Rändame minevikku ja tulevikku!

Kas kunagi võiks tavalise kooli ajalootund tähendada terve klassiga Vana Rooma tänavail ja võitlusareenidel patseerimist, kunstiajaloos sisse põikamist impressionistide ateljeedesse Pariisis, füüsikatunnis koos Newtoniga puu all istumist ning alla potsatava õuna ootamist. Kirjanduse tunnis võiks aga vaadata, kuis edeneb Shakespeareil Hamleti kirjutamine ning kas Juhan Liivi Alatskivi metsad on ikka nii lootusetult sünged ja tumedad.

Elukutselised sõjardid aga tuleks sundkorras saata sõjaväljadele või Hiroshimasse. Eestis elavad vene koolilapsed saadaks vaatama, kuidas nende esivanemad Eesti Vabariiki okupeerisid. Siis oleks paljud asjad selgemad.

Mitmed kaasaja teaduse saavutused tekitavad mõtte, et päris võimatu see fantaasia ehk polegi. Kui geenitehnoloogia abiga võin ülehomme oma maja uksel kokku põrgata omaenese kloonitud 40 aastat noorema minaga, siis miks ma ei peaks saama ühel päeval Kolumbusega koos maid avastada ja Kopernikusega taevalaotust uurida.

Täna teeme märksa lihtsama rännaku, rändame fantaasiavormis oma meelisajastusse. Kas tulevikku või minevikku, seda said vastajad vabalt valida.

Klantspiltpostkaart

30-ndate lõpust

Raivo Järvil on tunne, et enamikele eestlastele ei meeldiks rännata tulevikku, sest vähemalt tema enda jaoks on tulevikuteema banaalseks "pekstud". Nõukogude ajal räägiti suureliselt "õitsvast lapsepõlvest" ja "helgest kommunistlikust tulevikust". Vastumeelsus selle suhtes on lapsepõlvest saadik sügavalt sees.

Sestap pöörduks Järvi pilk pigem minevikku, kolmekümnendate aastate lõppu-neljakümnendate algusesse. Selle valiku juures on siiki üks "aga". Nimelt on tegu II maailmasõja aegse perioodiga, siit ka klausel – sama ajajärk, aga ilma sõjata.

"Kahekümnenda sajandi esimesel poolel olid säilunud veel vanad head väärtused, käidi ringi kaabudega, eksisteerisid viisakusreeglid," selgitab kunstnik oma valikut. Kodus oli meestel vaat, et lipski ees. Autode kroomosad läikisid, arhitektuur oli põnev. Muusikas voolasid kõrvuti nii kerge- kui klassikaline variant. Briti impeerium oli veel püsti ja vanad moraalinormid kehtisid.

Samas oli tehnika viidud tippu, parimad propellerlennukid on just sellest perioodist.

"Minu meelisajastus oli heas mõttes glamuuri," kõlab unistav noot Järvi hääles. "Veel ei teatud paljude halbade asjade olemasolust, näiteks seda, kui kahjulik on suitsetamine. Ma ei ole küll ise suitsumees, aga need tänapäeva steriilsed klaaskapid suitsetajatele on õudsed.

Ühesõnaga, tolle aja inimesed olid muretud nautlejad vanade väärtustega rikastatud ühiskonnas. Puudus hirm tuleviku ees. See on nagu üks ilus klantspiltpostkaart minu isa fotokarbist, mille avades justkui kuuleks selle ajastu imetoredaid muusikahelisid."

Tulevik – inimeste lootus

Sirje Kurvet, inimhingede ja -ihu ravitseja ei rändaks enam kunagi minevikku, kuna kõik kogetu on juba teada. "Me peame vabanema mineviku koormast, aga me kanname teda endaga kaasas," on Kurvet mures. Inimene pole osanud minevikku endast vabaks anda ja teda tundma õppida. Sellepärast ei saa tal olla ka head tulevikku.

"Ometi näen ma tulevikku kui inimkonna lootust," elavneb ta. "Kui minus on lootus, siis sütitan ma ennast ja teisi edasi minema, ka terveks saama jne." Tema sõnul on tulevik iga päevaga raskem, vaevatud hingi üha rohkem. "Et edasi minna, pean ma eelkõige aitama Iseenda Hingel sinna jõuda, mitte lootma jäädes teistele," annab ravija nõu.

