Relvad ja tagaotsitav kindral jäävad leidmata

Kell on kümme õhtul. Taevas rippuv kuukera on pooleks lõigatud. Keerame Estpla-8 baasi suunduvale teele ja hoiame Mo’ga hinge kinni. Eelmisel päeval suurustas väravat valvanud ameeriklane, et kui pimedas tsiviilauto läheneb ja teeb kas või ühe kahtlase liigutuse, avab ta automaaditule. Mis see kahtlane liigutus on, seda ta ei öelnud.

Mo lülitab sisse ohutuled ja läheneme vaikselt väravale. Ameeriklaste suhtumist võib mõista, sest kahe päeva eest pääsesid nad samas kohas rünnakust eluga.

Öösel ootab Estpla-8 ees läbiotsimisoperatsioon, mis on tavalisest ulatuslikum. Eestlased töötavad koos ameeriklastega, kellest mõned otsivad ise maju läbi, osa on koos Eesti sõduritega. Patrullis osalemiseks saan eriloa ameeriklasest kolonelleitnandilt, sest tavaliselt ei taha USA armee sellistel operatsioonidel ajakirjanikke või teisi tsiviilisikuid näha – vaja veel üht inimest kaitsta ning tema eest vastutada. “Osaled oma vastutusel, meie anname sulle kuulivesti ja kiivri. Kuula kapteni käske ja ära toru ette jää,” selgitab kolonelleitnant.

Öised reidid ei ole just rahuvalvaja unelm. Veokis ameeriklaste baasi poole loksudes on üle kastiääre raske midagi või kedagi näha. Adrenaliinitase tõuseb veres üsna kõrgele.

Istun ameeriklaste baasis ümber nende Hummeri džiipi – eestlaste tegutsemist olen näinud, aeg on ka USA armee väljaõpet kaeda.

“Läheme täna läbi otsima maju, kus võivad ennast varjata tagaotsitavad ja kus võidakse valmistada pomme,” selgitab kapten Bradley Loudon.

Istun päevi näinud Hummeri tagumisel istmel autojuhi selja taga. Juht on pikk volask. “Fucking helmet!” kurdab ta. Ameeriklase sõnul on ta kiiver nii täpselt ümber pea, et kui juuksed millimeetri peanahast välja kasvavad, kiiver enam pähe ei mahu.

“Yee, same story here,” lausub kapten Loudon ning liigutab kahe käega kiivrit.

Autojuht paneb tööle ventilaatori, mis peaks salongi soojaks puhuma. Autol pole aga uksi. Väljas on vaid 5-6 soojakraadi, ilmselt eesistmeil istuvatel sõduritel on soojapuhurist ka mingit abi. Taga küll mitte.

Autokolonn liigub baasi väravaist välja. Eestlased, kes ootasid värava taga oranĻikate laternate valguses vähemalt pool tundi ameeriklasi, istuvad veokites ja sõidavad meie ees. Liigume elumajade rajooni.

Ameeriklased teevad läbiotsimisi oma luureandmetele tuginedes. Kust nad teavet saavad, see on nende enda teada. Pole võimatu, et mõni vihane naaber kaebab niisama, ameeriklased või eestlased puistavad seepeale maja läbi. Mõnikord asjata, mõnikord mitte.

Peatume suure maja juures, mille värava ees juba eesti sõdurid platsis on.

“Ma pole kunagi eestlasi tegutsemas näinud, sir,” ütleb autojuht kapten Loudonile. “Räägitakse, et nad on päris head, sir.”

Loudon ei ütle midagi.

Autojuht ei näe ka seekord eestlasi tegutsemas, sest ta peab valvama auto juures.

“Püüa minu lähedal olla, siis sa ei sega teisi,” manitseb mind Loudon. Mõtlen, et kuidas neid ameeriklasi üksteisest kottpimeduses eristada. Kõigil on ühesugune vorm, enam-vähem ühepikkused... Kaotan Loudoni korduvalt silmist. Teised ameerika sõdurid vaatavad mind arusaamatult. “Who the fuck are you?” käratab üks ropu suuga sõdur. Ilmselt pole talle teatatud, et operatsioonil jõlgub kaasas võõras.

Eesti rahuvalvajad sisenevad hoovi. Kuidas nad majja sisse saavad, seda pole värava tagant näha, sest pean koos ameeriklastega varjus püsima. Kuidagi imelik tunne on seda jälgida. Eesti poisid saadetakse nagu kahuriliha ees… See on ilmselt tsiviilisiku vale arusaam – keegi peab ka selle töö ära tegema ja kuna Eesti rahuvalvajad on selle peale mihklid, siis miks mitte nemad.

