RAAMATUKATKEND: Maret Nukke "Minu Jaapan"
(1)
Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi parim Jaapanis olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.
Kirjastus Petrone Print, 2011, 335 lk
***
Eesti rahvariided ja Jaapani hamburger
Ühel heal päeval tehti mulle pakkumine minna Jaapanisse ühele väikefirmale appi kyampein-gāru’na ehk lahti seletatult tütarlapsena, kes osaleb tootetutvustuse kampaanias. Võimalus viibida Jaapanis paar nädalat ja heita pilk Jaapani ettevõtte köögipoolele tundus lausa uskumatu vedamisena, nii et nõustusin pikemalt mõtlemata ja kutsusin kaasa ka kursuseõe Janne, kellele see oli tema esimene Jaapani-reis.
Meile tuli Narita lennujaama vastu firma seeniortöötaja härra Sugimoto, kellest sai meie saatja kuni peasaare keskosas Gumma prefektuuris asetseva linna Maebashini, kus asus tolle ettevõtte peakorter.
Maebashi on üsna uus linn, võrreldes Jaapani vanimate asustustega, ning see rajati 19. sajandi lõpukümnenditel. Sestap pole seal ka eriti vanu hooneid ega uhkeid kindlusi ning kogu linna üldmulje on suhteliselt nüüdisaegne. Meie saabumine langes kokku kirsside õitsemise perioodi algusega, sest 1997. aasta kevad oli tublisti hilinenud ja jahedavõitu, pealegi sadas üle päeva külma vihma. Eriti halb oli asjaolu, et sellise sandi ilmaga pidi meie arubaito ehk hooajatöö kampaaniatüdrukutena olema just nimelt lageda taeva all.
***
Enne Jaapanisse minekut oli meil palutud kaasa võtta Eesti rahvariided, ja see oli ka ainus, mida me eelolevast tööst teadsime. Võisime vaid aimata, et meil tuleb rahvariietes mängida kampaaniatüdruku-rolli, ehkki töö täpsemast sisust polnud meil aimugi. Pärast paaripäevast nii-öelda uude olukorda sisseelamist, mis oli tarvilik arvatavasti eriti Jannele, kes oli esimest korda Jaapanis, viidi meid tööpaika ja selgitati, mida meilt oodatakse.
Kohapeal selgus, et pidime osalema Jaapani omamaise hamburgeriketi Mosburgeri ehk jaapanipäraselt Mosbāgā järjekordse restorani avamiskampaanias. Kui lühidalt selgitada, mis vahe on meie harjumuspärasel burgeril ja Mosburgeril, siis viimane on lihtsalt eksootiline juba selle valmistamiseks kasutatavate toiduainete tõttu. Nimelt on Mosburgeri toodete hulgas üks iseäranis jaapanlik ja sealjuures tervislik mereanniburger, milles on saia asemel kasutatud kaht pisut pruunikaks röstitud lapikut riisikäkki, mis kokku annab sellise eksootilise maitseelamuse, et viib lausa keele alla. Seesuguseid tervislikke omamaiseid burgereid pakkuva restorani avamise puhul olid nad lasknud trükkida A4 formaadis värvilised flaierid, millel oli kujutatud uut söögipaika ja seal ees seisvaid jaapanlaste jaoks eksootilise välimusega kahte Eesti rahvariietes neidu – need pidime olema meie Jannega. Niisiis oli firma meist teinud avamiskampaania kesksed isikud või koguni omalaadsed maskotid, mis tähendas tohutut vastutuskoormat, aga tundus ka küllaltki suure ülesandena, sest meile anti võimalus näha lähedalt seda, kuidas jaapanlased selliseid asju korraldavad.
Kui väga lihtlabaselt võtta kokku see, mida meilt oodati, võiks öelda, et me pidime olema ilusad Eesti rahvariietes neiud ja seisma restorani ukse kõrval, et saabuvaid kliente sügavalt kummardades vastu võtta. Me pidime ütlema sadu kordi fraasi „Irasshaimase!”, mida kasutatakse teenindusasutustes klientide tervitamisel ja mis tähendab sõna-sõnalt „Astuge sisse!”. Muidugi olin ma ise sellist tervitust kuulnud palju kordi ja alati imestanud, kui meeldiva tunde oskavad jaapani teenindajad tekitada oma kundedes, kes on seal maal tõelised kuningad. Kui isegi kõige tavalisemasse Jaapani poekesse sisse astuda, tervitab sind selle hüüdega esmalt uksele kõige lähemal seisev töötaja, ent peagi kandub see tervitushüüde-laine üha sügavamale poe sisemusse, kajades vastu riiulite vahel askeldavate müüjate suudelt ja poe taga kaupa laadivalt transamehelt, kes töristab viimasena, entusiastlikult ja justkui tõrrepõhjast „Irasshaimase!”. Ja selline „lainetus” kordub iga kliendi puhul, kes on võtnud vaevaks nende poodi külastada ja on juba ainuüksi seetõttu töötajate tänutunde ära teeninud. Teisalt peab siiski tõdema, et see kuulus jaapani teeninduskultuur on lihtsalt mäng, mida teenindaja-positsioonil olev inimene on ühelt poolt sunnitud mängima, kuid omal kombel on see ka tema privileeg.
