Rästik roomab oma teed
Sandra (37) käis aastaid koos tütrega orienteerumas. Nüüd aga kardab tütar kaasa tulla. “Võistlusel kaarti vaadates märkas tütar, kuidas rästik tema jalge vahelt läbi roomas, ning see ehmatas teda hingepõhjani,” meenutab ema. Mõnda aega keeldus tüdruk üldse oma lemmikharrastusest. Tasapisi hirm taandus ja nüüd käiakse juba koos metsas jalutamas. Aga seda vaid selgepiirilistel radadel, kus roomaja on varakult märgatav. Hiljaaegu pidas tütar rohus lebavat vana püksirihma rästikuks, mispeale ta süda hakkas tugevalt kloppima ning nahk kattus punaste laikudega. Kraavipervedele, põõsastesse ja metsa alla teda juba ei meelita ning tõsimeelsest orienteerumisest ei tule niimoodi midagi välja.
Kaitsev või ahistav hirm
Lastepsühhiaater Aivar Päären peab hirmu elu lahutamatuks koostisosaks. Normaalne on näiteks hirm, kui inimene tajub ohtu ja sellega seotud õudustunnet pärast kohtumist maoga või kellegi vastavat hoiatust. Loomulik on ka mao rünnaku või hammustuse järgne hirm, mispeale inimene väldib riskantse olukorra kordumist ja vigu oma käitumises.
Hirmu juured peidus
Ülemäärane hirm ja ärevus aga takistavad elamist. Näiteks väldib inimene, keda rästik on ehmatanud, metsi, kive, kraave, raba, maas lebavaid oksi, loobub talle vajalikust või meeldivast tegevusest. Sellisel juhul on hirm väljaspool kontrolli, sellest ei suudeta üle olla. Ootamatult tugevale ärevushoole on omane rahutus ja ebameeldivustunne. Sageli lisandub neile ka arvukalt kehalisi sümptomeid: südame pekslemine, vererõhu tõus, naha kahvatus, punetus, sügelemine, lööve, hingeldamine, nõrkus, iiveldus, kuumad või külmad hood, valupisted kehas. Sellisel juhul vajab inimene abi ja toetust.
Kohtumine rästikuga vallandas hirmu ja laps ei karda mitte ainult kindlat metsa, vaid ka sellega sarnast keskkonda. Lastele on iseloomulikud rikkalikud fantaasiad, mida toidavad nii loetud-kuuldud lood ja muinasjutud kui ka reaalne elu. Kui kaaslane kardab madusid ja seda ka verbaalselt rõhutab (uih, kui jube/ohtlik), süveneb lapse hirm veelgi. Seega on väga oluline julgustav eeskuju. Soovitatav on rääkida, kus rästikud elavad ja millised on nende kombed. Kohtudes roomajaga, võiks ehmunud lapsel ümbert kinni võtta ning teda rahustada, selgitades, et ohtu tegelikult pole ning rästik reeglina inimest ei ründa.
Kui ärevus ei taandu, peaks küsima nõu psühholoogilt. Ehk pole kohtumine rästikuga peamine põhjus, mis segab elamist. Võimalik, et ajapikku on hinge kogunenud ridamisi pisihirme ning viimane konfliktne olukord lihtsalt vallandas sügavama ja ravi vajava ärevushäire.
Zooloog Tiit Hunt soovitab kohtumisel roomajaga teha esmalt selgeks, kellega on tegemist.
Saja jalaga ja tuldsülgav
Tuleks vaadata, kuidas uus tuttav välja näeb: on tal jalad all või mitte, on tal muster seljal või hoopiski laigud kukla taga. Eestis elab vaid üks mürgine madu, rästik, ning temagi on üsna väike (kuni 75 cm) ja pelglik. Kuna ta liigub rohu sees, on ka tema silmapiir hästi madalal ja saakloomadki sealsamas: väikesed närilised, konnad, mutid, maapinnal pesitsevad linnud. Inimest rästik ei ründa. Ta teeb seda vaid siis, kui talle ei jäeta muud väljapääsu. Kõige “vihasem rästik”, keda Tiit Hunt on oma arvukatel rännakutel kohanud, elab Tabasalu mäe otsas. Madu uudistas külalise tegevust umbes 1,5 meetri kauguselt. Kui mees püüdis läheneda, roomas rästik kärmelt oma teed.
Täiskasvanud rästiku värvus varieerub valkjashallist ja kollakast peaaegu mustani. Pea on tal kolmnurkjas ning seljal enamasti must siksakjoon. Tiit Hundi sõnul võib see siksak seal olla, kuid ei pruugi. Seepärast on hulga nutikam järele vaadata, kas mao kukla taga on kollaseid või valgeid laike. Jaatava vastuse korral on tegu nastikuga, eitava puhul aga rästikuga.
Vett, päikest ja mõistmist
Rästiku lemmikelupaigad on niisked segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, rabad, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad. Tema varjekohad on urud, pehkinud kännud, praod. Juulis-augustis käib rästik sageli jahil, et nuumata end sügiseks ja talveks. Päeval ta tavaliselt puhkab ja soojendab end, videvikus suundub aga saaki otsima. Kõige aktiivsemad on rästikud öö esimesel poolel.
Septembrist-oktoobrist aprillini on rästik talveunes, talvitudes allpool läbikülmunud pinnasekihte – näriliste urgudes, kivihunnikute ja heinakuhjade aluses pinnases. Kevadel pärast ärkamist roomavad rästikud end soojendama ereda päikese kätte maapinnale, langenud puutüvedele või kividele.
Tänu heale kaitsevärvile ei pruugi neid seal märgatagi. Kogenud silmaga ja kummikutes Tiit Hunt astus isegi kord rästikule peale. Solvunud rästik ei püüdnud isegi hammustada, vaid roomas kärmelt kiviprakku.
Saabas jalga ja metsa
Väljend “rästik hammustab” mõjub eksitavalt hirmuäratavalt. Tahes-tahtmata tekib kujutlus mürgihammastega suurtest lõugadest, mis ümber sääre kinni plaksatavad. Tegelikkus on hoopis tagasihoidlikum: rästiku suu avaneb kõige rohkem paari sentimeetri jagu, suhteliselt pikad hambad vähendavad haardenurka veelgi. Seega
mahub tema lõugade vahele kenasti ära üks väike põldhiir, mitte aga tervisejooksja spordijalats.
Tiit Hundi arvates on loodusesse minnes kõige tähtsam õiged riided ja jalanõud valida. Paljaste säärte ja sandaalidega metsas patseerides on üsna tõenäoline, et miski kriibib või torkab. Seepärast olgu jalas pika säärega paksemast materjalist püksid ning matkasaapad või spordijalatsid. Need pakuvad piisavat kaitset ka rästiku eest.
Hammustuse korral säilita rahu!
taga tingimused, kus vereringe aeglustuks – lamav asend; kui madu salvas jäset, lahasta see;
anna kannatanule rohkesti juua (vett, teed);
eemalda sõrmused, ketid ja võrud, lase lõdvemale liibuvad riided – rästiku mürk kutsub esile tugeva turse;
turse leviku piiramiseks aseta hammustuse piirkonnale jahe mähis;
vii kannatanu arsti juurde.
Ei tohi
asetada salvatud jäsemele zhgutti;
hammustuskohta põletada või välja lõigata;
mürki haavast suuga välja imeda;
anda juua alkoholi;
kannatanut asjatult liigutada ja jäset kõrgemale tõsta.
Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik.
Allikas: Sirje Reinberg, kiirabiarst
Kai Siidirätsep
foto: Tiit Hunt
