuleb kaua oodata, ega praegusel ajal keegi siit ära lähe, ööelu pole veel alanud. Tulge, palun, minu lauda,” kutsub imeilus mees minu kõrval. Mul jääb hing kinni, õnneks ei hakka ma kätega vehkima, appi karjuma ega kõva häälega selgitama, et ma pole miski preili, vaid proua ja kolme lapse ema. Naeratan taas ja lükkan oma blondid juuksed edevalt üle õla: igivana flirtimisviis, eks ole. Mees astub pisikese sammu eemale, aga vaatab ikka veel ootavalt mulle otsa. „Oh, vabandust, ma ootan oma abikaasat,” suudan lõpuks adekvaatselt reageerida. „Ma tean, kapsake, ma nägin, et ta sõitis parkimiskohta otsima,” lisab mees naerdes.
Kohvi tellides arutlen, kas võtta cappuccino, kui mees, kelle ma tema rohke prantsuse aktsendi pärast kohe oma Prantsuse Sõbraks ristin, ütleb: „Ei, ei, kapsake, cappuccinot joovad pärast keskpäeva ainult paksud Skandinaavia turistid.”
„Aga mina olengi paks Skandinaavia turist,” vastan oma soovi kaitstes.
„Ei ole, kapsake,” ütleb mees ja tellib kelneripoisiga edvistades mulle espresso. Lauda istunud abikaasa, kes kohvi ei joo, tellib värskeltpressitud mahla, mille kelner ka väikese imestava kulmukergitusega kiirelt lauda toob.
„Räägi mulle printsist,” palun Prantsuse Sõpra. „On ta siin?”
Mees naerab ja küsib, kas me tulime kasiinot või printsi vaatama.
„Kasiinot,” vastab mu mees. Ja mina samal ajal, aga oluliselt entusiastlikumalt: „Printsi!”
Prantsuse Sõber naerab laginal ja ütleb, et ta räägib meile parem printsess Caroline’ist. „Aga Caroline’ist ma ju tean!” hõikan vastuseks. „Räägi ikka printsist!”
Kuid minu Prantsuse Sõber ütleb: „Oi-jaa, oli see alles naine. Caroline’i unistus oli muuta Monaco turistilõksuks, sest maavara ega veini siin müüa pole.”
„Ma tean seda,” vingun edasi.
Mees minu vastas jätkab oma jutustust minu protestist välja tegemata: „Caroline oli üle seitsmekümne, kui tema poeg prints Charles III jäi leseks. Mees oli selleks ajaks juba pime ja täiesti oma ema hoole all. Oli selge, et nende kahe nõust oma plaanide teokstegemiseks ei piisa. Samal ajal oli Saksamaal Bad-Homburgis suletud kasiino, sest inimestel tekkis komme ennast kasiinokaotuste puhul ära tappa. Meelelahutusettevõtja François Blanc otsis uut väljakutset. Printsess Caroline kutsus meest Monacosse, kuid edutult. Ja siis võttis ta kasutusele naiseliku kavaluse.”
„Kas printsess Caroline oli blond?” küsin Prantsuse Sõbralt.
„Ei,” imestab mees ja jutustab edasi. „Printsess rääkis meelelahutusettevõtja haige naisega, kiites, kui hea kliima on Monacos. Ja ennäe, siia nad kolisidki, ja Caroline aitas oma pimedal Charles’il müügilepingule allkirja anda.”
See kõlab minu Prantsuse Sõbra suust väga liigutavalt. Nii liigutavalt, et pean tellima pokaali vahuveini. Me kõik tellime. „Tegelikult oli see hea otsus. Kuigi Blanc hoolitses ennekõike oma varanduse suurendamise eest, said sellest osa ka Grimaldid ja kaudselt kõik monegaskid. Nii et emand Blanc ei pidanud oma kolimisotsust samuti kahetsema. Vastupidi, tema palvel survestas ta abikaasa sõjaväge, et alati, kui proua Blanc ilmub, tuleb talle au anda. Ja nii läkski. Peale oma emanda austamise tegi Blanc veel ühe olulise sammu: tema algatusel vabastas Charles monegaskid maksudest. Tema ehitas Kasiino juurde ka teatri,” lõpetab minu Prantsuse Sõber oma prantsuspärase aktsendiga loo Caroline’ist ja kasiinojuhi emandast.
