RIHO RÕNGELEP: Eesti Iraagis – miks, kaua ja kuidas?
2003. aasta alguses aset leidnud nn Iraagi invasioon ehk Teine Lahesõda, kuidas keegi seda nimetab, on nüüdseks jõudnud arengufaasi, kus 2010. aastaks planeeritakse julgeoleku tagamise funktsioonide Iraagi valitsusele üleandmist ja 2011. aastaks rahvusvahelise koalitsiooni lahkumist.
Vaadates tagasi 2003. aastal alguse saanud operatsioonile võib seda sõjalist sekkumist nimetada vahest lähiajaloo kõige edukamaks suuremahuliseks sõjaliseks ettevõtmiseks. Sisuliselt on praeguseks reaalse sõjategevuse algusest möödunud natuke üle viie aasta ja vastutus julge-oleku tagamise eest on juba Iraagi üksustele antud üle kolmeteist-kümnes provintsis. Kokku on provintse 18. Vaadates teisi käimas-olevaid, eelkõige NATO või Euroopa Liidu juhitavaid operatsioone, olgu siis Kosovos, Bosnias ja Hertsegoviinas või Afganistanis, ei näe me nii kiiret progressi. Kindlasti on eelöeldule palju vastuvaidlejaid ja võib tunduda, et tegemist on liigse üldistusega, kuid võib ka kindlalt ütelda, et tegelikku tõde, olgu see siis milline tahes, näitab ainult aeg.
Teises Lahesõjas võib näha ka üht praeguse julgeolekupildi arengu-etappi. See areng sai alguse Kosovo pommitamisest NATO poolt, sellele järgnenud Lahesõda oli riikide koalitsiooni poolt läbi viidud sõjaline operatsioon kolmanda riigi (reÏiimi) vastu ning punkti paneb hiljutine Venemaa Föderatsiooni sõjaline operatsioon/jõudemonstratsioon Gruusia vastu.
Teiste sõnadega võib eeltoodud sündmuste jada iseloomustada kui ÜRO poolt sanktsioneerimata jõu kasutamist esmalt rahvusvahelise organisatsiooni, siis riikide koalitsiooni ja seejärel üksiku riigi poolt, mis kõik viitavad rahvusvahelises suhtluses tugevama õiguse printsiibi taaselustumisele. Julgeolekupoliitika teoreetikute seas ei ole samas senini ühtset arusaama, kas tegemist on julgeolekumaastiku kui sellise olulise muutusega või pigem erandjuhtudega.
Eesti kui väikeriigi jaoks on nende viimase kümnendi jooksul toimunud sündmuste näol tegemist muret tekitava arenguga, mis meie julgeolekupoliitika kontekstis rõhutab kollektiivkaitsele suunatud organisatsiooni ehk NATO liikmesuse olulisust ja jätkuvat strateegilise partnerluse vajadust.
Liitlaste osaluse tagamaad
Vaadates Teises Lahesõjas algusest peale osalenud riikide nimekirja – lisaks USA pikaajalisele strateegilisele partnerile Ühendkuningriigile ka Poola, Austraalia ja Taani –, võib kolme viimati nimetatu osaluse tagamaid otseselt seostada nende endi julgeolekuga. Poola oli 2003. aastal küll NATO liige, kuid ka organisatsiooni piiririik, kes pidas tollal lisaks Atlandi liidu julgeolekutagatisele vajalikuks süvendada reaalset partnerlust USA-ga. Kõne-alune partnerlus on nüüdseks toonud reaalse tulemi USA raketitõrje-süsteemi näol, mis paigaldatakse lähiaastatel Poola territooriumile.
Taani puhul võib Ameerika Ühendriikide toetamise otsust seostada ühelt poolt nende pikaajalise (julgeoleku)koostööga nii USA kui ka Ühendkuningriigiga ning teisalt nende tollase mõningase distantseerumisega Euroopa Liidust, mille suuremad liikmesriigid Saksamaa ja Prantsusmaa mõistsid USA sõjaplaanid teravalt hukka.
Austraalia motiividest on tolleaegne peaminister John Howard maininud julgeolekualast partnerlust USA-ga. Hiljuti Afganistanis viibides kuulsin üht Austraalia koloneli sama argumendiga selgitamas nende praegust osalust ISAF-i operatsioonis.
Seega kui ka Eesti ainuke põhjendus operatsioonis Iraagi Vabadus kaasalöömiseks oleks oma julgeoleku tagamine strateegilise partnerluse kaudu Ameerika Ühendriikidega, ei oleks meil midagi häbeneda. Eeltoodule lisaks aitab reaalne maa-ilma julgeoleku tagamisse panustamine aktiivsemalt kaasa rääkida nii
EL-i kui ka NATO kontekstis ja muudab meid vähemalt nendes organisatsioonides, kui mitte laiemalt, tõsiselt võetavateks partneriteks. Kindlasti tekkis pärast Gruusia konflikti juurde veel üks meie üksuse Iraagis edasi osalemise argument. Vaadates, millise kiirusega toimetasid Ameerika Ühendriigid Thbilisi lennuväljale tagasi Gruusia Iraagis osalenud üksuse, on autori isiklik arvamus, et võimaliku ohu korral Eestile rakendub sama mehhanism. Signaali, mille annab USA õhujõudude märgistusega lennuki maandumine võimaliku poliitilise või sõjalise kriisi algfaasis, ei maksa mingil juhul alahinnata.
Eesti on Iraagi julgeolekumissioonil osalenud sisuliselt algusest alates ehk 2003. aasta keskpaigast. Kindlasti on selle aja jooksul ka ülalkirjeldatud sündmuste tulemusena märgatavalt muutunud meie julge-olekuruumi näitajad ning süvenenud arusaam missiooni olulisusest just riigi julgeoleku kontekstis.
Lisaks eelmainitule oleme peale reaalse sõjalise kogemuse väike-üksuse rakendamisest strateegilisel distantsil saanud hindamatu juhtimiskogemuse, panustades ohvitseridega operatsiooni juhtivates staapides. Meie üksus, kergjalaväerühm, on ennast läbi aastate näidanud nii võimekana, et selle modus operandi on toodud näiteks teiste riikide, sealhulgas USA üksustele.
Eesti rühma on lähtuvalt tema efektiivsusest kvalifitseeritud ka kui eriüksust. Selgituseks niipalju, et eriüksus kui piiratud ressurss on tunduvalt kõrgemalt hinnatud kui tavaline kergejalavägi, seega meie reaalset panust Iraagi julgeolekusse hinnatakse märgatavalt kõrgemalt kui ainult kuivad arvud lubaksid arvata.
Eesti osaluse jätkumist ei saa vaadata eraldi Iraagi Vabariigi ja rahvusvahelise koalitsiooni üldistest plaanidest, mille kohaselt läheb julgeolek suuremates linnades ja asulates Iraagi kontrolli alla 2009. aasta jooksul ning 2011. aasta on seatud üksuste lahkumise tähtajaks. Eesti üksuse väljatoomine enne, kui meie vastutusala antaks üle Iraagi julgeolekujõududele, ei ole praktiline, eriti kui arvestada, et üleandmine toimub kõigi eelduste kohaselt eeloleva aasta jooksul. Ka vastutus-ala üleandmise järel on võimalik kasutada Eesti üksust Iraagi julgeolekujõudude väljaõppes ja nõustamisel.
Selline jätkutegevus aga sõltub juba otseselt Iraagi soovist ja riigikogu kui mandaadi andja otsusest. Sõltumata meie osaluse viisidest jääb aga üheks olulisemaks osaluse motiiviks kindlasti vajadus tagada Eesti enda julgeolek.
Õiguslik raamistik
Seoses iseseisvalt julgeoleku tagamise võime suurenemisega ei soovi Iraagi Vabariik käesoleva aasta 31. detsembril lõppeva ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude tegevust reguleeriva ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni 1790 pikendamist. Kui vastavalt kehtivale resolutsioonile reguleeris Eesti sõdurite õiguslikku staatust nn CPA (Coalition Provisional Authority) korraldus „Status of the Coalition Provisional Authority, Multinational Force – Iraq, certain missions and personnel in Iraq”, siis alates 2009. aasta algusest on vaja kas Iraagi valitsuse kinnitust eelnimetatud korralduse pikendamise kohta või Iraagi ja osaleva riigi kahepoolset lepingut.
Lisaks vajab Eesti kaitsevägi osalemise jätkamiseks riigikogu mandaati, mille aluseks saab olla kas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon või Iraagi valitsuse kutse. Esimene neist pole hetkeseisuga tõe-näoline, kuid novembri alguse seisuga on Iraagi valitsus andnud märku Eesti üksuse edasise kohaloleku vajadusest.
Sellest lähtuvalt kiitis vabariigi valitsus oma 20. novembri istungil heaks kaitseministeeriumi poolt ette valmistatud riigikogu otsuse eelnõu „Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohuste täitmisel Iraagis”. Eelnõu sisaldab tingimuslikku klauslit, mis tagab, et riigikogu otsus kehtib ainult Iraagi Vabariigilt vastavasisuline kutse saamisel või ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni olemasolul.
Tagamaks Eesti sõdurite õiguslikku kaitset on lisaks Iraagi kutsele vaja sõlmida kahepoolne kokkulepe või tagada eelmainitud CPA korralduse pikendamine. Kaitseministeerium on koostöös välisministeeriumiga alustanud võimaliku lepingu põhipunktide ettevalmistamist. Ettevalmistuse osaks on ka teiste Iraagis osalevate riikide sarnaste lepingute analüüs, mis kindlustab tervikliku ja Eesti huvidele vastava teksti väljatöötamise. Lepingu läbirääkimistele Iraagi Vabariigiga saab asuda hetkel, kui on saadud ametlik kutse Eesti üksuse osaluse jätkamiseks julgeoleku tagamise missioonil.
