Nüüd võtsin käe otsa keldrist leitud piknikutooli ning värske Nädala numbri, taskusse torkasin isikliku telekapuldi ja seadsin sammud Tallinna telekakaupluste poole. Inimesena, kellel pole televiisorit ning kes soovib poes saateid kaeda. (Seda, et ma ajakirjanik olen, ütlesin alles vahetult enne poest lahkumist – T.T.)

Oma tooli pole vaja

"Tere, NTV Futboli pealt hakkab kohe üks huvitav mäng, kas teil on seda kanalit?"

Gonsiori tänavale jääva Ekraani müüja Jakob klõbistab soovitud programmini.

"Kas ma võin selle mängu siin ära vaadata? Mul on omal tool ka kaasas," püüan vestlust luua.

"Pole mingit probleemi. Meil on endalgi toole," vastab Jakob ülirahulikult ja juhatab mind suurema teleri juurde. Tundub, et tema arvates on poes teleri vaatamine sama tavaline kui igahommikune ja -õhtune hammaste pesu.

Uurin Jakobilt, kas neil käiakse tihti telekat ilma ostusoovita vaatamas. "Varem üks proua käis üht seriaali vaatamas, aga enam eriti ei käida. Ju siis on kõigil juba oma telekas."

Jakobi kolleeg piidleb mind vargsi aparaatide varjust kui ohutut perverti.

Liikumatu kaameratöö

Raua ja Pronksi tänava nurgal ootab huvilist kauplus Expert, poes aga mitu rida rõõmsalt helendavaid telereid.

"TV3st on üks põnev saade, ma sooviksin seda vaadata," teatan agarale müüjale.

"Meil pole ühtegi programmi," vastab Jaanus ning kaob mobiiltelefoni helina peale taharuumidesse. Helistaja "rahuldatud", naaseb müüja müügisaali.

"Miks teil ühtegi programmi ei ole?"

"Me pole võtnud, sest need on kehva kvaliteediga. Meil oli STV, aga praegu on ainult DVD," valgustab Jaanus.

"Aga kas teil siis televiisorit ei saagi vaadata? Mõnes poes saab," teatan asjatundlikult.

"Ekraanis võib-olla," vastab Jaanus. Huvitav, kas ma tabasin ta hääletoonis irooniat või oli see minu luul?

Kaks kanalit Experdis siiski on: üks näitab mingeid reklaamklippe, teine aga liikumatut pilti müügisaalist. Viimatimainitud kanal pakub pinget ainult siis, kui keegi – klient või müüja – kaamera võttevälja satub.

Ülikõva 54 tolli

"Tere, kas teil Eurosporti näitab, tahaksin ennast Tour de France'iga kurssi viia?" küsin Narva maanteel nö Samsungi poes.

"Enam pole," vastab nõrga vene aktsendiga Martin, müüja. "Meil on NTV Sport."

"Pange see," ja proovin end viia kick-boxijatega ühele lainele.

"See on vene keeles. Häält vaja?"

"Jah, palun. Seda, et … mul on omal tool kaasas, kas ma võin siin paar tunnikest teleka ees veeta?"

"Jah, ma panen selle suurema teleri mängima," sõnab Martin ja vahetab kanaleid hiiglasel, mis koju vist ära ei mahugi. Ülikõva, ütleks üks mu tuttav kokk 54tollise kohta vaimustunult. Sellest, mida Kurt Vonnegut teleka tollide kohta ütleks, ma parem ei kirjuta.

"Aga istuge siia nurka, et te teistele ette ei jääks," palub müüja viisakalt.

"Kas teil käiakse tihti televiisorit vaatamas?" pinnin ma.

"Üks naine käis üht seriaali vaatamas."

"Regulaarselt?"

"Regulaarselt."

Öökulliporno

"Tere, mul on paar tundi vaba aega, mõtlesin, et tulen vaatan mõnda head filmi," tutvustan oma tahtmist Narva maantee Daewoo kaupluses ligi astunud töötajale.

"Pole probleemi," on müüja Priit asjalikult lakooniline.

"Milliseid filmikanaleid teil näitab? Kas TV1000 näitab?"

"Ei."

"Aga Canal+?"

"Ei, need on kõik tasulised kanalid. Meil on STV, paremat meil kahjuks ei ole. Võibolla RTL?" on Priit abivalmis.

Paneme RTLi peale, ent saksakeelne film ei suuda hetkel köita. Loodan, et müüja ei näe mu hääletooni läbi, ja sõnan, et see RTLi film on hea ning et ma helistan kohe oma kümnele sõbrale, kes on ka tõsised filmihuvilised ning lendavad kohe oma istmetega kohale.

"See ei meeldi vist juhtkonnale," arvab Priit.

"Aga kas seitse või viis inimest on OK?"

"Kaks."

Teemamuutus. "Kas teil pornot ka näeb?"