Aga mina mõtlen, et naised suudavad tõepoolest palju. See on psühholoogiliselt seletatav. Neid katseid on tehtud, tõsi küll, loomadega. Kui tekib eluohtlik või stressirohke olukord, siis suudab loom oma poegi kaitstes hoopis kauem vastu pidada. Ma kannan selle inimestele üle ja mõtlen, et kuigi naine on vahel küll nõrk iseenda eest seisma, jätkub tal alati jaksu ning kavalust või mõlemat, et võidelda oma lä¬hedaste eest. Vaevalt et Caroline’igi rahaahnus juhtis, pigem ammutas ta oma jõu emaarmastusest. Igatahes oli Caroline see, kelle algatusel said siia väljaku äärde Hôtel de Paris, Kasiino ja Café de Paris.
Prantsuse Sõber räägib ka nimesaamisloo. Kuigi Monaco on maailmas väiksuselt teine riik pindalaga 1,95 ruutkilomeetrit, on siin oma linn. Ja see pindala värk on ka muutuv. Fontvieille on merelt võidetud ning vürst Albert II plaanib veelgi maad merelt juurde võtta. Tegelikult jaguneb Monaco päris mitmeks osaks. Monaco Ville on vanalinn, kus asub palee, siis La Rousse, Lavrotto, mis on rannaala, Saint Michel, La Condamine, kus on sadam, La Colle, Les Revoires, kus on Jardin Exotique.
Monaco on maailma kõige tihedamini asustatud riik. Tegelikult on Monaco paljude asjade poolest rekordeid väärt. Nii näiteks on siin maailma kõrgeim keskmine eluiga – 90 aastat. Aga õnnetuid vanainimesi siin ei näe. Kõik inimesed on ülihoolitsetud ja pisut snoobidki. Katsu sa puuduvate hammaste või loksuvate proteesidega snoob või isegi noobel olla.
Aga uhkele keskusele oli vaja nime ja olgu küll printsess Caroline vapper naisettevõtja, otsustati nimi panna printsi järgi. Valida oli kaks varianti: kas Charleville või Mont Charles. Ja jälle oli Caroline see, kes leidis lahenduse. Nimi pidi olema võõrapärane, nii kõlab see huvitavamalt. Nii sündiski nimi, mis on olnud ka meie perekonnaga seotud ettevõtetel: Monte Carlo. Itaalia keeles Mont Charles. Nimi Charles on minu elus tänaseni väga olulisel kohal. Mitte ainult Monte Carlo ettevõtete tõttu. Charles oli see noor mees, kellele mu abikaasa altari ees meie tütre üle andis; see noor mees, kes otsekui Lutsu teoses esimesel võimalusel altari ees „jah” ütles, mille peale kirikuõpetaja lausus klassikalised sõnad: „Vara veel, noormees.”
Tollel päeval, kui abikaasa Kasiinot ja mina printsi otsima läheme, on tüdruk veel oma õe ja vennaga hotellis, Barbienukk kaisus. Viisteist aastat hiljem tuleb meie ellu veel üks Charles. Sündinud Londonis, ema poolt Eesti kodanik, isa poolt ameeriklane. See võib olla esimeste lapselaste „kohustus”, aga minu elu keeras Charles hoopis pea peale, muutes kogu maailma veelgi paremaks paigaks. Eriti uhke olin ma siis, kui inimesed kiitsid: „Küll teie laps on ikka teie nägu!”
Kord, kui olin uues elukohas paar nädalat beebit hoidnud, läks kojunaasnud ema ise poisiga välja. Liftis kohtusid nad meie igapäevaste mängukaaslastega, kolmeaastaste poiste¬ga. „Kes sina niisugune oled?” küsis üks neist. „Mina olen Charlesi ema,” vastas mu tütar. „Oled sa kindel?” uuris teine poistest. „Charlesil on juba üks ema, kellelgi ei ole kahte ema, see on naljakas.”
Aga hetkel Monte Carlos kohvi juues ei muretse ma veel Charlesi pärast, ikka selle pärast, mis oma lapsed teevad. Lastel veel mobiile pole ja kas nendega välismaal helistada saakski.
Limpsin oma vahuveini. Millegipärast arvan täna, et küllap oli see vahuvein, et õige šampanja jaoks meil ilmselt raha ei olnud. Ja kas me tollal vahetki oskasime teha, ei mäleta. Vaatan ümberringi kihavat elu. Tõepoolest, Caroline’i pingutused kandsid vilja ja Monte Carlo muutus õige pea elegantseks puhkuse veetmise kohaks, olgu küll pisut pahelise mainega. Nüüd oli Caroline’il aega pühenduda oma lapse-lapse, prints Albert’i naisevõtu probleemidele. Samas oli ta endiselt Monaco tegelik pea, sest tema mees oli surnud, poeg pime ja pojapoeg õppis Prantsusmaal. See pojapoeg ongi minu Prints Monaco, Albert I.