Klikiks end hipiks

Von Krahli teatri kunstiline juht Peeter Jalakas valiks klikkimiseks mineviku. Tema ideaaliks oleks kuuekümnendate aastate hipiajastu, mil lummuseks ning märksõnadeks olid usk ja lootus. Loomulikult tundub iga aeg eemalt vaadates armsam kui tegelikult. Aga ikkagi tunduvad talle selle aja kunstielu, muusika ja elustiil lähedased olevat.

"Teise meeldiva variandina näen kolmekümnendaid aastaid, sõjaeelset perioodi, mil õhus oli lähenev sõda. Inimesed võtsid elult viimast, täie gaasiga," räägib Jalakas ning lisab muigamisi. "Pean siin eelkõige silmas ikka kultuuri ja kunsti."

Aga tulevik?

"Ma ei usu, et see meile midagi head toob," kõlab napp vastus.

Kas Shakespeare oli olemas?

"Mina tahaks isiklikult näha, kas William Shakespeare oli olemas ja tahaksin temaga vestelda," fantaseerib rahandusministeeriumi pressiesindaja Daniel Vaarik. Kui valiku oleks pidanud langetama mõni aeg tagasi, oleks noormees valinud kindlalt rännaku minevikku, aga aja kiire kulg on teinud soovides oma korrektiivid.

"Sooviksin liikuda 100-200 aastat edasi, et näha, kuhu infoühiskond areneb, kas tehnoloogia areng teeb inimese surematuks ja kas virtuaalne ja füüsiline maailm on tegelikud ühed ja samad asjad," seletab Vaarik.

Näppupidi Kristuse sünni juures

Eenok Haamer, EELK Lohusuu koguduse õpetaja elab reaalses ajas, aga leiab, et kui poleks tulevikku, siis ei jaksaks elada. Uskliku inimesena ta teab, et tulevikus läheb ta oma Jumala juurde. "Ma usun, et Kristus on sündinud, mul ei ole selle kinnituseks vaja seal näppu pidi juures olla või igaks juhuks ette midagi kontrollima minna," naeratab 37 aastat tõsist kirikutööd teinud mees. "Ei mina ega minu kirikuõpetajast isa ole tegelenud ettekujutlustega. Usun, et Jumal ilmutab meile asju ja meil on võimalus olla temaga ühenduses."

Minevikuga on aga palju tegemist olnud. Olgu see siis rahvausundite probleemid või vanarahva pärandi – regivärsside-loitsude mõju uurimine. "Rännakuid ma pole teinud. Tean, et on minevik ja sellele võib toetuda. Tean, et on ka tulevik. Iga elatud päev meie elust mõjutab seda, milline see tulevik on," arvab õpetaja Eenok Haamer.

Mulle ei meeldi ulmekad

ETV kultuuriprogrammi peaprodutsent Gerda Kordemets rändaks kindlasti ajas tagasi. Kõige ihaldusväärsem on tema jaoks kahekümnendate aastate Euroopa. Ajajärk, mis on liigutanud paljude inimeste hingi.

"Tolleaegse imetlus väljendub minu puhul kõiges, alates mööblist ja lõpetades rõivastusega," mõtiskleb Kordemets. "Kuigi ma ei ole suur moejälgija, lähen meelsasti kaasa selle ajastu fantaasiatega. Vastavalt rahakotile soetan tasapisi vanemat mööblit ja esemeid. Neil asjadel on hing sees."

Sama elavat hingust tundis ta hiljuti Keila-Joa mõisas Priit Pedajase lavastust "Aristokraadid" vaadates. Aristokraadid on inimesed, kes on uues ühiskonnas minetanud oma seisundi, nad on äraspidised ja eluga mitte kohanevad. Aga samas kätkevad endas kümnete põlvkondade traditsioone ja tarkust. Iga ese nende majas kõneleb midagi ja nemad mõistavad seda kõnet. "Sooviksin olla aristokraatlik mitte rikkuse, vaid vaimsuse tasandil, " jätkab Kordemets. "Kahekümnendate aastate

Euroopaga käib kaasas mingi omalaadne süütuse fenomen – üks sõda oli just ära olnud, muutes inimeste hinged hellaks, haigeks ja vastuvõtlikuks ning järgmine sõda polnud veel jõudnud täielikult röövida inimeste illusioone. Pärast Teist maailmasõda kadus ilu nagu kuskile ära. Süütus oli võetud."

