Rain Simmul sai karult musi
Kui Pikkjärve lähedale rabasse filmivõtetele saabume, sulberdab karu parasjagu poolest saati vees. Esimene, mille võttegrupp meile selgeks teeb, on käitumisreeglid: kui karu sinu vastu liialt suurt huvi üles näitab, tuleb temaga rahulikult rääkida ja tal nuuskida lasta. Selga ette keerata ega minema joosta ei tohi.
Joob, aga ei ropenda
Venemaalt pärit 7aastane karu Malõð on vabas looduses esimest korda, seepärast on päris tegu, et teda looduslikest ahvatlustest, nagu vees hullamine ja mustikad, eemal hoida ning stsenaariumi järgi käituma panna.
Et karu midagi tegema sundida, tuleb treeneritel-talitajatel Viktoril ja Valerial teda toita hõrgutistega. Ennast ameti poolest karuvarustajaks nimetav Katrin hoolitseb Malõði ninaesise eest: vaheldumisi maiustab mesikäpp kohvi, sprotikonservi, pasteedi ja muu säärasega. “Oh, ta sööb kõike - joob isegi õlut. Ja kui kokapudelil kork maha keerata, on visina peale kohe janune,” räägib ta.
Et menüüle punkt panna, nosib päntajalg sealsamas sisse paar sigaretti. Talle maitseb tubakas. Küsin, et kui karu õlut joob, mis keeles ta vannub. Vastuseks kehitatakse õlgu - tööl ta ei ropenda.
Filmitakse stseeni, kus karu mööda raba jalutades kaldal lebava Rain Simmuli juurde tuleb. Reþissöör Arvo Iho annab käsu Raini näole lisada higipiisku. Grimeerija piserdab näitleja näo veega üle.
“Vaikust! Kaamera! Võte!” kamandab lavastaja. Karu tulebki, nuusib Raini sääri, siis jalgevahet, proovib hambaga kintsu ning tõmbab siis keelega üle mehe näo. Valmis. Fotograaf Arno Saar on oma kaameraga liiga karu lähedale jäänud, mesikäpp peab ka tema üle nuusutama. Instinktiivselt keerab fotograaf lähenevale hammaskoonule selja. Napilt jõuab piltnik oma tuhara karu lõugade vahelt päästa, õnneks on taltsutaja juba platsis ning rahustab elaja maha. Napilt läks!
“Karu tahab mängida! Võtame peale!” hüüab Iho. Ja linti saadakse suurepärased kaadrid tagajalgadele tõusnud karust. Tema kasv on hiiglaslik, kuigi mitte lõplik - karu kasvab kümnenda eluaastani. Käpaküüned on teravad kui jahinoad, nende ette küll jääda ei tahaks.
Filmis peategelast kehastav Rain Simmul meenutab eelmist võttepäeva: “Eile filmisime stseeni, milles pean karu eest põgenema. Ronisin kaelast saati vette (et ihu jahedas vees soojemana hoida, on ta riiete all üleni kilesse mässitud) ja karu hakkas mind taga ajama. Idee järgi pidanuks ma tema eest põgenema, aga tema hakkas hoopis mängima. Siis mõtlesin küll: mis nüüd saab. Ronisin veest välja, puu taha peitu. Võttis tükk aega, enne kui taltsutaja aru sai, mis toimub ja täies riides vette järele sumatas. Karu on ju ikkagi metsloom ja ettearvamatu.”
Ületamatu näitlejaanne
Esialgne hirm on aga seks puhuks kadunud. Nüüd on Rain koguni nii julge, et laseb Malõðil endale musi anda. Seejärel pistab Simmul pool sprotti suhu ja karu napsab selle oma mokkadega enda suhu. Nagu tsirkuses!
Tegelikult on karu juba kogemustega filminäitleja. Ta on mänginud Mosfilmis, Gorki
filmistuudio teostes, mitmetes telefilmides... “Kolmandast elukuust alates on ta inimeste keskel kasvanud,” räägib treener Viktor. “Ta on selline rahulik ja uudishimuliku loomuga, armastab väga lapsi.”
“Kaalusime algul, et kas on võimalik kasutada loomadublanti. Õmblesime karunahast kasuka ja proovisime seda selga - midagi ei tulnud välja. Malõð oli täielik leid - ta on unikaalne, sest töötab suukorvita. Pealegi näitleb ta palju paremini, kui meil stsenaariumis kirjas on,” on Arvo Iho vaimustuses.
Niisama lihtne näitlemine siiski pole - kui karu midagi stsenaariumivälist pähe võtab, ei sunni teda mingi imega trikke tegema. Vahel, kui ta vees hullab, saab võtta lähiplaane näitlejaga. Kui muud peibutised teda trikke tegema ei meelita, on viimane vahend Iho koer Laska. Algul kartnud ta karu väga, kuid tasahilju harjunud. Karu on koera seltskonna järele aga lausa hull - teine neljajalgne paneb unustama nii väsimuse kui ka näitlemistüdimuse.
Malõð esineb filmis “Karu süda” kaksikrollis. Terve eilse ennelõuna oli ta emakaru ja grimeerija maalis ta otsmikule valge laigu. Pärast lõunapausi pesti valge laik maha ning pruuni kingaviksiga peideti ka karu külgedel olevad valged triibud. Nüüd sai tast isane pruunkaru.
“Igasugust grimmi ei saa tema juures kasutada,” räägib grimeerija Kristel Kärner. “Ta on lõhna peale väga tundlik, nii peab valima lõhnatuid värve.” Kristel grimeerib eluslooma esimest korda.
Kas karu ka ise oma soovahetusest midagi taipab, pole teada.
Armastab sprotte
Vahepeal üritatakse karu uuesti nii käituma panna, et reþissöör sellega rahule jääks. “Stopp!” teatab Iho äkki. Kaugusest kostub raba servale autohääl. See on mõneks ajaks jälle karu meelerahu röövinud. Et teda õigesse asendisse saada, söödetakse sisse uusi konservsprotte ja pasteeti.
Küsin talitajate käest, kas filmistaarist karu õllelembus, krabipulgamäed ja tubaka närimine seedimise peale ei hakka. “Oh ei,” kinnitab Valeria. “Need on peibutuseks, neist sõltuvusse ta küll ei jää. Muidu sööb ta ikka tanguputru, kala ja muud sellist. Ainult liha ei maitse talle üldse.”
Tõepoolest, hilisemal lõunapausil sööb karu võttemeeskonnaga rivis ühepajatoitu sama innukalt kui ennist kommi või mustikaid. Ta ei ole mingi peps karu. Venemaal sõi ta 200 dollari eest kuus. Siin kulub talle päevas 20 kilo söögikraami - sealhulgas ka kümmekond pasteedi- ja sprotikonservi. Krabipulki läheb päevas kahe kilo kanti.
Pärast lõunapausi, kui karu kasukale uus välimus on antud ja näitleja Rain Simmul meie autosse istub, et linna õhtusele etendusele jõuda, laseb karu lõpuks ka põieveed valla. “Oma kahe liitri jagu,” hindab keegi võttemeeskonnast.
“Karu on täitsa muhe vanamees jah,” tunnistab Simmul tagasiteel Tallinna. “Mulle jääb vist elu lõpuni meelde pilt, kuidas nad eile Arvo Ihoga bändi tegid. Iho jorises midagi ja karu mängis ninaga suupilli kõrvale. Täielik artist!”
Valdo Jahilo
