Rae turbavälju ohustavad hapuoblikas ja kahjutuli


Eesti turbaväljade tulevik pärast nende ammutamist pole veel teada

Eesti turvast müüakse välismaale nii põllumeeste tarbeks kui ka kütteks. Et hinnad on madalad, pole lihtne turvast loodusele vastuvõetaval moel kaevandada. Ka pole ühtset seisukohta, mis ammendatud rabadest edasi saama peaks.

Otsejoones vaevalt 10 kilomeetrit Tallinna Raekoja platsist kagus asuvas Rae rabas käib usin turbatootmine. Üheks Eesti korrastatumaks turbaväljaks nimetatud ala annab turvast veel 15 aastat. Mis saab Rae rabast seejärel, pole veel täpselt teada. Harjumaa keskkonnateenistuse juhataja Jaan Pikka sõnul on maakonnas koostamisel nimekirjad rabadest, kust lähemal ajal turvast ammutama hakata kavatsetakse. "Harju maakonnas on rabadele suurem surve kui mujal," ütleb Pikka.

Kuri hapuoblikas

Rae raba kasutamise õiguse võitis seitsme aasta eest AS Ahtol. Õigust jätkub veel 18 aastaks. Ahtoli juhatuse esimehe Aadu Püvi sõnul on selleks ajaks raba ka ammendatud. 184 hektaril toodetakse praegu aastas umbes sada tuhat kuupmeetrit kasvuturvast. Kütteturvas asub 4,5-meetrise turbakihi sügavamas osas, kuhu pole veel välja jõutud. 97 protsenti toodangust müüakse Hollandisse, Prantsusmaale ja Belgiasse. "Ida-Euroopa maade turba hinnale on surve suur," ütleb Püvi. "Soomlased saavad oma halvema turba eest kuupmeetrist kuus–seitse marka enam." Eestis saab kuupmeetri kasvuturvast kätte 30 krooniga, välismaa müügihinda Püvi ei avalda.

Ostja surve tootjale on suur ka kvaliteedi osas. Piinliku hoolega vaadatakse, ega kasvuturbast umbrohud tärka. "Meie suurimad vaenlased on hapuoblikas ja põdrakanep," ütleb Püvi ja lisab, et kui rabas kolm aastat midagi ei sünni, siis ollakse valus ja vaevas. Turbapind kasvab täis umbrohu ja kask jõuab sirguda sõrmejämeduseks. Kui ostja mõne umbrohu avastab, võib trahv kopsakaks kujuneda ja klient kaduda. Püvi teab rääkida isegi pahategudest – Märjamaa turbameestele olevat otra kasvuturba sisse lastud, mis nädalaga tärkas ja palju tüli tõi. "Meie Rae raba tunnistasid hollandlased parimaks, mis nad Eestis näinud," on Püvi uhke.

Vesine maa

Rae raba näeb välja nagu sile palliplats, mille kümnehektarilised lapid iga paarikümne meetri järel nöörsirgetest kraavidest tükeldatud. Keset turbavälju on jäetud ka suur metsatukk, mille veerde on veetud kopsakas kännuhunnik, mälestus rabas enne turbatootmist kasvanud puudest.

Et taimestik võimust ei võtaks, peab turbakoorimine käima pidevalt. Igal aastal võetakse turbakiht 20 sentimeetrit õhemaks. See jagu turvast tekkis umbes kahe sajandiga. Õhendamine toimub kümne tsükliga. Kõigepealt pööratakse paarisentimeetrine turbakiht ümber ning jäetakse kuivama. Seejärel lükatakse kuivanud turvas vallidesse, kust omakorda kogumismasinatega aunadesse tõstetakse. Et turvas on halb soojusjuht, võib veel jaanipäevalgi kelts vastu tulla.

Lisaks lõppematule võitlusele hapuoblikaga kestab ka võitlus pealetungiva veega. Turvas võtab endasse oma mahuga võrreldes üle kümne korra enam vett sisse. Nii ongi, et poolemeetrisest august vaatab juba vesi vastu. Turbaväli peab olema hoolsalt kraavitatud. Kraavist läheb vesi torudesse, sealt juhitakse suuremasse kogumiskraavi. Rae raba vesi jookseb lõpuks kanali kaudu Ülemiste järve välja. "Rabavesi on puhas vesi," ütleb Püvi.