Suundume Kasiinosse. Ootused on laes. Ja mis selgub: Kasiino on suletud. Võib-olla on põhjuseks hoopis see, et meil pole passe kaasas, aga mu mällu on jäänud mulje, et Kasiino oli suletud. Pääseme vaid mänguautomaatide saali. Ja seal tabab mind hull pettumus: ei mingeid õhtutualette, ei frakke ega briljante. Tavalised inimesed tavalistes riietes kange tõmbamas. Vaatamata mängumaailma lähedusele olen ma ise mänginud ainult kaks korda oma elus. Ükskord pokkerit ja siis ma võitsin suuresti, teine kord mängisin mingi masinaga, mida kutsuti „ühekäeliseks bandiidiks”. Toppisin kogu oma ämbritäie žetoone ühe korraga masinasse, tõmbasin kangi ja lugesin: „Game over.”
Edaspidi olen ma küll külastanud kasiinosid, sest seal on tihti haaravad programmid ja enamasti hea veinivalik, aga mängima pole ma enam tikkunud. Mulle tundub, et kasiino on väga demokraatlik üksikute naiste suhtes. Nagu teater. Võid vabalt üksinda minna ja õhtu on lõbus.
[- - -]
Söögist
[- - -]
Täna kutsub mu Prantsuse Sõber mind liharestorani. Sõi¬dame kohale tema uhkes autos ja ma ei väsi imetlemast mehe perfektset maniküüri, imelist stiilitaju riietumisel ja väga tagasihoidlikult ninna kanduvat parfüümi. Muidugi, õhtusöögil võiks olla üldse ilma parfüümita, aga ma arvan, et mu Prantsuse Sõber tunneks ennast siis alasti.
Sõidame Port Hercule’i kaldapealsel. Sinnasamasse jätab mu sõber ka oma auto. Nüüd ma enam ei imesta selle üle, et Monacos jätavad mehed oma autod silmagi pilgutamata ja tagasi vaatamata maha, sest teavad, et keegi juba tegeleb valet parkinguga. Sama elegantselt libistavad naised õlult kasukad, kontrollimata, kas keegi neid ka püüdmas on. Enamasti ikka on, kasukad ei vedele sugugi põrandal hunnikus.
Auto jääb meist kaldapealsele. Restoran on imelise disainiga: väga nappide vahenditega on loodud mulje millestki suursugusest. Kuna oleme liharestoranis, pakub sõber, et kas Kobe biifsteek sobiks mulle. Tunnen ennast ülesöönuna ja tulin välja vaid seltskonda nautima. Kui kobe, siis kobe. Pärast sissejuhatavat pala lauale jõudev lihatükk on ausalt öeldes üsna kasin. Eks ta ole, mõtlen, imepisikene maa, eks siin ole lihatükid ka pisikesed. No kauaks sellest jätkub. Minu vilets enesetunne kruvib üles vinguva kõneviisi. Õnneks on mul nii kehv olla, et ei viitsi vingudagi. Lõikan moe pärast killukese. Lauas valitseb hiirvaikus, isegi kelner on meie laua juurde ootavalt seisma jäänud ja baarimees kiikab minu poole. Saan sellest ootusärevusest aru, et käituksin nagu mats, kui ei tooks kuuldavale kiiduröögatust. Annan sandile enesetundele vaatamata oma parima ja mõmisen rahulolust. Nagu hangunud satelliidikanal oleks taas käima läinud, Prantsuse Sõber tõstab endale lihatüki suhu, kelner ruttab naeratades edasi ja baarimees valab rõõmsal näol alkoholi.
Aga selle mõminaga minu jaks piirdubki. Esimest korda elus näen, et Prantsuse Sõber julgeb midagi kellegi teise taldrikult võtta. Ta suhtub tohutu jälestusega minu ja mu abikaasa kombesse toitu jagada. Kuidas me muidu teada saaksime, mida head erinevates kohtades pakutakse, ikka võtame erinevad road ja jagame. Minu Prantsuse Sõber nimetab oma söögiriistaga teise taldrikus või üldises sööginõus suskimist double dippinguks, mis eesti keeli tähendab seda, et oma kahvliga teise taldrikus või üldises salatikausis sonkimine lisab toidule teise kastme sinu sülje näol. Väkk-väkk jah. Aga pole siis vaja toidu jagamist niimoodi nimetada.
