Raivo Trass rajab maasikaistanduse


Raivo Trass rajab maasikaistanduse
----

´´Ei tea, kui tiheda eesriide taga meie teatri pealavastaja Raivo Trass tegutseb, et tema elust midagi teada pole,´´ tunneb huvi üks Pärnu proua. Ta mäletab Raivo Trassi selgesti juba ajast, kui too “Viimses reliikvias” mängis.

Trassi silmatorkavalt siniste silmade taga võib olla nii mõnigi romaan või romanss, arvab proua.

“Ühel on silmad, teisel jalad, kolmandal jälle huvitav nina,” räägib Raivo Trass kerge irooniaga nagu ikka siis, kui midagi väga kaela määritakse. “On kahte sorti inimesi. Ühed, kes räägivad suure suuga oma elust, seiklustest, naistest, plikadest, sellest, kui kõvad kujud nad on. Aga teised ei räägi...” kavaldab Trass, silmades vilkumas tuhandeid siniseid kuradikesi.

Endlal on traditsiooniline suveetenduste tsükkel lõppenud ja pealavastaja tormleb mõtetes oma Tuisu talusse Matsalus.

“Saab kümmekond päeva puhata ja maasikaistandusega alustada,” räägib Raivo teatud hardumusega. Põld 200 taime jaoks on juba enne ette valmistatud.

“Mul on seal ka paar ehitust pooleli. 1985. aastast alates, kui me lagunenud maja ostsime, oleme sinna kogu aeg midagi juurde ehitanud.”

Ehitusmeister lubas ka oma jahiga merel ära käia. Ei tea, miks ta seda Pärnus ei tee?

“Jahtklubis on suured jahid ja siis on vaja kampa.” Aga Trass ihkab üksindust. “Ja kui sa siis sealt muulide vahelt ükskord välja jõuad, on pool päeva möödas,” naljatab mees. “Enda jahiga teen tiiru ära, poolteist tundi, ja aitab.”

Kuigi Raivo Trass on Pärnu teatri pealavastaja, pärnakat Trassist ei saa. Praegu elab ta seal n-ö teatrikorteris ja sõidab paar korda nädalas koju Tallinna. “Lapsed on suured ja mis seal ikka. Tütar Johanna õpib merekoolis hüdrograafiat ja on hästi tubli. Sai jälle kiituskirja. Tema eriala on väga vajalik” on isa asjaga kursis ja oma 21aastase tütre üle uhke. “Ja seal on juba matemaatikat vaja." Poeg Talis Trass on taksojuht, kes restaureerib autosid.

Raivo Trassi abikaasa Astra on mehe sõnul reaalala tüüp: ta on Eesti Televisioonis Aktuaalse Kaamera monteerija. Astra Trass on Alice Talviku õde.

Neeme Järvi filmis Trassi lavastust

Reiu jõe ääres kogus Trassi suvelavastus kokku 10 000 vaatajat. “Neeme Järvi vaatas etendust ja kogu aeg salvestas seda. Pärast rääkis direktorile, et lavastamine olevat nagu dirigeerimine – kuidas kaldapealsed nagu pillirühmad koos kõlama panna. Minu arust on nii suuremahulist etendust palju hullem kokku viia kui sümfooniaorkestrit dirigeerida. Mõelge ise – 250 näitlejat, valgus, pürotehnika ja veel sada asja,” räägib lavastaja teatritegemisest vabaõhulaval.

“Ideaalne, et päike loojus siis, kui etendus lõppes. See mõjus võimsalt. Panime pro?ektorid põlema, kõlas lõpulaul ja see feierverk oli fantastiline.”

“Aprillikuus oli siin soo ja ainult konnad krooksusid,” meenutab lavastaja Trass. Ta on, vabaõhuetenduse idee peas, siin mitmeid kordi istumas käinud. "See on ikka Reiu vaikuseteater, ütleme nii! Kuradima õige asi,” uhkeldab ta ja käib ringi nagu maadeavastaja. “Reiu jõe ääres on ikka omaette olemist. Noh, hea küll, kui mõni loom ehk vahel karjub või keegi möirgava makiga mööda sõidab... Põhiliselt on vaikne, pole pidevaid liiklusmuresid ega seda, et keegi kuskil omal viisil musitseerib. Aga kogu see Reiu krempel kuulub ju tegelikult Paikuse vallale.” Trass mõtleb, miks raha maas vedeleb ja miks siiani ühtegi muusikaüritust korraldatud pole.

Hiiglasuur sugupuu

Raivo trass pärineb suurest tuntud suguvõsast, kuid pole seda puud enda jaoks kunagi lahti joonistanud.

“Huvitav oli lugeda teadlasest onu Hans Trassi uurimust, mille ta mulle juubeliks kinkis. Ka seal on väga palju lahtisi otsi, see on rohkem loominguline lähenemine oma mälestustele. Ma ei tea, kust nimi Trass alguse sai. Aga Trassid eksisteerivad juba kas 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. Millegipärast on nad enamasti kõik harjukad ja haritlased, vähem tehnikainimesed. Trassid on saanud hea hariduse ja valdavad keeli. Nende hulgas on muusikuid, näitlejaid, õpetajaid.” Professor Hans Trass on näiteks eluaeg sandlipuud uurinud.

