Nende sõnutsi on ansambli nimi võetud lennuetenduspaigast, kus 1988. aasta õnnetuses hukkus 80 inimest. Ning laval on pillimehed uskumatult energilised. Panevad uskuma küll, et nad võiksid olla surma minevad hävituslendurid.

“Me oleme teater.”

Rammsteini viimane heliplaat (“Mutter”) on pisut steriilne. On kitarre ja tormi ning tungi, kuid vahest liialt lihvitult ja ilma tolle parempoolse marulisuseta, mis nende kontserdil kaasa kisub. Laval on nad teatritrupp, vaatemäng, mis heliplaadil loomulikult nähtav ei ole - ning eitamata Rammsteini populaarsust Eesti metallisõprade hulgas, tuleb tunnistada, et plaadil jäävad nad näiteks Marilyn Mansonist maha, kontserdil aga mängivad ameeriklaste tähe - kellega lapsi enne uinumist hirmutatakse - selgelt üle.

Samas kinnitavad nad ise, et kõik, mis toimub laval, on selge etendus. “Iga meie noor austaja võib meid enda koju viia ja rahulikult oma emale esitleda - eraelus oleme normaalsed noored mehed, ei midagi hirmuäratavat,” kinnitab laulja Till Lindemann. “Õnneks ei osata igal pool saksa keelt ega süveneta sellesse, millest laulame,” nendib ta. “Olen tähele pannud, et karjed “nein! nein!” (ei, ei) lähevad paremini peale, ju need sõnad on rahvusvaheliselt kõige mõistetavamad.”

Uuel heliplaadil “Mutter”, ema, on juttu küll päikesest (“sonne”, populaarseima pala pealkiri) ja südamest, “herz”, kuid nein-hüüdeid on vähe, kui üldse. “Me lisame need laval juurde,” ütleb laulja Till Lindemann.

Ekstreemne armastus

“Kui uurida, siis on kõik meie laulud armastusest selle eri avaldumisvormides. Kust küll võtavad Saksa ajakirjanikud selle juttu, et me natsismi propageerime?” küsib ta süütult ja vihjab sellele, et vahest pole kirjutajad viitsinud kontserdil käia. Tuleb tunnistada, et “armastus eri avaldusvormides” kaldub tihtipeale sadomasohhismi ja meeste intiimsuhetele. “Aga mida te tahate - meil pole ju bändis naisi, ainult mehed, ja eks me peame siis meestest rääkima,” selgitab Till Lindemann jälle süütult naeratades. Ta arvab, et Rammsteini lauludes sisalduv armastustõlgendus on küll ekstreemne, kuid “seda kõike, millest laulame, kohtab ka tegelikus elus”.

Rammsteini-meeste väline imago võib siiski viia mõnegi kuulaja-vaataja mõtte SS-meestele, paraku.

Kuid isegi Ühendriikides, kus natsimeelsus viivitamatult mõne organisatsiooni poolt maha tehtaks, on nende kontserdid lubatud, ehkki tekitavad tuletõrjujatele halle juukseid. Mõnes osariigis ongi Rammsteini lavale lubatud vaid kahvatu varjuna - ei mingit pürotehnikat. “Üllatav on see, et heliplaadifirma nõudis vahepeal, et teeksime mõne singli ka inglise keeles - et nagu USA turu tarvis, sealsetes raadiotes mängida. Tuli välja, et nood paar katsetust jäeti kõrvale ja ka USAs mängitakse Rammsteini ikka saksa keeles,” kinnitab kitarrist Richard Kruspe. “Iga mees jäägu ikka oma juurde, pole tarvis end võõrkeelsete sulgedega ehtida,” on ta veendunud. “Kui käime kontserdil, siis laulavad fännid igal pool mehiselt kaasa, kuigi vean kihla, et kolmveerand neist ei mõista mitte mõhkugi, millest jutt,” naerab ta.

Rammstein armastab end esitleda metallilise poisteansamblina, vastandina või isegi paralleelina, kui tahate, näiteks Boyzone`ile või Backstreet Boysile.

“Ainult me ei ole nii lakutult steriilsed,” ütleb Till Lindemann.

Tõepoolest nii. Kuid kardan, et too viimane plaat, “Mutter”, on just steriilne või igal juhul steriilsem kui varasemad Rammsteini oopused.

Tõnis Erilaid