Kadunud rabad

Kui aga ükski kraav saja hektari kohta rabas sees, on see raba keskkondlaste sõnul rikutud. Põllumajandusülikooli ökoloogia instituudi teadlane Mati Ilomets ütleb, et raba pole üksi. Kuival ajal toidavad raba ümbritsevad mineraalalad, märjal ajal on asi jälle vastupidine. Kui rabast turvast võtta, alaneb põhjavee tase enam kui kuivendamisega. "Täpset turbatootmise mõju loodusele me veel ennustada ei suuda," ütleb Ilomets.

Loe veel

Rabade tulevik oleks teada paremini, kui teaksime täpselt nende olevikku. Aadu Püvi sõnul võeti nõukogude ajal Eestis turvast 15 000 hektaril. Praegu on selliseid turbavõturabasid teada 10 000 hektari jagu. "Keegi ei tea, mis on saanud 5000 hektarist turbatootmise rabadest," ütleb Püvi, kes on kogu elu töötanud rabade kallal. Maaparanduse kõrgharidusega Püvi arvab, et rabasid võiks Eestis kasutada enam. Eesti pindalast võtavad rabad enda alla veidi üle viiendiku, neist on kasutusel sajandik. Vaid Saaremaal on lood teisiti. "Saaremaa turba eksportimine, nagu seda siiani tehakse, on nonsenss," ütleb Püvi, "see on nende viimane raba. Seitsme aasta pärast on Saaremaa samas seisus kui Holland praegu."

Kasutatud rabade edasine saatus võib olla mitmesugune. Üks võimalus on tekitada rabast veekogu. Teine võimalus jätta alles õhuke turbakiht ning püüda seal kasvatada metsa. Püvi toob näiteks Soome, kus kasutatud rabaaladel kasvatatakse näiteks jõhvikaid. Kuid Soome on jõudnud ka teise äärmusesse. Näiteks Seitsemineni rahvuspargis taastatakse kunagi kuivendatud sood, ajades kinni kuivenduskraave. Jaan Pikka kahtleb, kas keskkonnatingimuste parandamine õnnestub, kui raba kasutamise õigus anda välisfirmale – pärast pole kellegi käest aru pärida.

Aadu Püvi on turbakaevandamise suhtes optimistlik: "Usun, et kütteturba aeg veel tuleb. Juba praegu on see kolmandiku võrra muust kütusest odavam." Ning kõnnib riigilt renditud turbaväljade vahel piki nõukogude ajal rajatud asfaltteed. Üle turbaaunade paistab Iru elektrijaama korsten, kust veel turbasuitsu ei kerki.

Tuleoht on pidev

Kuigi rabas on vett küllaga ja rohkemgi, on see üks tuleohtlikumaid maastikke. Kuivendatud rabadel kasvav metski on suuremas ohus kui mujal, sest selle alune turvas on hea peidupaik edasi hiilivale kahjutulele. See on ka põhjus, miks näiteks Vihterpalu metsatulekahjud on kujunenud nii suureulatuslikeks ja raskesti kustutavateks.

Rae raba on Tallinna külje all ja seetõttu rohkem ohustatud kui enamik teisi Eesti rabasid. Turbatootmisega tegeleva Aadu Püvi sõnul juhtub siin paar korda aastas ikka üks–kaks suuremat põlengut. Kahel korral on tulnud appi kutsuda ka linna tuletõrjujad. Suurema ohu vältimiseks hoitakse rabal nii päeval kui ka öösel silm peal. "Teist võimalust pole," ütleb Püvi ja näitab rabasse siia-sinna tehtud veevõtukohti.

Enamjaolt saab tuli alguse suisa rabapinnale tehtud lõkkest või mõne marjulise konist. Vahel on nähtud mehi suisa turbaaunades viina viskamas. Kuid turvas võib ka ise süttida, sest niiskuse mõjul toimuvad hapendumise reaktsioonid annavad selleks piisava koguse soojust. Suurema ohu vältimiseks on raba jagatud eri tükkideks, mille vahel metsaribad või vähemalt teed ja suuremad kraavid. "Tuletõrjemasinad peavad olema korras ja mehed pidevalt valmis," iseloomustab Püvi rabatööd.

Tiit Kändler

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare