Rahvuslik iseloom osutus väljamõeldiseks
Kui sõidame külla Hispaaniasse, siis võtame lisaks rahale ja puhtale pesule kaasa ka arvamuse, millised need hispaanlased on. Me kinnitame neile alateadlikult mõne sildi, mille poolest nad eestlastest erineda võiksid. Kuid kui viibida seal pikemalt, siis selgub, et inimeste kui isiksuste omadused on ikka samasugused nagu eestlastel. Nad on ühtpidi erinevad, kuid teistpidi väga sarnased. On olemas teatav inimsuse aluspõhi, mis lõikub läbi rahvuste, kultuuride, etniliste rühmade.
Väljamõeldud stereotüübid
Nüüd on peaaegu sada teadlast uurinud poolesaja riigi inimesi. Ja jõudnud järeldusele, et kui me vaatame vaid isiksuse omadusi, siis rahvuste vahel erinevust pole. “Rahvuslikud stereotüübid sisaldavad uskumusi sotsiaalsetest, füüsilistest ja vaimsetest tunnusjoontest, kuid meie artikkel keskendus isiksuseomadustele,” selgitavad autorid sissejuhatuses.
“Enamikul inimestel on ettekujutus sellest, millised on tema enda või teiste kultuuride tüüpilise esindaja isiksuseomadused,” ütleb Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik. See ettekujutus rahvuslikust iseloomust võib olla isiklikust kogemusest saadud üldistus, millel on oma tõetera, kuid tegemist võib olla ka ekslike stereotüüpidega.
Kuidas saada jälile, millised ettekujutused on ekslikud, millised mitte? “Meie töös uuriti 49 kultuurist pärit 3989 inimese vastuseid küsimusele, milline on nende arvates nende oma kultuuri tüüpiline esindaja, ning vastuseid võrreldi sama kultuuri keskmiste isiksusetesti andmetega,” selgitab Allik. Rahvuslike stereotüüpide hinnangud olid omavahel heas kooskõlas, kuid ei langenud kokku reaalselt mõõdetud isiksuseomadustega. “Seega on rahvuslik iseloom stereotüüp, millel puudub reaalne alus ja mille ülesandeks näib olevat rahvusliku identiteedi säilitamine,” järeldab ta.
Kui rahvuslike omaduste haihtumise üle võimegi imestada, siis pole kahtlust, et indiviidide erinevused on täiesti olemas. Mõned hispaanlased ja eestlased on tagasihoidlikud, teised suhtlemisaltid, mõnel on tahe saavutada ühiskonnas kõrgeid positsioone, teistel see tahe puudub.
Viis tähtsat isiksuseomadust
Milliseid isiksuseomadusi siis teadlased uurivad? Iga küsitletu valib mõttes ühe inimese, keda ta tunneb. Ning siis hindab viiepallisüsteemis küsimusi, mis iseloomustavad selle inimese viit põhilist isiksuseomadust. Teine rühm vastajaid hindas aga stereotüüpe, vastates küsimustele, milline on tüüpiline tema rahvuse esindaja.
Need viis hinnatavat omadust on: neurootilisus (närvilisus), ekstravertsus (väljapoole pööratus), avatus uuele kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus. Üheskoos ennustavad nad elutähtsaid omadusi: tervis ja surelikkus, edu õpingutes ja töös, võime olla edukas ja kestvas romantilises suhtes, aga näitavad ka sotsiaalsete probleemide hulka, nagu narkootikumide kasutamine ja kriminaalsus.
Isiksuseomadused ennustavad neid tunnusjooni palju täpsemalt kui paljud biomeditsiinilised mõõtmised haigusi.
Kui hindajaid on palju, keskmistub võimalik viga. Hinnatavate seas aga on ju vanemaid ja nooremaid, naisi ja mehi, haritumaid ja vähemharituid.
Kui sellise küsimustikuga töötada eri maades ja eri rahvuste esindajatega, siis satub tulemustesse nii põhja kui lõuna, nii ida kui lääne rahvaid. Sõltuvalt eesmärgist saab erinevusi uurida mitmeti: rahvuste, ea, hariduse või kas või geograafilise elukoha järgi.
Psühholoogid küll vaidlevad, mil määral need viis põhilist isiksusedimensiooni on seotud näiteks geneetiliste protsesside või sotsiaalsete ja kultuuriliste näitajatega. Ajapikku on arvamused muutunud. Kui 1930. aastal kuulutas tuntud ameerika psühholoog ja biheviorismi isa John Watson, et antagu talle tosin tervet last ja ta võib igaühest neist teha kas arsti, juristi või varga, siis praegu enam nõnda ei arvata. Geneetilised tegurid määravad piirid, milles laps saab areneda – ja vastutavad ka umbes poolel määral muutlikkuse eest, mis isiksuste vahel ilmneb.
Inimene pole sündides puhas paberileht, tabula rasa, nagu kunagi filosoofia ajaloo kursuses arutleti.
Geenid ja kultuurid
Isiksuseomadused on suuresti päritavad ja korduvad eri kultuurides. Üldjoontes on nad elu jooksul muutumatud ning seotud kindlate geenide, hormoonide, neurotransmitterite ja aju aktiivsuse tunnustega.
Fakt, et isiksuste erinevused on paljuski määratud geenidega, ei tähenda, et isiksuste kultuurilistel ja rahvuslikel erinevustel on ka mingi geneetiline alus. Need rühmadevahelised erinevused tulenevad pigem keskkonnast.
Kõnealune uuring näitab, et väärad on väited, justkui peegeldaks rahvusliku iseloomu erinevused etniliste ja kultuuriliste rühmade geneetilisi erinevusi. See vääruskumus on olnud sageli aluseks diskrimineerimisele, rahvusvahelistele konfliktidele ja genotsiidile.
Isiksuseomadused peegeldavad tegelikke erinevusi, seda, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad ja käituvad, kuid rahvusliku iseloomu stereotüübid tunduvad olevat sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on loodud teatud ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks.
Uuringu paradoksaalne tulemus on, et inimesed suudavad anda usutavaid ja tõepäraseid hinnanguid indiviidi iseloomu kohta, kuid on võimetud tõepäraselt otsustama rahvusliku koondportree üle, kuigi valitseb üksmeel selles, milline see on.
Rahvuslik iseloom
Miks siis otsustused rahvusliku iseloomu kohta pole õiged? Võib-olla olid need õiged kunagi varem, ent nüüd enam mitte. Võib-olla on need välja kasvanud rühmadevahelistest sotsiaalsetest konfliktidest, kus üks on olnud domineeriv, teine alluv. Kolmas võimalus, et rahvuslikud stereotüübid on õiged suurelt kauguselt, ent mitte isiksuse dimensioonides.
Ja pole ka teadmata, et oleme vähem altid muutma oma arvamusi, kui need osutuvad ebaõigeks. Kui kohtame indiviidi, kes väljub meie stereotüübist, kaldume teda pidama lihtsalt erandiks, mitte reegliks.
Nii et – rahvusliku iseloomu stereotüüp võib küll olla informatiivne kultuuri kohta, ent ei kehti inimeste kui indiviidide kohta, järeldavad kõnealuse töö autorid.
Isiksuse viis omadust
Kuidas isiksuse iseloomu kõige paremini teada saada? Selleks on välja töötatud kindel test, mida psühholoogid nimetavad pidulikult “NEO isiksuse revideeritud küsimustik” ehk NEO-PI-R. Viis omadust, mida hinnatakse, on: neurootilisus (närvilisus), ekstravertsus (väljapoole pööratus), avatus uuele kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus. Lühend NEO tulenebki ingliskeelsete sõnade neuroticism, extraversion ja openness algustähtedest.
Need omadused ennustavad üheskoos enamikku isiksuseomadustest, mis elus tähendust omavad: tervis ja surelikkus, edu õpingutes ja töös, võime olla edukas ja kestvas romantilises suhtes ja näitavad ka sotsiaalsete probleemide hulka, nagu narkootikumide kasutamine ja kriminaalsus. Isiksuseomadused ennustavad neid tunnusjooni palju täpsemalt kui paljud biomeditsiinilised mõõtmised haigusi.
Kui hindajaid on palju, keskmistub võimalik viga, sest hinnatavate seas on vanemaid ja nooremaid, naisi ja mehi, haritumaid ja vähemharituid. Kui küsimustikuga töötatakse eri maades ja kultuurides, siis satub tulemuste sekka nii põhja kui lõuna, ida kui lääne rahvaid.
Saadud andmestikku töödeldakse arvutiprogrammidega ja otsitakse uurijaid huvitavaid seoseid. Näiteks seda, mida nimetatakse ülekultuuriliseks sugude erinevuse mustriks ja mis näitab meile, kas mehed ja naised ülalnimetatud viie omaduse poolest erinevad.
Sõltuvalt eesmärgist saab erinevusi uurida rahvuste, ea, hariduse, geograafilise elukoha vm järgi.
Rahvuslik stereotüüp on alusetu
Eri maade teadlased uurisid 49 kultuurist pärit 3989 inimese vastuseid küsimusele, milline on nende arvates tüüpiline enda kultuuri esindaja, ning vastuseid võrreldi sama kultuuri keskmiste isiksusetesti andmetega. Rahvuslike stereotüüpide hinnangud olid omavahel heas kooskõlas, kuid ei langenud kokku reaalselt mõõdetud isiksuseomadustega. Seega tuli välja, et rahvuslik iseloom on stereotüüp, millel puudub reaalne alus ja mille ülesandeks näib olevat rahvusliku identiteedi säilitamine.
