Rahvas vajab röövliromantikat

Vennad Voitkad – nõukogude korra ja sõjaväe vaenlased

Aivar (32) ja Ülo (31) Voitka varjasid end politsei eest Lõuna-Eesti metsades üle 13 aasta. Vennakeste väitel pagesid nad metsa eelkõige hirmust nõukogude sõjaväe ees, kuigi neil oli juba siis hingel vargusi. Möödunud nädalal tabatud Voitkadele esitatakse süüdistus röövimiste, salajaste varguste, relvariisumiste, ametiisikute ähvardamiste ning inimeselt ebaseaduslikult vabaduse võtmise eest. Ühtegi veresüüd vennastel hingel ei ole. Viimaste aastate jooksul hoidsid Aivar ja Ülo eestlaste meeli ärevil nii politseinikelt ametipüstolite ja mobiiltelefonide röövimise, Põlvamaa metsaülemale püstoli kuklasse surumise kui ka auto- ja kaupluseröövidega. Ühtegi romantilist armuliini, mis teistele ajaloolistele röövsangaritele omane, Voitkade puhul teada ei ole. Politsei olevat nende metsapunkreid läbi otsides leidnud vaid suure hunniku erootikaajakirju Maaja.

Kommenteerib psühholoog Aleksander Pulver: Inimlik on kaasa tunda tegelastele, kes kannatavad justkui oma elupõhimõtete pärast. Voitkade puhul on ju kogu aeg räägitud legendist, nagu võitleksid vennad oma hinges tiblade vastu. Neid on vaadeldud kui nõukogude võimu ohvreid, seda kujutlust on Voitkad oma juttudega väga osavalt toetanud. Vennakeste puhul mängib rolli ka asjaolu, et nad röövisid küll püsse ja mobiiltelefone, kuid võimuesindajate käest. Võimu peale on rahvas aga sageli pahane. Ka poeröövimisel võib osa inimestest helget poolt näha, sest kaupmehi peetakse mõneti liigkasuvõtjateks, kellelt ongi õiglane osa varast ära võtta.

Ajaloolane Helmut Piirimäe: Kümne aasta pärast idealiseeritakse Voitkasid ilmselt veelgi rohkem, sest hakatakse unustama, et nad olid ikkagi eelkõige vargad. Nad elasid metsas ju ainult vargustest. Nendele inimestele, kelle kodutaludes või suvilates on vargil käidud, Voitkade lugu kindlasti nii romantiline ei paista. Ma ei näe metsavendluseks Eesti Vabariigi ajal mingit põhjust.

Rummu Jüri – mõisapreilisse

armunud hobusevaras

Rummu Jüri oli 19. sajandil elanud lihtne Võhmatu külamees, kes päästis paruni-

preili Evelin von Stocki uppumisohust ja seeläbi viimasesse ka armus. Preili isa võttis Jüri tänutäheks Ähkna mõisa tallipoisiks tööle. Keevavereline noormees unustas oma senise pruudi Mari ja pühendus mõisapreili imetlemisele. Paruni usaldus Jüri vastu kasvas ning ta saadeti laadalt mõisale sobilikke hobuseid ostma. Tallipoiss käitus aga omavoliliselt, ostes soovitust hoopis teist tõugu hobuseid, mille peale parun vihastas ja sundis Jürit järgnevad kaks aastat ilma igasuguse palgata tööd tegema. Rummu Jüri rügaski palehigis punase krossita, tasuks vaid Evelin von Stocki kuum armukirg. Tallipoisi ja mõisapreili müramised heintes jõudsid varsti ka Mari kõrvu, kes soovis siniverelisele konkurendile kätte maksta. Jüri üritas Marit takistada ja nii nad üheskoos preili magamistoast tabatigi. Järgnes ihunuhtlus, mis mehepoja vihast keema pani ja mõisatöölt lahkuma sundis. Rummu Jürist sai hobusevaras, kes ärandas loomi peamiselt mõisnikelt ning kuna rahvas paruneid ei sallinud, siis tõstis see mehe sangari seisusesse. Et hobusevargusi enda jaoks vähegi huvitavamaks muuta, tekitas ta pidevalt ohtlikke olukordi. Sarmika olekuga meest aitasid tema vargaelus nii jõukad kui vaesed naised, varjates teda sandarmite eest. Lõpuks Rummu Jüri siiski tabati ja saadeti vangilaagrisse.

Psühholoog Aleksander Pulver: Ühiskond hoiab inimesi nii või teisiti pidevalt surve all ning tegelane, kes julgeb kehtivaid reegleid lõhkuda, tekitab imetlust. Sisemuses tahaks igaüks sama vabameelselt käituda, kuid ei julge normidest üle astuda. Kõiki romantiseeritud röövleid ühendab see, et nad tekitavad kaastunnet, olles ohvrid ja kannatajad, kes lõpuks ikkagi kinni nabitakse.

Ajaloolane Helmut Piirimäe: Igal rahval on oma röövliromantika ja see on inimesi alati köitnud. Rummu Jüri kohta olen lugenud arhiivimaterjale ja selle põhjal võib öelda, et tegelikult oli ta ikka päris tavaline varas. Varastas kõigilt, kellelt aga sai, ka lihtsatelt saunameestelt. Asi oli nimelt selles, et mõisnikelt oli rohkem võtta ja nii võiski kujuneda mulje, justkui oleks mees röövinud ainult paruneid. Kuna eestlastel oli mentaliteet, et mõisnikult varastamine pole kuritegu, siis õilistas see Rummu Jüri käitumist.

Robin Hood – tabamatu lindprii

Legend räägib, et Robin Hoodi nimeline tabamatu lindprii ja eksimatu vibukütt elas 13. sajandi keskpaigas Inglismaal. Kui kuningas Richard Lõvisüda suundus ristiretkele, hakkas tema asemel maad valitsema õel ja kasuahne vend prints John.

Kuri prints tappis Robini hertsogist isa ning poisil ei jäänudki muud üle, kui otsida varju Sherwoodi metsas. Robin Hoodist ja tema kaaslastest, kelleks olid isandate poolt äravaevatud talupojad, said maanteeröövlid. Aga mitte lihtsalt niisama röövlid, vaid õilsad tegelased, kes võtsid raha rikastelt ja selle, mis isiklikest vajadustest üle jäi, jagasid vaestele. Robin Hoodil tärkas armastus kuningas Richardi sugulase neiu Marioni vastu ning lõpuks sai noortest armastajatest metsas osavalt toimetulev tandem. Robin Hoodi tabajatele lubati küll kotitäite kaupa kulda, kuid osav vibukütt jäigi tabamatuks.

Psühholoog Aleksander Pulver: Siin on tegemist võitlusega ebaõiglase võimu vastu. Robin Hood seisab õigluse eest, loo tegevustik on sarnane enamikule Hollywoodi filmidest. Rahvas leiab, et õiglane on see, kui võetakse rikastelt ja antakse vaestele.

Ajaloolane Helmut Piirimäe: Ajalugu on Robin Hoodi puhul segunenud romantilise röövlioreooliga. Talle on väga palju juurde luuletatud ja muudetud ta seeläbi kirjanduslikuks kangelaseks. Robin Hood on saanud väga laialdase rahvusvahelise tuntuse, kuigi temalaadseid legendaarseid röövleid on elanud karjade kaupa nii Itaalias kui ka Ukrainas. Kogu lugu põhineb ikkagi ebaõiglastel feodaalsuhetel, kus talupoeg oli väga vaene, aga feodaal ilmatu rikas.

Bonnie ja Clyde –

armunud röövlipaar

Noor ja uljas gangsteripaar, kes tegutses kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal Ameerikas. Nende lugu sai alguse rahulolematusest senise eluga. Väikelinna ettekandja nägi, kuidas noormees tahtis varastada tema ema autot. Igavlevas Bonnies tekitas hulljulge Clyde hoobilt kirgliku tõmbe ning neiu otsustas koos noormehega maailma näha. Üheskoos rööviti teele ettejäävaid kauplusi, bensiinijaamu ning panku. Atraktiivne röövlipaar tappis oma tegevuse käigus 19 inimest, kuid sellele vaatamata romantiseeris rahvas neid. Romantiseerimisele andis tõuke nii see, et kahte armastajat ajas taga pool maailma ning neil ei jäänud lõpuks muud üle kui pidevalt põgeneda, kui ka see, et lõpuks laskis politsei nad sõelapõhjaks.

Psühholoog Aleksander Pulver: Fenomeni määras hetke majandusolukord Ameerikas. Mida rohkem pigistatakse lihtinimest, seda agaramalt idealiseerib viimane mässajaid. Mehe ja naise vaheline armastus on samuti selline asi, mille vastu inimesed ise ei saa. See tuleb sulle peale kui loodusõnnetus ja seab sind teatud määral justkui ohvrirolli. Bonnie ja Clyde vahel oli armastus ning nad ei saanud teineteiseta elada. See andis justkui õigustuse nende teguviisidele. Kui nad oleksid olnud eraldi võetuna Bonnie ja Clyde, siis oleks tegemist lihtsalt mõrtsukatega ning puuduks igasugune romantika. Praegusel juhul võtab nii mõnigi inimene neid aga lausa Romeo ja Juliana, kes kannatasid oma armastuse pärast.

Ajaloolane Helmut Piirimäe: See on kurb näide sellest, kuidas idealiseeritakse tegelikult puhtal kujul roimareid. Tegemist oli ikkagi äärmusliku banditismiga.

vastab Rummu Jüri osatäitja Hannes Kaljujärv:

Mis tegi Rummu Jürist kangelase?

Rahvas tegi, sest rahvale on kangelasi vaja ning seetõttu mõeldi ka Rummu Jürile hulk positiivseid jooni juurde.

Miks naisi võlub Rummu Jüri sugune mees?

Ma arvan, et erandlikkus ja mõnes mõttes normidest kõrvalekalle.

Mis paneb mehi Rummu Jürisse austavalt suhtuma?

See on püüe samastuda kangelasega. Ise ei julge normidest üle astuda, aga on lohutav vaadata, et keegi siiski julgeb.

Kas vendasid Voitkasid võib võrrelda Rummu Jüriga?

Mina ei tea seda. See on muidugi tõesti võimalik, et aastate pärast omandavad ka Voitkad hulgaliselt romantilisi jooni.

Kas Rummu Jüri isik on teile sümpaatne?

Kuivõrd ma teda mängisin, siis oli ta mulle muidugi sümpaatne. Aga ta meeldiks ilmselt nii või teisiti.