Tulevik tekitab vaid kõhedust. Olgu see rasvunud inimkeha, mis istub arvuti taga ning liigub vaid autoni. Mida see arvuti teeb meiega kahe põlvkonna pärast, mõtleb Kordemets. Juba praegu oleme lõivu maksnud oma silmanägemisega. Mis saab meie ajust, kui me samas vaimus jätkame mobiiltelefonidega suhtlemist? Seda on kole mõelda.

Positiivseks peab Kordemets meie geeniteadlaste avastusi, kuid kloonimisega ta kaasa ei läheks. Ja seda ka teada ei taha, mis juhtub pärast surma. Olgu see kui tahes ilus. Hirm on teadmiste ees, mida ei peaks teadma.

"Ühesõnaga, rännakut kosmosesse ma kaasa ei teeks ja erinevalt paljudest, ei meeldi mulle vaadata ulmefilme," naerab ta lõpetuseks.

Retk esivanemate juurde

Psühhoneuroloogiahaigla tohter Jüri Ennet käiks uudishimuliku inimesena ära mõlemas suunas.

Minevikus oleks kolm peatust, kõik 150 põlvelise astmega. See oleks retk kaugete esi-esi-vanemate juurde. "Oletuste järgi oleme seotud Altai ja Hindustani rahvastega, näiteks traviidi keeles "ema" tähendus on sama, mis eesti keeles," selgitab doktor. "Seda kõike tahaks vahetult kogeda."

Vahepeal on rännakus sees piinlik kadakasakslaste ja sibulavenelaste ajajärk, mil roomati võõraste ees ning sülitati näkku oma esivanematele ja nende põhimõtetele. Sealt kiiresti üle.

Viimane peatuspunkt oleks Taara ajas, mil eri rahvaste esindajad istusid ühe metsatuka juures lõkke ääres ja reisisid oma mõtteis tulevikku. Ring saabki täis.

Tulevik on paratamatult seotud minevikuga, sest kui tunned möödunut, tead ja oskad ka parema tuleviku suunas liikuda. Kas pole naljakas, et Jukud-Mannid on kogu aeg ihanud kiiremini jõuda tulevikku, saada rutem suuremaks ja vanemaks. Et pats kasvaks pikemaks ja muskel suuremaks. Pärast kõiki koole on veidi aega stabiilsust – keskea piirimail oskab vähemalt osa meist elada ja sellest rõõmu tunda. Järgneb aeg, mil mõtted uitavad tagasi minevikku, helgesse lapsepõlve. Ja jälle saab ring täis. Ennet on veendunud, et 700 aasta pärast teeb Taara rahvas häid asju, nii teaduses, kultuuris kui ka kõiges, milles inimene väärikas on.

Muusiku Toomas Urbi jaoks on kõneksolev teema päris selgeks mõeldud ja ta saab hakkama täpselt kolme lausega: "Kuna Aeg on praktiliselt üks ja seesama nii minevikus kui tulevikus, siis pole vahet, kus sa liigud. Liigud ikka samas ajas. Inimese seisund pole muutunud aastatuhandete jooksul."

Eestlane ei julge unistada

Kirjandusteadlane Peeter Olesk väidab, et iga inimene rändab mõlemas suunas väga lihtsalt: minevikku läbi mälestuste ja tulevikku läbi unistuste. Ise on ta kasutanud ja kasutab mõlemat suunda.

"Kui käskida valida emma-kumma variandi vahel, tähendaks see minu tapmist," arvab lugupeetud mees. Ei saa elada ilma mälestusteta ega või eksisteerida ilma unistusteta. Inimene liigub mõlemat teed pidi ja muud valikut tal pole.

"Arvan, et eesti inimene pole hetkel kinni kummaski variandis," jätkab Olesk. "Ta ei julge unistada, sest pole selge, mis juhtub. Kui kaua kestab meie iseseisvus ja kui kindel see on. Rahulolematus praegusega on suhteliselt tugevalt märgatav."

Oleskit teeb nukraks kui halvasti me tunneme oma minevikku ehk ajalugu. Mineviku mitte tundmine on ju vesi nende veskile, kes ütlevad et okupatsiooni pole olnud.

"Me ei tohiks unustada, et minevik on meie alus. Ja tahaks, et inimene oma tulevikku ei kardaks," on Oleski resümee.

Meeli hunt