Raske neeruhaiguse kõrvalt on võimalik elada täisväärtuslikku elu

 (1)

Abiellusin, sain poja ja vahetasin töö­kohta. Seda kõike raske neeru­haiguse kõrvalt.

Marge Rohtla on südikas naisterahvas – abielus, ühe lapse ema. Töötab hambatehnikuna ja süstib end iga päev, sest kümnendal eluaastal diagnoositi tal diabeet. Hiljem lõi välja ka neeruhaigus. Viimased kümme aastat elab Marge siiratud neeruga.

Kuigi raskusi näikse olevat talle elus jagatud kuhjaga, pole naine masenduses. „Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jaksab. Kas haigust on või mitte, elurõõm on ikka endas kinni,” usub ta.

Kohati tundub hoopis, nagu andnuks Marge elule neeruhaigus vaid vunki juurde – vahetult en­ne selle ilmsikstulekut kohtus ta tulevase abikaasaga, kes jäi ka raskel ajal tema kõrvale. Kõige ti­puks peeti pulmadki. Ajal, kui Mar­ge tegi dialüüsi ja ootas uut neeru. Koos lapsendati ka poeg.

Haigus tuli salamisi

Marge elus on olnud hetki, kui ta on mõelnud: „Kui see on nüüd lõpp, siis miks peab see nii vaevaline olema.” Neeruhaigus tuli sa­la­misi, keegi teda ei hoiatanud ja selleks ette ei valmistanud. 1995. aastal pandi Marge kolmeks kuuks haiglasse, sest tema ke­hasse oli kogunenud 15 liitrit liigset vedelikku. Kui ta koju naasis, hakkas vedelik uuesti kogunema. Neerud ei töötanud. See tähendas, et tuli kolm korda nädalas hakata haiglas dialüüsi tegemas käima. See on neli kuni viis tundi kestev protseduur, mille käigus ühendatakse vereringe kunstneeruaparaadiga. Protseduuri käigus puhastatakse veri jääkainetest ja eraldatakse liigne vedelik. See meetod aga Margele ei sobinud – enesetunne oli väljakannatamatult halb, kohutav peavalu ja oksendamine. Samuti oli pikk voodis vedelemine aktiivsele noorele kõike muud kui talutav.

Järgmiseks proovis Marge peritoneaaldialüüsi, mida haiged ise kotidialüüsiks nimetavad, sest see on üks lõputu vedelike ja kotikestega jändamine. 1,5–2 liitrit dialüüsilahust lastakse voolata läbi kateetri kõhuõõnde, kus lahus tõmbab enesesse vedelikku ja jääkaineid. Seda protseduuri – vana vedelik välja ja uus sisse – tuli teha neli korda päevas.

Siiski ei seadnud see elule nii suuri piirangud kui haigla vahet käimine. „Peab sebima küll juhtmete, kottide ja vedelikega, aga enesetunne on hea,” kirjeldab Marge. Ka ei pea kotidialüüsi puhul söömise ja joomisega nii ranget piiri pidama need, kes haiglas verd puhastamas käivad.

Kaaskannatajad nimetavad Marget eriti tubliks, sest haiguse ajal jätkas ta töötamist. See on neeruhaige puhul ülim väljakutse, sest dialüüs on kurnav.

Marge usub, et töö jätkamine osutus võimalikuks seetõttu, et firma juhtkond oli niivõrd vastutulelik ja inimlik. Hobby Halli klienditeenindajana töötades jagas ta teavet telefoni teel. „Mul olid kõrvaklapid peas, vastasin inimeste küsimustele, ise tegin samal ajal dialüüsi,” meenutab ta. Oma boksis sai ta seda ka segamatult ja steriilselt teha.

Kotidialüüs kestis kolm kuud. Siis sai Marge aparaadi, mis tegi elu veidi lihtsamaks. Monitoriga varustatud masin tuli õhtul enne uinumist keha külge ühendada ja öö jooksul käis tema kehast kümme liitrit vedelikku läbi. Magades tuli olla küll ettevaatlik, et end kogemata mõne toru peale ei keeraks.

„Elu oli siis äärmiselt distsiplineeritud, sest masina küljes pidi olema kaheksa tundi – ehk siis aparaadiga tuli voodisse minna kell kümme õhtul, et hommikul õigeks ajaks tööle jõuda.” Nii möödus kümme kuud, mil Marge ootas sobivat neeru. „Vahel on teadmatus hea. Optimist, nagu ma olen – uskusin, et miski ei saa halvasti minna. Nüüd tean, et võib min­na ka halvasti.”

