Restoraniköögis teab igaüks täpselt, mis hetkel ta mida parasjagu tegema peab
Kuigi koka tööpäev algab kell kaheksa, saabun pool kümme restorani Novell kööki. Kell 9.32 ulatab peakokk Priit Toomits mulle puhta valge vormirõiva. Priit on olemuselt autoriteetse välimusega ning tekitab veidi aukartust. Rõiva selga saanud, tunnen end kohe nagu meeskonnaliikmena. Vormil on huvitavad ümmargused nupud nööpide asemel. Priit seletab, et sellise kujuga kinnituse saab kiirelt lahti ja seljast ära tõmmata, kui juhtub, et midagi kuuma peaks peale minema.
Kõrvalruumis fileerib tumedapäine noormees lõhet. Köögisaalis peseb teine kokk piinliku täpsusega igat lehtsalati lehte. Käib ettevalmistus kiireks tööpäevaks. Kõlaritest mängib taustaks raadiojaama reibas muusika. Peale minu on veel vaid üks köögi neljast töötajast naisterahvas.
Priidu väike kontor on klaasist seintega vaatega köögile. Oletan, et selleks, et tal oleks täielik ülevaade seal toimuvast. Algul istumegi hommikukohvi jooma tema kontoriruumi. Priidu koostada on hetkel Novelli selle suve menüü. “Osa ideed tõin kaasa Norrast, kus ma end täiendamas käisin,” seletab Priit. Nimelt käib ta paar korda aastas välismaal ideid kogumas. Või nagu ta ise ütleb – neid varastamas. Norras töötas ta Stalangeri restoranis tavalise kokana täiesti tasuta. Täiendusperioodi ajal teeb Priit uurimustööd, paneb kirja ja pildistab üles tema jaoks huvitavaid toite. Samas lisab ta, et ideid võib tulla ka tänaval kõndides. “Näed midagi ja hakkad seda enda jaoks ümber mõtlema,” sõnab Priit. Selle hooaja trendiks on peet, mida restoranis saab supina, lisandina ja kastmetes. Hapukapsas on Priidu sõnul out, nii-öelda moes on värske salat ja Savoy kapsas. Salati tellib peakokk Saksamaalt, kus olevat parim hinna ja kvaliteedi suhe.
Edasi teen koos Priiduga kaasa rutiinse hommikuse ringkäigu toiduladudesse. Puu- ja juurvilja külmikus tuleb üle vaadata, kas kõiki koostisosi on ikka piisavalt. Selgub, et eelmisel päeval saadetud pirnidest on enamik mädanenud. Selle peale teeb Priit kurja kõne tarnijale ning annab teada, et kaup on kasutuskõlbmatu ning ta soovib, et see asendataks kiiresti korraliku kaubaga. Eraldi külastame veel liharuumi, kus riiulitel suured käntsakad sinke ja vorste, järgmises ruumis on erineva suurusega juustukerad.
Restoraniköök on jaotatud kindlateks osadeks, kus midagi valmistatakse. Tellitud toidud valmivad kolme koka käe all keskmiselt minuti jooksul. “Mul on head kokad,” tõdeb Priit tõmmates lahti ühe sahtli, kus on mitu erinevat toiduainet: “Trikk on selles, et iga asi on kogu aeg täpselt sama koha peal, nii ei pea kokk otsima ühtegi koostisosa suvaliselt, vaid õpib pähe, milline vajalik aine millises sahtlis asub.”
“Noh, kas paneme su siis tööle ka,” jätkab Priit kavala näoga ning juhatab mu tagasi kööki. Mõistagi ei lasta mind kohe alguses peente roogade valmistamise juurde ning peakokk saadab mind konverentsitellimust ette valmistama. Selleks osutuvad 500 kana- ja kala-wrapp’i, mis tuleb järgmise pooleteisetunni jooksul valmis veeretada. Minu nii-öelda juhendajaks saab Kati Elirand, kes annab kätte aukartustäratava noa, millega tuleb hakkida muljetavaldav kogus eelnevalt küpsetatud kana. Olen köögikunstiga ikka enne ka kokku puutunud, kuid korraks tundub nagu hakiks esimest korda. Närv on ikkagi sees. Kaalul on ju restorani kvaliteediau. Kati näitab lahkesti ette, kui suurteks tükkideks filee tuleb täpselt lõigata. Pärast kümnendat fileed tunnen, et pinge alaneb ning nüüd läheb töö juba palju libedamalt. Peale hakkimise tuleb wrapp´ide tarvis minevad tortiljad pannil kuumutada. Ka selle usaldab Kati minu hooleks. Loeme kokku 250 tortiljat, mille ma pannil kahelt poolt röstima pean. Uhkustundega pean märkima, et ei õnnestunud ühtegi neist ära kärsatada, kuigi kogu protsessi aja oli pinge ikka kõrgel. Lihtne asi, aga ei tahaks ju endast käpardi muljet jätta. Edasi hakkame wrapp’e keerama, mille sisse lisan Kati eeskujul kõiki koostisosi. Ühel hetkel tuleb ka Priit üle õla kaema, kuidas töö edeneb. Et peakokk kullipilguga mu tööd jälgib, suudan värisevate käte vahelt tortilja maha pillata ja see läheb äraviskamisele. Priit ei tee sellest muidugi numbrit, ikkagi esimene tööpäev. Pärast 250 wrap´i keeramist on tunne, nagu oleks mitu kilomeetrit staadionijooksu teinud. “Eks sellega harjub ära,” naerab Kati mu kurnatud nägu vaadates. Priit paistab meie töö tulemusega rahul olevat. Olen meelitatud. Minu tööpäev Novelli köögis lõppeb just siis, kui tegelik töö algab ja esimesed tellimused saalist tulema hakkavad. Siis muutuvad kokkade näod tõsiseks, ja keskendunult alustab igaüks oma toimetustega. Olen kindel, et edaspidi suhtun oma tellitud roogadesse natuke teistsuguse tundega, sest iga taldrikutäie maitsva söögi taga on tõeline meeskonnatöö.
