REPORTAAÞ: Näkid, kratid, kummitused ja beib öises Vabaõhumuuseumis
Vabaõhumuuseum on ikka olnud avatud vaid päevasel ajal. Nüüd on võimalus muuseumi territooriumil nautida suveöiseid jalutuskäike, mis algavad pool kümme õhtul ja lõpevad pärast südaööd. Algust tehti jalutuskäikudega möödunud neljapäeval.
Sarviline piiga passib väraval
Väravas pakub punase paruka ja mustade sarvedega neidis külalistele klaasikese kangemat jooki, mille mõjul saavat müstilisi olendeid paremini näha.
"Tere, mina olen täna teie teejuht, " tutvustab end Maret Tamjärv. Maret, päevasel ajal Vabaõhumuuseumi teadussekretär, on rahvarõivais ja hoiab käes keppi ning laternat. Ta juhatab jalutuskäigule tulnud vaikselt esimese ristteeni ja seletab, et vanasti oli see väga tähenduslik koht. "Siin käidi vanakuradiga kaupa tegemas ja siia jäeti ka ravitsejate palk."
Äkki kostub Kolu kõrtsist kõva lärm ja inimesed hakkavad tasapisi ristteelt sinnapoole valguma. Aknast paistab, kuidas talupojad õlut kummutavad, piipu popsivad ja üksteise võidu lärmavad. Üks mees, nähes inimesi tulemas, peidab sigareti selja taha.
"Meile, eestlastele, oli loomupärane ikka õllejoomine ja õllepruulimine. Viin sai laiemalt tuntuks alles 15. sajandil. Viinaajamise õigus läks mõisnike kätte, eks nemad olid siis huvitatud suuremast viinatootmisest ja -müümisest. Aga kõrtsid ei ole olnud ainult viinajoomise kohad, need täitsid ka rahvamaja osa: seal käidi tantsu löömas ja plaane pidamas. Mõnel pool peeti kõrtsis ka koolitunde. Nii et kõrts oli tähtis ühiskondlik hoone, kus kaubeldi tüdrukuid ja tehti sulastega kaupa." Mareti juttu summutab kõva lärm, mis vägisi kisub tähelepanu kõrvale.
Maret teatab, et kõrtsi olevat saabunud üks mässuõhutaja. "Talurahvarahutuste ajal lõi mäss eriti lõkkele just kõrtsides. Kes ei teaks Atla-Eeru kõrtsi Mahtra sõja ajal? Aga jätame mehed siia jaurama, ega me ei tea, kui sõjakaks nende vaim võib muutuda," paneb teejuht ette ja viib seltskonna metsateele.
Metsast paistab kirik ja on kuulda kellade löömist. Omal ajal olid eestlased maa- ja looduse usku. "Rooma paavst kuulutas välja ristisõja, millega tuldi Maarjamaad vallutama. Meie esivanemaid süüdistati selles, et nad hingestavad loodust ja kummardavad looduse vaime, kes elavad metsades ja niitudel. Ristiusk vähendas eestlaste pühapaikade arvu, sest ristiusu jaoks on püha eelkõige jumalakoda ja kalmistu. Aga muinaseestlastel olid pühad puud, kivid, ohvriallikad, metsahaldjad."
Öisel jalutuskäigul Vabaõhumuuseumis on puu juurde
asetatud küünlad ning okstele seotud punased lindid, näitamaks vereohvri toomist. "Pühakohti hakati ehitama vanadele hiitele ja pühade puude lähedusse, sest rahvas oli seal harjunud käima. Meie vanad maajumalad ju nii kergelt järele ei andnud. Oli rahvajutte, mis pajatasid, kuidas päeval ehitatud kirik öösel nagu tina tuhka ära kadunud," räägib Maret ja ärgitab jalutuskäiku jätkama.
Vanakuri vahetab ristimata lapsi
Suure mõisahoone juures on kuulda vaid merekohinat. Tuul sasib puudes. Mõisa teise korruse aknast paistab küünlavalgus ja lähemale jõudes on kuulda klaverimuusikat, peo-kleidis preili tantsib ning laulab saksa keeles. Idüllilist ajarändu rikuvad vaid eriti kurjaks muutunud sääsed.
"Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal küla. See siin on Rocca al Mare mõis. Mõisate õitseng oli 18.-19. sajandil. Mõisa ihaleti ja kardeti." Maret tunnistab, et seepärast on ka palju jutte mõisate vaimudest ja kummitustest. Ka siin mõisas on oma kummitus, Suka Anton. Nime saanud ta mõisa rajanud Arthur Girard de Soucantoni järgi.
Teed mööda kihutab kapjade plaginal tume hobune, vedades enda järel vankrit, milles istub musta riietatud mees. Vanasti teati, et kui õhtul nähti võõrast meest kiirelt mööda ratsutamas, oli kindel, et tegemist on vanapaganaga. "Eks hirmul olid suured silmad. Vanapagan ilmus musta mehe kujul ja alati ootamatult."
Jõuame vanakurjast rääkides taluõuele. Aknast paistab küünlavalgus. Voodis magab noormees ja hälli ääres tukub vana talunaine, rätik peas. Mareti sõnul pidi ristimata last valvama kogu öö, ja majas tule põlemas hoidma, sest vanapagan võis lapse enda omaga ära vahetada.
"Igasugu ihuhädadega lapsi ja suuri kisakõrisid, kes öösiti magada ei lasknud, arvati vanakuradi järglasteks. Prooviti abinõusid kasutusele võtta, et vanapagan õige lapse tagasi tooks. Vahel tehti ahju suur tuli ja laps pandi leivalabidale ning ähvardati ta tulle visata. Jonnakate laste puhul see tavaliselt aitas," naerab Maret vanarahva kavalust.
Jalutuskäigul satub peale vees suurel kivil istuvale näkile, kes poissi vette meelitab, kuid õnneks hoiab sõber teda tagasi. Öine aja-jalutuskäik läheb mööda ka vendade Voitkade punkrist, kuhu saab sisse piiluda, ja jõuab läbi nõukogudeaegse üliõpilasmaleva tänapäeva, kus auto ümber kakerdavad jommis "jõmmid" ja blondid beibed. "Tegime lõpu meelega karjuvalt reaalse, et oleks müstilisest ja romantilisest ajast kergem tänapäeva tagasi tulla," lõpetab Maret suveöise rännaku.
Greta Kaupmees