Vahetult enne seda, kui ilmnesid probleemid neerudega, tutvus Marge praeguse abikaasaga. Naise tervisehädad meest ei ehmatanud, ta jäi naisele toeks. Hiljem peeti pulmad. Pulmapäev oli ainus päev, kui muidu korralik Marge lasi oma kõhust vee välja ja jättis dialüüsi vahele. „Tahtsin pruutkleidis hea välja näha,” selgitab ta kavalalt.

Aprillis tuli teade: nüüd operatsioonile! Sõidust Tartusse ei mäleta Marge muud kui suurt ärevust, mis südame pahaks ajas. Pärast operatsiooni oli ta kaks nädalat haiglas. Siis oli kevad käes, toomingas akna taga õitses ja kõik tundus olevat parimas korras. Pool aastat pärast operatsiooni sattus ta siiski tilgutite alla, sest organism tahtis uue neeru ära tõugata. Pärast siirdamist hakkasid ka kõiksugu haigused kergesti külge, sest immuunsus oli vähenenud.

Vaatamata kõigele läks elu normaalsetesse rööbastesse, aeg oli planeerida tulevikku.

Imelise lapse tulek

Oma last nägi Marge esimest korda, kui poiss oli ühekuune. Juba keskkooli ajal käisid tema mõtted seda rada, et lisaks oma lihastele lastele võiks ka mõne lastekodust võtta. Ent elu tegi sellise pöörde, et oma lapsi Marge ei saanudki.

Et aga lapsendamise mõte oli talle juba varasemast nii omaseks saanud, oligi see asjade loomulik käik. Tegelikult tahtis Marge paariaastast last, sest liiga väike laps tekitas temas hirmu ja küsimusi. Kas tulen ikka oma tervise juures öiste ülevalolemistega toime? „Kui aga kohtusime, teadsin ko­he, et tema on see õige,” meenutab ta, kuidas pisipoeg nende perre jõudis. Algul oldi koos nädalavahetustel, oma koju tõi Marge lapse viiekuuselt.

„See oli täielik šokk. Olin sellest nii kaua mõelnud ja last nii väga tahtnud, aga elumuudatus, mis lapsega kaasnes, oli meeletult suur,” kirjeldab Marge. „Reedel kell kuus lõpetasin tööinimese elu ja laupäeval kell üheksa hakkasin emaks.” Teistele naistele, kel sama tee ees, soovitab Marge kindlasti aja maha võtta ja nädal-kaks iseendaga olla ning ettevalmistusi teha. Ent lapsendamise otsust pole Marge hetkekski kahetsenud. Tema jaoks on see pruunide silmadega armas poisiklutt üks imeline inimene. Sügisel läheb Marge poeg kooli.

Mis saab edasi?

Siiratud neer kinkis Margele kümme muretut aastat. Või peaaegu muretut, sest ka optimisti elus on päevi, kui ta mõtleb sellele, mis edasi saab. „Detsembri lõpus olin haiglas, neer hakkab väsima, analüüsid olid halvad.” Mõtetes valmistab ta end ette selleks, et varsti tuleb jälle dialüüsi tegema hakata. Kuni leidub uus neer, mis talle sobib. Teisel siirdamisel on aga sobilikku organit raskem leida.

Ja edasi? Uus neer peab vastu kuni 15 aastat, kas siis ongi kõik? „Need mõtted pole minust mööda läinud,” lisab Marge. „Aga ma teen selleks kõik, et mu tervis oleks võimalikult hea ja siis pole midagi parata, kui rohkemat enam teha ei annagi.” Diabeet mõjub veresoontele koormavalt ja võib põhjustada nägemise kadu. Selle vältimiseks on Marge lasknud laseriga silmapõhju tugevdada. Vahepeal tekkis tal jalgades gangreenioht, aga ravimitega saadi õigel ajal jaole.

Marge usaldab oma arste ja lisab, et nad on toredad ja targad. Oma hädadega pole ta pidanud kunagi ihuüksi silmitsi seisma. „Mul on perekond, vanemad ja õde Kati. Kui mingi jama ähvardab, siis tean, et on olemas tugev, toetav tuumik, tõeline õlatunne.”

Kõige vähem kannatab ta aga inimesi, kes tema elust ja haigustest kuuldes ütlevad, et nemad poleks suutnud seda kõike läbi teha ja oleks endale juba ammu nööri kaela pannud. „Justkui oleks mu elu mõttetu,” võtab Marge kokku sõnumi, mis teda kõige enam ärritab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare