Rahvaloendus nõukogude moodi
Eelseisev rahvaloendus sunnib tagasi vaatama möödunud okupatsiooniajale, kus andmete kogumine oli tarvilik viisaastakuplaanide koostamiseks. Kas omal ajal Eestis kogutud andmed olid usaldusväärsed või siluti need vastavalt Moskva näpunäidetele poliitiliselt korrektseks? Omaaegsed rahvaloenduse korraldajad lükkavad sellise kumu ümber. Mõned veidravõitu seigad meenuvad neile ometi.
1979.aasta rahvaloendusest nõustusid rääkima endine Statistika Keskvalitsuse juhataja asetäitja – rahvaloenduse osakonna juhataja Vladimir Panov ja omaaegne Tallinna Linna Statistikavalitsuse juhataja Tiit Järve. Kauaaegne Statistika Keskvalitsuse töötaja ning rahvaloenduste läbiviija Lembit Tepp on praegu Eesti Statistika-
ameti rahvaloenduse teenistuse nõunik.
Kogutud andmed
ja õiged andmed
Küsimusele, kui palju võib usaldada nõukogudeaegse rahvaloenduse tulemusi, vastab Panov, et mis puudutab ankeediandmeid, siis need olid kindlasti õiged. "Loendajad said tol ajal väga hea ettevalmistuse. Tööd tehti täpselt ja kohusetundlikult." Panovi sõnul võis ainsana loendusandmeid mõjutada loendaja lohakus: "Eestis tuli ette vaid paar üksikut juhtumit, kus loendaja inimest kätte ei saanud ja küsitluslehe ise täis kirjutas. Meenub juhus, kus leiti viis ühesuguse käekirjaga ankeeti näiteks Jaan Kännu kohta. Ka teised andmed olid täpselt ühesugused. Kuna loendaja ei taibanud ankeete eri hunnikutesse sokutada, siis tuli vale kiiresti välja." Samas rõhutab Panov, et selliseid juhuseid tuli tõesti ette vaid mõni üksik. Andmeid võrreldi eelkontrolli omadega ja järelkontrolli käigus küsitleti veerandit inimestest veel kord.
Tepp, kes rahvaloenduse telgitaguseid juba kümneid aastaid tunneb, kinnitab samuti, et andmed vastasid tõele: "Usun, et tookordsed andmed olid palju tõesemad kui tulevase loenduse omad. Mina juhtisin 1970. aasta loendust. Selgus, et Eestis elab 16 000 inimest rohkem, kui jooksev arvestus näitas. Koos siseministeeriumi passiosakonnaga püüdsime välja selgitada, millest see vahe tuli. Selle tulemusena täpsustati elanike sisse- ja väljaregistreerimise korda. Järgmisel loendusel ilmnes, et kokkuloetud inimeste arv erines jooksvast arvestusest ainult 89 võrra – saavutasime peaaegu absoluutse täpsuse. Viimase loenduse ajal oli vahe paar tuhat inimest."
Panovi sõnul on tollest ajast raske anekdootlikke näiteid tuua, sest tööd tehti väga kohusetruult. Ainus, mis talle meenub, on lugu sellest, kuidas üks naine loendaja peale armukadedaks muutus. "Tollele hakkas pärast rahvaloendaja kolmandat visiiti asi kahtlasena tunduma: miks see naine siin kogu aeg käib?"
Järve sõnul võtsid rahvaloendajad oma tööd küll tõsiselt, aga lõpus käis ikka arvudega kombineerimine. Seda tehti Moskvas. "Eestis kokkuvõtteid teha ei saanud, vaid algandmed esitati Moskvasse. Analüüs toimus seal. Koondandmeid tuli sealt alla minimaalselt – selles võib tolleaegset ajakirjandust sirvides igaüks veenduda," jääb Järve andmete paikapidavuses kahtlema.
Salapärased pakid
tuhandete nimedega
Panov peab absoluutselt valeks väidet, et Moskva Eestile valmis rahvaloenduse andmed ette andis. "Kõik käis ju minu käest läbi," ütleb ta.
Järve usub siiski, et arve sätiti ja kombineeriti 1979. aastal ja küllap tehakse seda ka nüüd: "Näiteks ei ole ma kindel, et Kuperjanovi pataljon märgitakse sinna, kus ta tegelikult asub." Ta meenutab, et nõukogude ajal olid vene armee ja piirivalve asukoha näitamine tõeliseks probleemiks. Ei tahetud sugugi avaldada, kui palju kuskil sõdureid asub. Probleemseid inimgruppe oli tema sõnul veelgi: "Numbritehaste töölised elasid ühiselamutes. Osa neist olid sisse kirjutatud asutuste kaadriosakondadesse. Kuidas nende üle arvestust peeti, seda ma ei oska öelda. Küllap oli siis välja mõeldud mingi spetsiaalne metoodika."