Jaapani keeles on suur hulk viisakusväljendeid, millele on meie emakeeles väga raske mingisugustki tõlkevastet leida, sest esiteks pole meie keel saanud niivõrd pikka aega areneda Jaapani hierarhilise ühiskonnaga sarnases keskkonnas, teisalt on aga näiteks veel möödunud sajandi alguseski eesti keeles käibel olnud fraasid muutunud arhailisteks ja nõukogude aja jooksul arvatavasti meie keelest kodanlike iganditena välja roogitud. Kuid jaapani keele viisakusväljendid moodustavad eri kasutustasandeid ning see süsteem on iseäranis jaapani noorte jaoks niivõrd keeruline, et tavaliselt enne tööinimeseks saamist seda õigesti kasutada ei osata, ehkki selliseid keelendeid kuuldes saavad noored neist muidugi aru. Jaapanis antakse igal aastal noorte elluastujate tarvis välja kümneid keigo ehk jaapani viisakusväljendite käsiraamatuid, mis õpetavad üksipulgi ja olukorrapõhiselt, mida, millal ja kuidas öelda.
Tõsi, Jaapanis on iseäranis viimase paari aastakümne jooksul viisaka keele kasutusruum järjepidevalt ahenenud ja isegi Narita lennujaama suunduva ekspressi teadustaja ei vaevu enam kasutama niivõrd viisakaid väljendeid kui kümne-viieteistkümne aasta eest, muutes keeleruumi ühtlaselt lamedaks, sest selles puuduvad eredad tipud ja teisalt kontrasti loovad sügavikud. Mulle meenub, et juba Sapporos õppimise ajal julgustasid õpetajad meid minema viietärnihotellidesse või pankadesse, kus veel oli säilinud see elegantne, klienti justkui kandikule tõstev keelepruuk, ja esitama seal ehk isegi totraid küsimusi, et lihtsalt kuulata teenindaja viisakusvormelitega pikitud vastuseid. Ka minu tollaste ikebanaõpingute üks eesmärk oli sulanduda kõrgklassi koduprouade seltskonda, et esialgu vaid tähelepanelikult kuulates ja hiljem ka nende vestlusse sekkudes harjutada viisakat keelekasutust, mis oli Jaapanist järk-järgult kadumas.
Tihti arvavad need, kes jaapani kultuuri hästi ei tunne, et jaapanlased on väga viisakad. Põhimõtteliselt ei ole see väide vale, kuid seda, mida tähendab viisakus jaapanlasele, tuleb siiski täpsustada. Jaapani viisakus ei tähenda, et ükski jaapanlane ei võiks olla jäme või näiteks ei oskaks vajaduse korral hommikusse rongi trügida. Jaapani viisakuse võtmesõna on just suhtelisus – kelle vastu ja mis olukorras viisakas ollakse, sest inimesi tänavalt, neid, keda ei tunta ja kellega ei ole mitte mingisugust kontakti, otsekui ei eksisteeri, ning nende vastu pole mõtet üleliia viisakas olla. Nende vastu ei pea ebaviisakas olema, vaid neid ignoreeritakse, sest nad ei kuulu tähenduslikku konteksti. Jaapani viisakust dikteerivad inimestevahelised suhted ning need sõltuvad sellest, millises keskkonnas, kas tööl või koduses miljöös, ja kui vana, millisest soost ja millise ühiskondliku positsiooniga on sinu suhtluspartner.
Teisalt, see viisakus, millega turistid kokku puutuvad, ei olegi tegelikult viisakus, vaid seda peaks võtma kui teenindaja töölepingusse sisse kirjutatud kohustust olla klientide vastu abivalmis ja viisakas, sest muidu kaotab morn ja ebaviisakas töötaja otsekohe töökoha. Firmad näevad tegelikult väga palju vaeva ja investeerivad erinevatesse koolitustesse, et kasvatada endale sobilikke töötajaid. Niisiis võib öelda, et jaapani viisakus on ühelt poolt teenindajate kohustuslik mask, kuid teiselt poolt suurepärane keelemäng, mille reegleid peab lihtsalt tundma ja võimaluse korral ka harjutama.
Mosburgeri avamiskampaania oli just õige koht, kus teha esimesi sammukesi katsumusi pakkuval teenindaja viisakustreeningu teel. Me pidime Jannega seisma restorani sissepääsu juures ning kliendi lähenedes hüüdma entusiastliku lõbususega „Irasshaimase!”, samal ajal sügavalt kummardades. Ekslikult arvatakse, et jaapanlased on seepärast viisakad, et nad tervituseks kummardavad, sest meie kujutlusmaailmas jääb kummardamise ajastu kaugesse minevikku ning seostub elegantsete õukondlaste ja uhkete kuningatega. Kuid jaapanlastel ei ole selle kontseptsiooniga mitte mingisugust pistmist ning nemad kummardavad vaid seepärast, et kätlemise ajal ei peaks teist inimest puudutama. Puudutamine ei ole omane nende kultuurile, kus tavaliselt hoidutakse füüsilisest kontaktist võõraga. Tegelikult on ka kummarduste osas olemas täiesti selgelt paika pandud etikett, mille kohaselt tuleb endast ühiskondlikus hierarhias kõrgemal positsioonil oleva või vanema inimese ees kummarduda sügavalt, umbes 45° nurga all, vaadates maha, poolteise meetri kaugusel asuvasse punkti, et silmad ei oleks kinni, kui teisele austust avaldatakse. Sellist kõige ametlikumat kummardust on paslik teha näiteks siis, kui sa saad kätte lõputunnistuse või aukirja või on sind kutsutud keisrikotta banketile. Viisakas kummardus võõrastele ja ka vanemale kolleegile pole argipäevases olukorras niivõrd sügav ja aupaklik, vaid piirdub enam-vähem 30° nurga all tehtud kehakallutusega. Tervitamisel on kõige tavalisem kerge peanoogutus koos 10° kummardusega, mis on sobiv kõikide mitteametlike suhete korral, aga sellist moodust kasutavad ka hierarhias kõrgemal seisjad. Kui tervitaja on teie boss või mõni vanem inimene, peaks talle ikkagi vastama pisut aupaklikuma kummardusega.
Selliseid üksikasjalikke nüansse meie veel muidugi ei teadnud ja niisiis kummardasime me nii ägedalt ja sügavalt, kui oskasime, üritades teha kevadvihmas reibast nägu, endal pasteldes jalad veelombis ligunemas. Aeg-ajalt käis teisest Mosburgeri restoranist appi kutsutud kogenum töötaja Yuriko-san meie meeleolu üleval hoidmas, öeldes julgustavalt „Gambatte!” ehk „Pidage vastu!”. Nii me siis seal „töötasime”, ninad lurisemas, ja aeg-ajalt, kui parasjagu ühtki klienti silmapiiril ei paistnud, külmast võdistades. Peagi kutsuti meid puhkepausile restorani tagaruumi, kus meile olid valmis pandud kuumad lõunasöögikarbid bentō’d ja roheline tee, mis kõik soojasaamiseks hädasti ära kulus. Edaspidi tegime vaheaegu ükshaaval, sest nagu Yuriko-san meile lahkelt selgitas, pidi üks meist alati kogu oma rahvariiete ilus restorani ees seisma, et kõik paistaks täpselt nii, nagu oli flaieritele joonistatud.
Kampaania planeerijad olid sedalaadi üritusi ilmselgelt korduvalt korraldanud ja mõelnud ka pisikeste klientide peale, et nemadki, kes ei osanud veel eksootiliste rahvariiete värvikirevusest lugu pidada, saaksid oma osa teenindusest kätte. Kahtlemata on jaapani teeninduskultuuri silmatorkavaim osa viisakus, kuid peale selle on jaapani kliendid ära hellitatud igat sorti sābisu’ga (’teenindus’), mis kaasneb mingi kauba ostmisega. Sageli on nii, et kui kaup ei ole vastavalt pakendatud ja varustatud pikaajalise järelhoolduse lubadusega, siis jääb tehing katki ning minnakse selle kaupmehe juurde, kes tuleb kliendile rohkem vastu.
Tooteid peab olema igale maitsele ja kõigile vanuserühmadele ning kampaaniates arvestatakse tihtipeale spetsiifilise sihtgrupiga, kelle kohta on juba aastaid informatsiooni hangitud. Mulle oli suur üllatus, kui ma Sapporos õppides panin kombini’ks (lühend tuleb ingliskeelsest väljendist convenience store ehk kauplus nii, nagu teile meeldib) hüütavates 24/7 avatud poekestes tähele, et lisaks hinna sisestamisele toksib müüja iga ostu korral veel päris mitmeid klahve, ning kuna see hakkas mind ajapikku väga huvitama, uurisin ma ühe õpetaja käest selle põhjust. Siis ma sain teada, et iseäranis sellised pisikesed poekesed nagu kombini’d peavad tihedas konkurentsis ellujäämiseks olema ülimalt teadlikud, kes on nende kliendid, millal nad tulevad ja mida nad ostavad, ning selleks teeb poeomanik kogutud statistika alusel pidevalt analüüse, mis abistavad teda kauba tellimisel koguni kellaajalise täpsusega. Minagi olin juba märganud, et kui tegin oma poetuuri valel ajal ehk siis astusin kodu kõrval asuvast kombini’st läbi harjumuspäratul kellajal, ei olnudki seal sageli müügil minu lemmik-bentō’d ja ma olin sunnitud selle asemel midagi muud ostma.