"Ei, päeval pornot ei ole. Öösel aga võib kogu aeg pornot vaadata. Ma tean, mul on kodus sama pakett," informeerib müüja.

"Aga öösel on teil ju pood kinni!?"

"Jah. Kuid ükskord panime ööseks naljaviluks TNT peale ja möödakäijad jäid seisma ning vaatasid."

Kui püss on laval, peab see ka pauku tegema. Kui TV-pult on taskus, peab sellega ka telekapoes kanaleid vahetama. Raporteerin: Samsungi puldiga on võimalik vahetada ka mõnel Daewoo marki telekal kanaleid.

Multikafriik

Seisan Narva maantee Viva! Elektroonikas mitmekümne teleri ees. Jõllitan arusaamatut reklaamikanalit ning ootan, et teenindaja minu vajaduste kohta küsiks. Kümnekonna minuti pärast saabub nimekaimust müüja.

"Tere, kas teil on Cartoon Networki? Mulle meeldivad multikad!"

"On," vastab Tarmo ning otsib soovitud kanali, kus teeb oma vägitegusid Scooby Doo.

Paus. Teatriterminoloogias öeldakse sellise situatsiooni kohta vist, et paus kannab.

Kell on 16.12, uurin müüjalt, mis kellani pood lahti on.

"Seitsmeni."

Pikem paus. Mina vaatan multifilmi, müüja vaatab mind.

Pöördun taas Tarmo poole: "Kas ma võin kella seitsmeni siin multikaid vaadata?"

"Jah," vastab ta muiates ning läheb natuke eemale. Minu silmad kuuluvad Scooby Doole.

"Kas te peate mind imelikuks, kui ma siin kolm tundi multifilme vaatan?"

"Ei, miks!?" käitub Tarmo heale müüjale kohaselt.

Vaatan minutikese multikakangelaste tegemisi.

"Kas te ise ka multikaid vaatate?"

"Ei, eriti mitte," vastab müüja rahulikult.

"Kas teil minusarnaseid telekavaatajaid käib palju?"

"Ei, teie olete esimene."

Mille jaoks telekapult on?

Narva maantee Sony Centeris laiutab televiisorite ees mugav diivan, mille esisel lauakesel on suur nupp ingliskeelse kirjaga "Vajuta". Vajutan. Mitte midagi ei juhtu. Pehmel diivanil lösutades tunnen, et kaasaskantav metalne toolike on praegusel hetkel väga ülearune.

Mõne meetri kaugusel valgust kumavatel ekraanidel on paar erinevat programmi. Keegi ei tunne veerand tundi minu vastu huvi.

Kaen ühe teleri peegeldusest, et poes spiooniametit pidav fotograaf Priit on muutumas närviliseks.

Kui müüja Enn minust möödub, küsin temalt, kas neil TV3-e näitab, sooviksin "Kahvli" kordussaadet vaadata. "Ei," on vastus lühim võimalikest ning müüja liigub taas eemale. Kui Enn järgmisel ringil minu selja taha jõuab, teatan üle õla, et Kanal 2st tuleb just "Armastuse vangi" järjekordne osa, vaataksin heameelega seda.

"Meil on ainult SATi-programmid," teatab müüja.

"Kas teil filmikanaleid ka on?"

"Ei ole meil midagi," vastab ta tusaselt ja läheb taas orbiidile rohkem minu lähedusse sattumata. Otsin müüja Ennu ise poest üles. "Kas ma pulti võiksin saada?"

"Mille jaoks?" esitab Enn üllatava küsimuse ning vaatab mind imestunult, nagu oleksin ma teda tantsule palunud.

"Et kanaleid vahetada," on mul ainult üks vastus.

"Kanaleid saab ka nuppudest vahetada," teavitab Enn ning seab sammub telerirea poole.

"Vabandust!" pomisen oma olematusse habemesse.

"Milline teid huvitab?" küsib müüja.

"See kõige suurem," viitan tuttava suurusega 54tollisele ja üle 79 tuhande krooni maksvale aparaadile. "Mitu kanalit teil on?"

"Kolm."

"Miks nii vähe?" küsin imestunult.

"Pole rohkem vaja, piisaks ühestki, aga siis läheks liiga üksluiseks. Meil on oma satelliit, kolm tüünerit."

Kui heast jahedast poest leitsakusse astun, saan fotograaf Priidult teada, et samal ajal, kui ta silmad videomakkide omadusi takseerisid, registreerisid ta kõrvad müüjatevahelist vestlust, mille sisu oli järgmine.

1. vaatus.

Enn (natuke irvitades): "Mingi tüüp istub seal ja küsib programmide kohta."

Teine müüja: "Kes see on siuke? See mees või?"

Enn: "Veidi alla kolmekümne. Tool on ka kaasas."

2. vaatus.

Enn: "Nüüd, tuli küsima midagi taolist, et miks teil ainult kolm programmi on?"

Teine müüja: "Las ta küsib. Las ta vaatab."

Tarmo Tuule