Kobe biifsteek on ainuke, mis paneb Prantsuse Sõbra mu taldrikust palakest haarama. Imestan selle üle vaikselt omaette. Veelgi rohkem imestan, kui näen arvel kogemata selle biifsteegi hinda. Tegu on erilise liha ja eriliste veistega, keda on eriliselt kasvatatud. Selle kõige ümber liigub ka palju kuulujutte. Et veised Jaapanis Kobes saavad saket, et nende liha oleks õige mekiga. Jaapanlased ise väidavad, et see on väljamõeldis. Mina jälle arvan, et mu matsi päritolu lööb vist nii kõvasti välja, et ma ei saa aru, miks peaks mingi imelikul viisil poputatud veise liha Jaapanist tooma. Kas siinsamas kõrval Alpi aasadel uidanud veise liha ehk paremini ei maitseks? Kuigi tuleb tunnistada, et eks mõjunud mullegi Kobe biifsteegi loo teadasaamine nii, et tagantjärele tundus liha maitsegi parem. Kobe biifsteegi liha saadakse mustalt Tajima-ushi tõugu Wagyu karjalt. Loomad peavad pärinema Hyõgo kandist ehk arvesse lähevad ainult Kobe, Nishinomiya, Kakogawa ja Himeji. Loom peab olema suhteliselt väike, 470 kilo või kergem, ja kastreeritud pull. Muidugi ei too iga söögikoht, kus serveeritakse Kobe biifsteeki, liha otse Jaapanist. Ja nii nagu meil on lettidel juustusarnane toode, on paljudes restoranides ka Kobe stiilis biifsteegid. Linnalegend räägib, et Inglismaa ja Ameerika farmides antakse loomadele koguni õlut, et liha väärikam tuleks.
Kuigi kokk väidab, et Kobe biifsteek nende restoranis on ehtne, ei ole minust selle üle otsustajat. Oma Prantsuse Sõbra käitumise järgi arvan, et asi on õige ja hää. Ma oskan hoopis rohkem mõnu tunda Põhjaka mõisa söögist. Muidugi on Joel ja meeskond pisut julgemaks läinud, nüüd on menüüs juba väga palju erinevaid roogi. Alguspäevadel oli valik väike, mis ei olnud küll puudus, vaid kindel märk, et poisid teavad, mida teevad. Tooraine on Põhjakal alati lähiümbrusest võetud. Viimane kord, kui Põhjakal käisin, olid menüüs nii küülikukoib, metssea kael kui ka lambamaks ja veel mitu-mitu asja. Õnneks ei ole menüü pikenemine mõjunud laastavalt toidu kvaliteedile. Põhjaka rahvas on lihtsalt avastanud, mida kõike head oma lähiümbrusest leida võib. Tundub, et piisava hulga munade saamiseks peab tuleval suvel oma kanad võtma. Selline lähenemine meeldib mulle küll rohkem kui lihapala kohalevedu maailma teisest otsast. Aga küllap on mul maailmainimeseks saamiseni veel pikk tee käia.
Tõelise söögielamuse saan Monte Carlo Bay hotelli hommikusöögilt. See juhtub kohe esimesel korral. Satume hotelli laupäeval ja pühapäevane hommikusöök algab šampanjaga. Päike sirab üle mere, restorani rõdu piirded on silmipimestavalt valged, meri hingematvalt sinine. Laudadel lõhnavad puuviljad, ahjust tuleb värske saia aroomi ja austritest külmletis imbub vaevutajutavat mere hõngu. Kõik on nii lõõgastunud, nii puhas, nii ehe. See on tõeline muinasjutt. Ainult printsi pole. Seda kroonitud printsi. Küll aga vaatab üle laua mulle otsa maailma parim sõber, minu oma kaasteeline, lähedane ja toetav. See, kellega meil on kolm ühist last. Minu abikaasa. Sellest esimesest hommikusöögist jäänud hell mulje paneb mind alati reisiaega valima nii, et me saabuksime Monacosse laupäeval. Aga olgu ma küll hoolas valvama, sellist hommikusööki enam ei trehva. Nüüd pakub hotell šampanjaga brunchi, millele tuleb varakult laud broneerida. Nii varakult, et mina oma kohmitsemisega pole kordagi pihta saanud. Seega ei oska ka võrrelda, kas muinasjutulisest hommikusöögist on saanud muinasjutuline brunch või on eriline hommikusöök muinasjutumaale tagasi läinud.
