Rästikuhammustus ei tapa
Rästik näeb kehvasti, aga tunnetab tavaliselt lähenemist maapinna liikumisest ning põgeneb: inimese lähedus ei meeldi talle. Sellepärast ei ole rästikuid paikades, kus inimesi tihti ja palju käib, ning kui nad peaksidki suvila lähedusse sattuma, hirmutab kärarikas elutegevus nad sealt kiiresti minema.
Kuna rästik on pelglik madu, ei maksa inimesel peljata, et uss neid suisa õelusest ründama kipuks. Tallinna Loomaaia ulukihooldaja Saima Luik ütleb, et rästik hammustab vaid siis, kui talle liiga tehakse näiteks metsas või rabas peale astutakse. Läbi kummiku või tossupõhja rästiku hambad ei ulatu, aga kui maol siiski õnnestub inimest salvata, tuleb eelkõige katsuda hammustatud jäset rahulikult hoida, et mürk vähem laiali liiguks. "Paanikaks ei ole põhjust rästikumürk tavaliselt ei tapa," sõnab Luik. Siiski tuleb hammustada saanul kiiresti arsti juurde minna, sest tagajärjed sõltuvad mitmesugustest asjadest: ka sellest, kui vana või kui hea tervisega kannatanu on ning millisesse kohta rästik hammustas. "Mida lähemal elutähtsatele organitele, seda kahjulikum võib hammustus olla," sõnab Luik.
Rästiku hammustatud koht paistetab tugevasti üles, võib muutuda tuimaks ja hakata surisema. Hiljem võib tekkida nõrkus, uimasus, palavik, iiveldus ja koguni teadvuskadu.
Hammustuskoht tuleb puhastada ja sidemega kinni siduda. Mingil juhul ei tohi hammustatud jäsemele zhgutti panna ega hammustusekohta püüda välja lõigata või mürgist tühjaks imeda. Ka ravimeid ei maksa ise võtma hakata: nõukogude ajal apteekides müüdud mürkmaoseerumit ei ole küll Eestis enam saada, maksab teada, et arstid seda haigele ei soovitagi. "Me ei propageeriks seda see on ikkagi võõrvalk," ütleb Keskhaigla intensiivraviosakonna juhataja kohusetäitja Tiina Tamm. Hammustatu saab haiglas hoopis tilkinfusioonina tavalist mürgistuseravi.
Aet SÜVARI