Loe veel

Trasside liini kuulub ka Muusikaakadeemia rektor Peep Lassman ja organist Toomas Trass. Oma tädipoja Peebu ja onupoja Toomas Trassiga saab Raivo kokku harva.

“Seda mäletan küll, et kui Toomas oli väike, komponeeris ta Händeli ja Mozarti stiilis lugusid,” räägib Raivo

Bornhöhe ja Vilde naised Trasside sugulased

Raivo vanaisa Hartmund Trass teenis tsaari sõjaväes. Vanaema Olga pärines vaesunud vene aadlike Larionovite suguvõsast. "Nii palju kui ma vanaema mäletan, oli ta puhas venelanna, kes rääkis eesti keelt," meenutab Raivo. "Vanaema ja vanaisa tutvusid Tomskis enne Esimest maailmasõda. Kui sõda lõppes, tulid nad elama Eestisse. Neil oli neli last. Minu isa Boriss sündis Tomskis. Teised lapsed sündisid juba Eestis: tädi Niina, Peebu ema; tädi Helene, kunstnik Ilmar Malini abikaasa, kes varakult suri, ja kõige noorem – onu Hans.

Ma pole seda endale üksipulgi selgeks teinud, ent Vilde ja Bornhöhe naised, kes olid õed, on ka pärit Trasside sugupuust. Minu isa oli ju ka sõjamees. Selles mõttes õnnetu saatusega, et kui täiskasvanuks sai, võeti kohe sõjaväkke. Nii ei saanudki midagi muud õppida. Kuramaa soodes sai ta vea külge ja kopsudega läkski.”

Raivo ema Laine on kalur Adu Tammiku tütar. "Adu oli Maria poeg – ühe mõisniku esimese öö õiguse vili.” Raivo ema elas Pärnus ja oli seal juuksur.

“Adu läks perega Pärnust Virtsu, püüdis angerjaid, pidas sulast ja oli rikas mees. 1944. aastal polnud Adul muud valikut kui minna Rootsi. Tema Lätimaalt pärit naine, minu vanaema Anna, jäi koduhoidjaks – ta ei tahtnud laste pärast ära minna. Nii olen kõik oma suvepuhkused vanaemaga Virtsus veetnud, kuni ema õde, kes oma pikkade lõugade pärast Siberisse saadeti, tagasi tuli. Hiljem olin seal üksinda. Virtsu lähedal kadakasel rannikul, mida ka Eesti Hollywoodiks kutsutud, on tehtud ka “Viimse reliikvia” filmivõtteid,” meenutab näitleja noorusaegu. “Kui filmimine lõppes, oli sügis ja hinges kurbus,” on Raivo nostalgiline.

Terve elu teatris

Raivo läks pärast keskkooli kohe teatrikooli ega ole muud elukutset pidanud, kuigi oskab teha mitmesuguseid töid. Näiteks ehitada.

“Kes mäletavad minu tädi Helenet, teavad, et ta töötas veidi aega Draamateatris etteütlejana. Mõnda aega oli ta isegi teatrikoolis näitlemist õppinud.” Olga Mikk-Krull, eesti aja lõpu kuulus Estonia lauljanna, on samuti Trasside sugulane.

Kunstnikulokid, mis orelimeister Toomasel lõvilakana lehvivad, ehtisid kunagi ka Raivot.

"Minu isal olid süsimustad juuksed, lokid tulid ema poolt. Aga heledad silmad on Trassidel alati olnud. Peep Lassmannil, Toomas Trassil ja minu teada on ka Hans Trassil on heledad silmad,” kinnitab Raivo, kuigi pole neid just nii tähelepanelikult vaadanud. “Eestimaalt on palju sõdu läbi käinud ja tublid naised on kõik lapsed ilmale toonud,” arvab Raivo.

"Kaua sa seda kuradi teatrit teed..."

Riia maantee äärses Manni kohvikus joob Trass musta kohvi ja tirib ikka veel eelviimast suitsu. See käib lavastajatööga kokku.

“Jah, kohv, suits ja õlut vahele,” naljatab Raivo. “Suitsetamise jätan maha... ei tea millal...” lubab mees seda isegi uskumata.

“Kaua sa ikka seda kuradi teatrit teed,” võtab ta hääl kindlad noodid. “Ei usu, et peab noortega võidu ajama,” räägib Trass näitlejaliku sisseelamisega. “Nojah, ajad muutuvad. Näitlejana episoodides oleks veel mõeldav,” arvab Trass. “Kui mul Rakveres oldud aeg täis sai, pakkus Kalmet kohe kihvti rolli.” “Virgina Woolf” koos Ülle Ullaga oli näitlejale vaat et tähetund.

54aastane mees võib ära petta isegi naise ja lapsed, ainult mitte iseennast.

Trassil algas just uus pealavastajaleping. Ja pealavastaja jagavat pead läheb teatril alati vaja.

Marvi Taggo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare