Hoogne metal rock pole ainus, mis neljateist-viieteistaastasi bänditegijaid omavahel seob. Nad kõik on õppinud Vanalinna Gümnaasiumis, lisaks sellele tuntud meeste järeltulijad. Laulja Hansu isa on meediaärimees Hans H. Luik, kitarristide Jaani ja Roberti isadeks muusikud Ain Varts ja Raul Vaigla ning trummar Jaagupi vanaisaks helilooja Veljo Tormis. Noormehed ütlevad aga resoluutselt, et papsidest nad intervjuus rääkida ei taha. Kodused on neid küll innustanud ning pillide muretsemisel rahaliselt aidanud, kuid ülejäänuga saadakse ise hakkama.

ISESEISVAD KUTID. “Meile ei meeldi see kuulsate isade jutt,” tunnistab Robert Vaigla. “Üks õel inimene kirjutas bändi koduleheküljele meili, väites, et ilma tuntud vanemateta poleks me midagi saavutanud. Tegelikult ajame omi asju täiesti iseseisvalt.”

Poiste ettevõtmine sai alguse kaks aastat tagasi kooli omaloomingukonkursist, kus mängiti ühele näidendile taustalugusid. Asi paistis sujuvat ning poisid jäidki proove tegema. Stiili ja suunitluse üle vaidlusi ei tekkinud, sest kõigile meeldib raskemat sorti muusika. Esialgu tinistati lemmikute, nagu Metallica ja Nirvana, lugusid.

Trummar Jaagup Tormis lisab rõhutatult vahele, et keegi pole nende bändist muusikaliste algteadmisteta. Poisid on õppinud klaverit või klassikalist kitarri. Pärast aastast koosmängimist hakati kirjutama esimesi omi lugusid. Läinud suvel otsustasid nad osa võtta uute bändide konkursist Safari Rock, kus jõudsid seitsme parima hulgas finaali. Käredat muusikat mängivad noored mehed pärjati publiku lemmikuteks. Sealt said alguse mitmed esinemiste pakkumised. Tänaseks on “Recycle Bin’il” juba plaadi jagu oma lugusid ning peas keerleb kogumiku väljaandmise mõte. Kitarrist Taavi Vunk poetab mokaotsast, et pärast esimeste sponsorite leidmist otsustati stuudiosseminek lähiajal ette võtta. Esikalbumit võib oodata sügisel.

“Kuulsaks saamine pole meie jaoks kõige olulisem,” räägib Robert Vaigla. “Lihtsalt on mõnus koos muusikat teha ja sellega vaba aega sisustada.”