Tepi mäletamist mööda lausa kaadriosakonda kedagi sisse polnud kirjutatud, kuid kalalaevale mõnikord küll. See ei takistanud aga nende üle arvet pidamast: "Meremehed loendati ära enne, kui nad laevadesse paigutati. Loenduslehed pandi kaadri-
osakonna seifi. Loendujärgsel päeval võeti laevaga raadioühendus ja küsiti, kas kõik mehed on alles: ega keegi neist ole uppunud või üle piiri vehkat teinud."
Sõjavägi loendas Tepi sõnul end samuti ise. Üleajateenijad, piirivalvurid ja siseministeeriumi salajaste objektide töötajad arvestati kohalike elanike hulka. Neid oli Tepi andmetel umbes 6000 inimest.
Ajateenijad, kes olid tavalises armees, ei läinud arvesse väeosa paiknemise järgi: "Lehed saadeti laiali nendesse statistikaasutustesse, kust noormehed olid sõjaväkke tulnud. Eestisse tulid lehed 40 sõjaväeringkonnast, need anti meile eripostiga üle."
Järve aga ei usu, et näiteks Tallinna elanike üldarv sai olla päris adekvaatne: "Tean, et Võru väeosa pandi Tallinna kirja, Tallinna mehed joonistati jälle mõne teise piirkonna elanike hulka. Ka suur hulk siin teeninud meremehi läks kirja Tallinna elanike alla."
Tepp möönab, et Võru poiss võis tõesti Tallinna kirja sattuda, nagu ka Tallinna poisid Võrusse: "16 000 ajateenijat 40 sõja-väeringkonnast (sealhulgas Saksamaalt) saatsid kinnised pakid ankeetidega statistikavalitsusse. Meil polnud õigust neid avada. Pidime ajateenijad ära jaotama piirkondade vahel tinglikult."
Kurvid tõmmati sirgeks
Kas nõukogude ajal kogutud isikuandmete salastatuses võis kindel olla? Hariliku pliiatsiga täidetud ankeeti olnuks ju üpris lihtne kustukummiga korrigeerida. Panovi sõnul täideti hariliku pliiatsiga ankeete kahel põhjusel: "Andmeid lugesid spetsiaalsed masinad, mille valguskiired reageerisid paremini pliiatsijoonele kui tindile. Töötada tuli vihma all, bussides, kõikjal."
Tepp märgib, et Nõukogude Liidus oli andmetöötlussüsteem maailma üks eesrindlikumaid: "Moskvasse saadeti perfokaardid ainult 1959. aastal. Juba 1970. aastal mindi üle andmete elektroonsele töötlemisele. Isikuandmed läksid Moskvasse töötlemiseks tabulogrammidena." Tepp möönab, et kuigi lindil isikutunnuseid ei olnud, oli sidumisvõimalus arhiiviga siiski olemas. Loenduslehe numbri järgi oli võimalik isikuandmeid kontrollida.
Kuna nõukogude ajal korraldati üksnes üleliidulisi rahvaloendusi ja rahvastevahelise suhtlemise keel oli vene keel, siis ankeete eesti keelde ei tõlgitud. Panovi sõnul keeleprobleeme ei tekkinud, sest küsitluslehe täitis loendaja. Pealegi oleksid tema sõnul ankeedi tõlkimisel võinud sisse tulla vead ja vääriti tõlgendamised.
Veidraid episoode tõi kaasa see, et nõu- kogude ajal ei trükitud korralikke kaarte. Omal ajal trükiti need meelega valesti. "Selleks, et loendajad nende järgi liikudes lootusetult ära ei eksiks, jagati õiged kaardid rahvaloendajatele koos hoiatustega välja."
Panov kinnitab, et nõukogude ajal hoiti täpseid kaarte salajas: "Üksikasjalisi kaarte levimüüki ei antud. Enamgi veel, spetsiaalne osakond tegeles nende moonutamisega. Mõnes kohas venitas rannajoont pikemaks, teisal kujutas kurvilist tänavat täiesti sirgena. Jaemüügis ainult sellised olidki."
Panovi sõnul tuli tal tellida Riiast uued kaardid, kus olid üksikasjalised andmed kõikide lõikude ja linnade kohta. Tallinna aerofoto telliti koguni Rootsi Kuninglikust Arhiivist.
Majadeta küla
ja peremeheta korter
Panovi ja Tepi arvates andsid nõukogudeaegsed rahvaloendused suurt kasu ka Eesti elanikele. Panovi sõnul tehti 1979. aastal enne rahvaloendust ära tohutu eeltöö. "Näiteks tegutses enne rahvaloendust valitsuse juures nimede komisjon. Korrastasime kohanimesid ja muutsime neid, mis kordusid. Mäletan, et ainuüksi Harju rajoonis oli 6 või 7 Ristit. Tegime klaariks ka kõigi asulate piirid. Võis juhtuda, et linna ja küla vahel oli tükk riigimaad, millel polnudki kohanime. Käisime läbi isegi peenramaad, kuhu inimene oli elamiseks putka püsti löönud." Lisaks telliti suur hulk uusi tänavasilte ja tehti rahvaloenduse ajaks korda majade numeratsioon.
