KUNST

Talvevärvid ja -meeleolu kajastuvad ka eesti kunstiteostes. Igaüks suudab meenutada mõnd meeleolukat talvemaali, Ants Laikmaa kuulsat pastelli “Talvemaastik” tunneb aga igaüks.

Eestimaine talv on maalidel valdavalt karge ja jahe, kuid on ka värvikamaid töid.

MUINASJUTUD JA LUULE

Erinevalt tormiteemast, mille tõi päevakorda möödunud aasta jaanuar, on eesti kirjandus talve, külma ja pakase kirjeldamisel poolest väga esinduslik. on talv, külm ja pakane tegevuse neutraalseks taustaks ega omanda mingit iseseisvat tähendust või sümboli väärtust. Kohe tulevad meelde Oskar Lutsu “Kevade” lumised talvepäevad, Arno ja Teele jääauku kukkumas, haigusest alles väsinud Arno lumehanges puhkamas jne.

Hoopis põnevam on olukord muinasjutukirjanduses. Siin kohtame pakast isikustatuna. Näiteks August Jakobsoni muinasjutt külmataadi kolmest üleannetust jõmpsikast. Vaese talumehe katuse all peatuvad kolm ööd järjest külmataadi kolm poega, sundides meest üle elama kolme järjest rängemat külmalainet. Siiski saavad talumehe kannatused viimase poja külaskäiguga tasutud.

Teine Jakobsoni muinasjutt räägib vaese talumehe pahameelest külmataadi vastu, sest too (õigemini külmataadi tütar) võttis temalt vilja, kuid rikaste põllud jättis puutumata. Mees läheb külmataadi juurde õigust nõudma ja saab kahjude kompensatsiooniks koti, mille seest saab sooja välja lasta.

Ja kolmas Jakobsoni muinasjutt, “Külmataadi kättemaks” räägib sellest, kuidas nimitegelane Külma-Mats maksab kätte jõukatele talumeestele, kes temaga ülekohtuselt käitusid.

Meenub ka ühe teise rahva muinasjutt, kus rumalale eidele ja taadile öeldakse nende vilja kohta: tuleb talv, siis pakane võtab selle ära. Talvel astub nende juurde sisse üks mees, kuuleb asjalugu, tutvustab ennast kui pakast ja viibki vilja ära.

Ka eesti luulest võib talve, külma ja pakase teemat küllaldaselt leida. “Kuused olid kui suhkrupääd, suhkrupäie all sina läed” – Henrik Visnapuu. Tänapäeval on luuletaja fs silma paistnud luulega, kus on tähtsal kohal külma, õigemini külmetamise kujund. Ja Juhan Smuuli poeem “Mina – kommunistlik noor” kujutab minategelase raskeid heitlusi Venemaa pakases Suure Isamaasõja päevil. Kuid peas vasardab lause “Rinne vajab lennukeid!” – ja see aitab taluda kõik raskused. Jaak Urmet

MUUSIKA

Mida pakasega kuulata?

Tšaikovski klaveritsüklit “Aastaajad”, Vivaldi “Aastaaegade” “Talve”, Schuberti “Winterreiset” (“Talvine teekond”).

Võib ka omaette ümiseda, hästi sobivad selleks lastelaulud nagu “Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa”, või siis “Küll on kena kelguga hangest alla lasta”, “Suusalumi, suusalumi sadas õhtust hommikuni” ja isegi “Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad!”.

Eesti heliloojatele on pakane justkui kohustuslik teema, kohe meenub Konstantin Türnpu “Talvine õhtu” meeskoorile.

Kooriklassikast veel Cyrillus Kreegi “Talvine õhtu” või vaimuliku rahvalaulu seade “Kas on linnukesed muret, kus ta saab ja mis ta sööb”, muidugi Gustav Ernesaksa “Lauliku talveüksindus” Juhan Liivi sõnadele, “Põhjatalv”, Tormise “Talvemustrid”, Artur Kapi segakoorilaul “Talveõhtul”, Ester Mägi “Lumi langeb”, mis on kirjutatud naiskooridele.

Brigitta Davidjants