[- - -]
Katedraal
Infomüras kuuled seda, mida kõrv kuulda oskab. Mulle on Monaco ajaloost eriti sümpaatne printsess Caroline, kes järjekindla tööga kolme põlvkonna meestel riiki ma¬jandada aitas. Enne katedraali külastamist olen käinud ka Saint-Charles’i kirikus, mis on katedraalist vanem – selle ehitas Caroline’i tõukel vürst Charles III. Sinna viis mind uudishimu Caroline’i kohta rohkem teada saada. Ilmselt siis Charles’i kohta ka.
Katedraali tulen Grace Kelly pärast. Ometi köidab mind siin esmalt hoopis keegi teine naine. Vaatan lummatult pisikest põlvitavat pronksist tüdrukut tuviga. Skulptuuri sõnum on nii võimas, et jään kui naelutatult paigale. Ja siis juhtub midagi monacolikku: põlisolijal on põlisolija õigused ja üks giidionu lihtsalt lükkab mu kõrvale, et bussitäiele turistidele kõnelda lugu Püha Devotest. Teen kiiruga mõned klõpsud ja kaon vabandades eest.
Kui ma viitsiksin giidi kuulata, saaksin teada, et Püha Devote on Monaco patroon. Tegu on märtriga, kes suri oma usu pärast. Korsika, mis oli Rooma provints, oli kuberner Diocletianuse võimu all. Diocletianus hakkas seal kristlasi taga kiusama. Nii võeti kinni ka Devote, teda piinati ja ta hukati. Provintsi haldur käskis tüdruku laiba põletada, aga kristlased peitsid ta surnukeha ära ning viisid hiljem paadiga merele, lootes, et saavad randuda kusagil, kus tüdruku maine keha kombekohaselt maha matta. Merel aga tõusis torm, hirmunud meremehed kartsid kõige hullemat. Surnud tüdruku suust lendas välja valge tuvi ja Devote hääl julgustas meremehi tuvile järgnema. Tuvi juhatas paadi Monaco randa.
Püha Devote päeval 26. jaanuaril põletatakse märtri auks paat. Tänaseni peetakse Püha Devoted Monaco identiteedi tagajaks. Kindel, truu ja abivalmis.
Sainte-Devote kirik on see, kuhu printsess Charlene jätab oma pruudikimbu, kus ta kohtub paljude monegaskidega ja kus ta enam pisaratega võidelda ei jaksa.
Katedraalis seisab aga imeilus kuju noorest tüdrukust, kes ei salanud maha oma usku ja aitab pühakuna monegaskidel eluga toime tulla.
Nüüd on ülim aeg kõnelda Grace Kellyst. Tema haud on siinsamas katedraalis. Kui alustada ringkäiku Püha Devote kuju juurest, siis asub printsess Grace’i haud täpselt kaare teises otsas. Parem on liikuda mööda kaart, sest lühemat teed minnes põhjustate paraja segaduse ja trügimise.
Grace Kellyst on põhjust siinkohal kõnelda ka seepärast, et nagu Charlene, jättis temagi oma pruudikimbu Sainte-Devote kirikusse. Grace Kelly on hilisajaloo kõige värvikam Monaco printsess. Küllap oleks õige öelda „vürstinna”, aga nii ilus ja nii vapper ja nii armastatud saab olla ikka pigem printsess. Grace’i muinaslugu on kurva lõpuga. Tekib lausa tunne, nagu polekski see lõpp, vaid vahepeatus uinuva kaunitari loos, teadmine, et kohe tuleb prints ja äratab kaunitari suudlusega. Monegaskide südametes elab Grace Kelly edasi, sest tema haual on alati lilled, sageli valged roosid. Temast räägiti juba eluajal ainult head, tänaseks on ta muutunud legendiks suurest armastusest ja hoolivast hingest.
Autorist
Aune Past on tuntud kui kommunikatsioonispetsialist ja Eesti suhtekorralduse ema. Aga ka tulihingeline maailmarändur, lumelaudur ning lugude looja, kes satub pidevalt kirglikesse olukordadesse ja eepostväärivate inimeste seltsi. „Ilus on olla elus“, arvab ta ise.