Samas oli jaapanliku kliendisõbralikkuse näide ka Sapporos meie maja läheduses asunud juurikapood, kus jutukas hallipäine poodnikuhärra tellis kaubavalikusse otsekohe ka kartulid, kui oli teada saanud, et tema naabrusse olid terveks aastaks kolinud eestlasest ja sakslasest välisüliõpilased. Ta oli ilmselt pidanud kõvasti vaeva nägema, et välja uurida, mida niisuguste rahvaste esindajad kodumaal söövad. Igatahes oli ta hirmus kavala ja ootusäreva näoga, kui me tookord ta poodi sisenesime ja meeleheast peaaegu et õhku kargasime, nähes seal auväärsele kohale seatud kastitäit kartuleid. Ja need on vaid paar näidet sellest, mida jaapanlaste hea teenindus sisuliselt tähendab.
Niisiis, et tulla vastu kõigi klientide, nii suurte kui ka väikeste soovidele, oli meie teine ülesanne tegeleda lastega. See seisnes suhkruvati wataame keerutamises ja värviliste õhupallide jagamises, aga ka lastega lihtsamate mängude mängimises, näiteks mängisime wanaage’t, mis on tegelikult meilegi tuttav rõngaste heitmine erineval kaugusel olevate orkide otsa. Kõigi nende ülesannetega tulime me Jannega suurepäraselt toime ning enda meelest olime ka kummardamises täiesti tegijad.
Kuid ühel päeval lähenesid meile kaks väikest last, vend ja õde, esimene vast kolmene ja teine viiene, kelle vanemad olid just Mosburgeri uksest sisse lipsanud, jättes lapsed meie juurde mängima. Me olime neile viisakusväljendeid loopides kummardanud nagu kõigile teistelegi, ise märkamata, et lapsed meid kuidagi veidrate nägudega piidlevad. Tüdruk, kes oli pisut vanem ja ka julgem, vedas vennakest kättpidi järel, tuli minu ette seisma, ajas jalad harki ja põrnitses mind pahuralt. Mina koogutasin veel kord ta ees, ise paksudesse villastesse riietesse pakitud, pea punakaks värvitud ja läbimärjad pastlad jalas, naeratasin ja pakkusin tüdrukule õhupalli – nii nagu me olime teiste lastegagi toiminud. Tema aga prahvatas järsku välja selle, mis ka minu meelel oli juba mitmendat päeva mõlkunud. Ta ütles ilmselge põlastusega: „Sa oled loll!”
Just! Just nimelt sedasi ma olin end tundnud, mõeldes, mis mulje jätavad sellised kaks veidras kostüümis neiukest, kes imelikult koogutades ja võõrapärase aktsendiga viisakusi pritsides üritavad jaapanlasi mängida. Täiskasvanud, kes seda teeninduse juurde kuuluvat viisakusmängu hästi teadsid, olid meie rolliesitusega piisavalt rahule jäänud, ehkki ideaalist lahutasid meid arvatavasti valgusaastad. Nad olid alati meile naeratanud ja nii mõnigi oli kiidusõnu öelnud, küll kaunite rahvariiete aadressil, küll õpitud viisakusvormelite ladusa esitamise eest, ilma et nad oleksid kordagi välja näidanud seda, et juba meie, Eesti undrukutes kampaaniatüdrukute viibimine Jaapani hamburgerirestorani avamisüritusel oli piisavalt absurdilähedane, et iga normaalne inimene oleks seda abitult koogutavate välismaalaste püüdlikku ilmet nähes ohjeldamatult naerma puhkenud. Ja ega me ju ei teadnud, mida nad sisimas mõtlesid, igatahes käitusid nad nii, nagu see oleks Jaapanis kõige tavalisem asi. Kuid lõpuks olid need kaks last, kes polnud veel Jaapani ühiskonna maskimängu haaratud, kõige ausamad ja otsekohesemad, kes ei talunud eestlase nahas jaapanlase mängimist ja tabasid otse naelapea pihta, leides selle rumala olevat. Ma tunnen siiani suurt tänutunnet nende kahe pisikese Maebashi lapse kuraasi ees, mis aitas mul Jaapani ühiskonna toimimise saladusi paremini mõista.
貧者一灯*
Austa lihtsat ausameelsust!