Tepp peab tähtsaks 1977. aastal Eestis läbiviidud maa-asustussüsteemi reformi: "Kui 1970. aastal oli Eestis veidi üle 7000 küla ja aleviku, siis pärast reformi jäi neid alles 3442. Asustussüsteem pandi paika vastavalt majandite arengukavadele, väikesed ja olematud külad koondati suuremate üksuste alla." Kui tulid vallad, siis hakati seda tööd ümber tegema. "Üle 1000 küla ennistati, aga mitte alati vanades piirides. Näiteks Saaremaal on tühje ilma elaniketa külasid, millest on järel ainult nimi. Seal pole ainsatki maja ega ahervaretki alles."
Tänavuse rahvaloenduse miinuseks peab Panov seda, et reklaam sellele on minimaalne: "Kui meie tegutsesime, siis ilmusid 2-3 kuu jooksul asjakohased artiklid igas lehes. Rahvaloendusest peaks igal pool rääkima, sest loendaja ilma inimeste abita oma tööd teha ei saa."
Nõukogude ajal olid eluruumide arvestuse aluseks sisse- ja väljakirjutuse lehed. Miilitsal oli õigus kontrollida, kas esitatud andmed vastasid tegelikkusele.
Teppi teeb murelikuks, et pärast 1992. aastat on elukohta registreerimine olnud puudulik: "17% inimesi ei ela enam sellel aadressil, kuhu nad on märgitud. Eelloenduse tulemusel selgus, et 76 000 inimest on end elukohast välja kirjutanud, aga sisse kirjutatud pole kuhugi. Me ei tea täpselt, kuidas neid inimesi leida. Me ei tea, kui palju kuskil inimesi elab. Seetõttu oleme tänavu abiks võtnud reservloendajad." Panov teab, et ainuüksi Õismäel on 600 korterit, kuhu pole kedagi sisse kirjutatud."
Tepp loodab, et inimesed mõistavad rahvaloenduse vajalikkust: "Kui nõukogude ajal teenis rahvaloendus plaanimajanduse huve, siis nüüd lähtume sellest, mis on meie oma riigile vajalik. Uurime ju seda, kes ja milliste vajadustega inimesed Eestimaal elavad. Püüame kindlaks teha, kuivõrd oleme oma karakteristikute poolest teiste Euroopa riikidega võrdsel tasemel."
Rahvaloendus tuleb taas
Rahvaloendusi korraldatakse umbes iga 10 aasta tagant. Nõukogude võimu aastail viidi rahvaloendused läbi aastatel 1959, 1970, 1979 ja 1989. Nõukogudeaegsete rahvaloenduse andmed on 1989. aastal koondatud viieosalisse kogumikku.
Loendused viiakse tavaliselt läbi ajal, kus pole massilisi puhkusi, turistide vool on väike, lõpevad koolivaheajad ja kõrgkooli üliõpilastel on need veel ees.
Esimene okupatsioonijärgne rahvaloendus toimub 31. märtsil 2000. aastal. Huviorbiidis on muutused rahva kodakondsuslikus ja rahvuslikus kuuluvuses, perekonnaseisus, leibkondlikus kuuluvuses, hariduses, ameti- ja tegevusalases struktuuris, elatusallikates ning elamistingimustes. Elanike revisjonist osavõtt on kõigile kohustuslik. Keeldumise korral ärvardab 80 päevapalga suurune trahv. 1989. aastal pidi iga loendaja koguma 420 inimese andmed. Kuna nüüd on küsimusi enam, on ka töökoormus väiksem. Ühe loendaja norm on küsitleda linnas 335, külades 235 ja alevites 285 inimest.
Iga ankeedi täitmine võtab kogenud loendajal aega 12-15 minutit. Ainuüksi ankeetidele kulub aega 8 tundi, tööpäevad kestavad hommikul kella 8 kuni õhtul kella 22-ni.
Regina Hansen
Sissekirjutus pole
nõukogude fenomen
21. jaanuaril aastal 1921 andis Eesti Vabariigi siseminister välja määruse: inimesed, kes vahetasid elukohta, pidid kolme päeva jooksul andma majaomanikule enda andmed, maal oli tähtaeg seitse päeva. Majaomanik pidi omakorda edastama andmed kohalikku politseijaoskonda. 1930 võeti vastu seadus elanike liikumise kohta, 1940 ilmus see täiustatud kujul.
Kui 1934. aastal viidi läbi rahvaloendus, siis oli vahe jooksvate andmetega ainult 1500 inimest. See näitab, et elanike arvestus oli siis Eesti Vabariigis korras.
Praegu on aga nii, et inimene on registris kirjas, aga elab juba üle poole aasta USAs või on sõitnud mitmeks kuuks Venemaale äriasju.
Regina Hansen
