Loomulikult uskusime. Iseasi, kas see saab teoks meie eluajal. Tegelikult: vaevalt mitte. Ühest küljest oli sellel aastal, mil ma sündisin, N.Eestis liberaalne aeg, aga samal ajal kerkis Berliini müür…

Eesti riigi kõige kõrgem tänu - Riigivapi I klassi orden on antud vaid kolmele eestlasele: Ernst Jaaksonile, Jaan Krossile ja Kalju Lepikule. Kes on vähegi luulehuviline, see mõistab isegi, mille eest teie isa selle tunnustuse sai. Aga mida õppisite oma emalt? Millised on need positiivsed iseloomujooned, mida olete pärinud emalt?

Emalt olen ma palju õppinud. Esiteks, et olla korralik ja aus inimene. Samas tahaksin olla veel abivalmim, nii nagu on tema.

Juba lapsepõlves puutusite kokku meie kultuuri koorekihiga eksiilis. Milline on teie mälestus näiteks Karl Ristikivist?

Mälestusi on palju, sest ta oli sagedane külaline. Nii meil kodus kui ka maal. Mina vestlesin lapsena temaga palju filmidest, sest Ristikivi oli suur filmihuviline.

Väliseestlasi võib laias laastus jagada kaheks: need, kes pidasid võimalikuks käia okupeeritud Eestis ja need, kes seda täielikult vältisid. Milline oli teie perekonna mõttelaad? Ja millal oli aeg küps, et tulla Eestisse? Tõsi, esialgu vaid turistina?

Meie kõik sugulased olid Eestis. Vanaema, tädid, tädide lapsed… Aga meie perekonna seisukoht oli loomulikult see, et okupeeritud Eestisse ei ole võimalik tulla. See ei tulnuks kasuks ei iseendale, paguluses olevatele eestlastele ega ka okupeeritud Eestis olevatele rahvuskaaslastele.

Tulin Eestisse esimest korda 1988 oktoobris. Arvasin, et aeg oli tolleks hetkeks küps. Aga tagantjärgi mõtlen, et võibolla oli siiski liiga vara. Mul oli hea meel näha oma vanaema, aga kuna ma pidin kohustuslikus korras elama "Viru" hotellis, siis ukse taga seisev tegelane ei olnud "ülemäära meeldiv".

Almanahhis "Põrp!", kus te kirjutasite põlvkondadest paguluses, on teie mõttekaaslane Toomas Hendrik Ilves nimetanud seda põlvkonda "ebaratsionaalseteks ullikesteks". Selle almanahhi manifestiks on Juhan Liivi tekst 1910.aastast viimsetest inimestest. Tsiteerin: "viimsed inimesed on välja suremas. Mitte viimsed inimesed, vaid üks inimeste tõug, kellel oma keel ja haridus oli olnud". Kas tõesti valitses tol hetkel paguluses lootusetuse tunne?

Pigem oli selle almanahhi eesmärgiks teade, et me oleme olemas. Ja samas tõdesime, et meie põlvkonna välis-eestlaste hulgas on vähe neid, kes teavad midagigi Eesti kultuurist ja poliitikast. Samas oli see ka kriitika eelnevale põlvkonnale eksiilis. Eelkõige VEKSA-poolehoidjate suhtes.

Te ei ole kordagi Eesti Vabariigi kõrgeima riigiametnikuna afisheerinud, et olite viimase eksiilvalitsuse kohtuminister. Kas see tuleneb sellest, et olete loomult tagasihoidlik või sellest, et rahvusvahelised organisatsioonid ei aktsepteeri eksiilvalitsust kui sellist?

Riigikantselei koduleheküljel on see amet mainitud. Ei, seda ei tohi kuidagi varjata, sest see on väga tähtis. Heinrich Margi eksiilvalitsusse minekut võtsin ma puhtalt sümboolse aktina. Et eksiilis on hoitud seda järjepidevust. Ja kõik see lõppes nii ilusti, kui Mark Riigikogus ja Vabariigi Presidendi juures oma volitused edasi andis…

Loobusite Rootsi kodakondsusest enne Eesti Vabariigi taas väljakuulutamist. Oli see risk või aatelisus?