“Nüüd,” ütleb Loudon väravast sisse astudes.

Hoovis on pime. Valgus paistab ainult avatud uksest ja selle kõrvalt suurest aknast.

Aia kõrval puu varjus seisab nähtamatu mees – justkui sõdurivorm seisaks õhus tühjalt püsti. Kuna vormi sees on süsimust neegersõdur, siis pimedas pole meest näha. Alles siis, kui Loudon teda kõnetab, kaob nähtamatuse salapära – kaptenile vastates välgatavad korraks lumivalged hambad.

Neegersõduril on operatsioonil tähtis roll. Tema käes rihma otsas olev lambakoer peab läbi nuuskima kogu maja. Ja maja on suur.

Kui Eesti sõdurid on oma töö teinud – maja läbi otsinud ja veendunud, et seal ohtu pole –, asub tööle koer.

Kapten Murulaid kutsub mehed kokku, et koer saaks segamatult töötada.

“Otsi, tubli, tubli, otsi, tubli,” korrutab ameeriklane, kui koer majas ringi nuusib.

Püüan kuidagi pimedas pilti teha, nii et pärast midagi ka näha oleks. Välklampi ei tohi kasutada, sest see segab nii koera kui ka sõdureid – äkiline sähvatus pimestab.

Majas valitseb segadus. Riided on laiali, elanikud on aetud ühte tuppa, lapsed vaatavad suuri tugevaid sõdureid ega mõista ilmselt üldse, mis toimub. Maja pole just kõige puhtam.

Koer käib nuuskimas ka katusel, kuid tulemuseta.

“Negative, sir!” käratab koerajuht.

“OK, good job,” vastab Loudon.

Kas teie leidsite midagi, küsin kapten Murulaiult. Mitte midagi. Ameeriklaste luure polnud seekord tasemel. “Mu kõhutunne ütles juba enne, et ega sealt midagi ei leia,” lausub hiljem Murulaid.

Astume hoovist välja tänavale, kus seisavad kustutatud laternatega veokid ja Hummerid. Ette võetakse naabermaja.

Selle hoovil seisavad kaks BMW-d. Sõdurid tõmbavad uksed lahti, vaatavad kapoti alla, pagasiruumi. Ei midagi. Autodest käib üle ka koer. Tulemuseta. Eesti rahuvalvajad on juba majas sees ning selle elanikud ühte tuppa koondanud. Mehed kobistavad ülakorrusel. Liigume Loudoni ja koerajuhiga üles.

“Miks kuradi pärast neil kõik asjad ühes toas kottidesse on pakitud?” imestab üks eestlastest. “Nagu hakkaks iga hetk kuhugi reisima.” Mehed tuhlavad pudi-padi sees, kuid midagi tähtsat ei leia.

Kuskilt tulevad välja pikendusjuhe ja veel mingi kaabel. Loudon uurib seda tähelepanelikult ja teatab: võtame kaasa. Ta kahtlustab, et juhtmeid saab kasutada pommi valmistamiseks.

“Kultuurikiht on neil nii paks – kuidas nad küll niimoodi elada saavad!” lausub üks eestlastest. Puhtus pole tõesti selle maja sünonüüm.

Eestlased imestavad, miks iraaklastel nii suurt maja on vaja. See on mitusada ruutu suur. Osa tube seisab tühjalt. Iraaklastel on tava elada mitme perega koos. Kui perepoeg võtab naise, jääb ta vanemate majja elama. Neil sünnivad lapsed, ja mitte vähe, ning siis võtab teine perepoeg naise ja… Huvitav, kui suur on nende perede elamine, kus on ainult tütred?

Kapten Murulaiu sõnul otsiti majast üht endist kindralit, kes on tagaotsitav. Leitigi kindral, aga mitte see tagaotsitav.

Koer on oma töö teinud ja lahkume majast. Loudon kannab tulemustest ette temast kõrgemale ohvitserile, see avaldab kiitust ja teatab siis õhinal, et paar kvartalit eemal läbiotsimist korraldavatel ameeriklastel on vedanud – koer andis hoovis peenarde vahel nuuskides märku peidikutest.

“Kas tahad kaasa tulla peidikuid vaatama?” küsib Loudon.

Yes, sir!

Eestlased on töö teinud ja sõidavad baasi.