Ma ei ole Rootsi kodakondsusest loobunud. Aga ma ei ole seda ka kuidagi "realiseerinud".

Üle kümnekonna aasta tagasi laulis Ivo Linna "Kollase Allveelaeva" koosseisus lauluteksti "Poes puudub piim". Läbi huumoriprisma: millised olid teie värvikaimad elamused pärast Eestisse saabumist?

Kõik ju teavad, milline olukord siis oli… Korter oli külm ja naaber lasi oma verekoera trepikojas jooksma. Võpatama pani mind rohkem 1991. vana-aasta õhtu, mil üks vene naine haaras mu abikaasa mantlist kinni. Ainukene arusaadav lause oli, abikaasa on "SS koer" Ehmatasime, aga kõigega harjub. Õnneks on need ajad möödas.

Viktoriiniküsimus! Üks tuntud poliitik on teid iseloomustanud kui erudeeritud hea haridusega karmi tädi. Kes see poliitik on?

(Pikk vaikus, millele järgneb naer). Ma ei tea… Ilves või Laar.

Vale vastus! Mart Nutt!

… Ah-haa!

Siit jõuamegi välismaalaste seaduse väljatöötamise juurde, kus te koos Mart Nuti ja Märt Piiskopiga n-ö esirindel olite. Sellega seoses on teil kindlasti värvikaid mälestusi?

Seadus kui selline on väga oluline. Me suutsime käivitada süsteemi, mis kehtib Lääne- Euroopas. On kodanikud ja välismaalased, kes elavad Eestis elamisloa alusel. Praegu tundub see iseenesestmõistetav, aga aastatel 1993-94 ei olnud see iseenesest mõistetav.

Ma saan aru, millele te viitate. Sel ajal pidime näiteks Sillamäel seletama - ka tollasele linnapeale Menshikovile! - millised on Euroopa tavad isikuttõendavate dokumentide osas. Meid sõimati fashistideks… Üks inimene püstitas küsimuse: mis kodakondsusest ja passidest te räägite? Ma olen Sillamäe kodanik! Ja siis ma sain aru kui vähe ma siiamaani olen aru saanud…

Kas ma üle- või alahindan teid, kui julgen oletuslikult väita, et "kurjade ilmade" jätkumise korral oleksite hetkel Rootsi Kuningriigi peaprokurör?

Seda ma küll ei usu! Ma oleksin prokurör, aga mitte peaprokurör, sest minu eas nõuaks see veel vähemasti viisteist aastat "tõsist tööd".

Kui palju peate vajalikuks rääkida oma perekonnast? Palju jääb aega teil perekonna ja perekonnal teie toetamiseks?

Mul on abikaasa ja kaks last. Illimar on 11-aastane ja Mari 2-aastane. Loomulikult jääb mul nende jaoks vähe aega, sest kõik inimesed, kes töötavad, tahaksid rohkem aega oma perekonnale pühendada. Aga ma katsun nendega tegeleda! Ja nemad tegelevad minuga. Kodus me tööasju ei räägi, aga on muudki rääkida.

Ja lõpetuseks: mis võiks olla uus ja põnev väljakutse Eesti Vabariigi kõrgeima riigiametniku jaoks? Oma vanuse tõttu te sel korral veel Vabariigi Presidendiks kandideerida ei saa…

Nüüd ei maksa ka nii vaimukaks muutuda! Ei tea... Katsun sellel ametikohal oma tööd korralikult teha. Ja kui on aeg lahkuda, siis ehk elu näitab, mis saab edasi. Elu ei saa täpselt ette planeerida. Need, kes oma karjääri väga täpselt ette kujutavad, nendel võib kiskuda viltu.

Mart Soidro