RIINA KUUSIK: Arengukoostöö läbi aastate


Rahvusvahelisest arengukoostööst ülevaate teinud Riina Kuusik märgib, et alates 1990. aastatest iseloomustab seda eeskätt keskkonnasäästlik ja inimesekeskne mõtteviis.

Aastakümneid on poliitikud ja ühiskonnateadlased otsinud sügava vaesuse ja jätkuva majandusliku ebavõrdsuse algallikaid ning pakkunud võimalikke lahendusi suure osa maailma rahvastiku marginaliseerumise ja rikaste ja vaeste ühiskondade vahel suureneva lõhe vähendamiseks. Peale eri koolkondade teoreetiliste selgituste vaesuse põhjuste kohta on aastaid arutatud vajadust ümber korraldada ning tõhustada arengumaadele suunatud strateegiaid.

Mida mõistame rahvusvahelise arengu (ingl international development) all? Mida kätkeb endas rahvusvaheline arengukoostöö (ingl international development cooperation)? Arengu olemust on raske defineerida juba kohalikul tasandil, rääkimata maailmatasandist või nendest maadest, mille kohta meil on vähe teadmisi, või rahvastest, kellega meil on vähe kokkupuudet. Üldjoontes mõistetakse arenguna sihipärase liikumise või muutumise protsessi ning rahvusvahelist arengukoostööd vaadeldakse protsessidena, mis toetavad riigi ja ühiskonna võimet hoolitseda oma rahvastiku põhivajaduste eest, parandada elukvaliteeti ja vähendada maailma regioonide ja riikide vahelist arengutaseme erinevust.

Rahvusvahelise arengukoostöö eesmärgid, abivajajad ja tegevussuunad on kindlaks määranud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning tema allüksus arengukoostöö komitee (DAC), mis oma iga-aastastes aruannetes peegeldab arengukoostöö saavutusi, mõõtes arenguabi mahtu riikide lõikes. Ühise tegevuse koordineerimiseks ja edusammude mõõtmiseks on OECD, ÜRO ja Maailmapank püstitanud 2015. aastaks rahvusvahelise arengu peamised eesmärgid – aastatuhande arengueesmärgid. Üha enam vaadeldakse rahvusvahelist arengut kui rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks vajalikku tingimust.

Samal teemal:

Liberaalsed ja neomarksistlikud teooriad

Juba 1930. aastatel peeti Briti koloniaalpoliitika oluliseks osaks vastutust asumaade majandusliku arengu ja elanike elatustaseme eest. 1950. aastatel levinud liberaalsed majandusteooriad selgitavad majanduslikku mahajäämust riigisiseste teguritega. Majandusliku mahajäämuse ja arenguseisaku likvideerimise lahendus seisneb liberalistlike koolkondade silmis vabakaubanduse soosimises ning välisabi ja -investeeringute suurendamises. Vabaturu põhimõtted, kaubandusbarjääride lammutamine ja suured riiklikud abiprogrammid said 1950. ja 1960. aastatel arengumaade probleemide lahendamisel peamisteks soovitusteks. Usku, et suhteliselt lühikese aja jooksul saab vaeste riikide majandust heale järjele aidata, toetas Marshalli plaani edukus Teise maailmasõja järgses Euroopas ning liberaalsetele alustele rajatud maailma finants- ja majanduskord.

1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel vastandusid mitmed, peamiselt Ladina-Ameerika päritoluga ja neomarksistliku iseloomuga teooriad läänemaailma lihtsustatud selgitustele majanduslikust mahajäämusest. Lääneriikide suure mahuga investeeringutes nähti poliitiliste ja lühiajaliste kommertshuvide teenimist, mitte arengumaale suunatud majanduskasvu suurendamist ja heaolu parandamist. Sõltuvusteooriad selgitavad, et arengumaades jätkuv vaesus ei ole valede või ebaefektiivsete meetodite kasutamise tagajärg, vaid arenenud riikide rikkuse ja heaolu jätkumise eeldus.

„Kaotatud aastakümme”

1970. aastatel hakati vaesemate riikide majandusarengu tõhustamist ümber hindama. Jõuti järeldusele, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) pole piisav ühiskonna arengu indikaator, sest isegi kiire majanduskasvuga riikides areneb sotsiaalne kihistumine ja sügav ebavõrdsus. Keskseks globaalse arengukoostöö eelduseks said inimeste sotsiaalsete põhivajaduste (haridus, tervishoid jms) rahuldamisele suunatud strateegiad. ÜRO kaubandus- ja arengukonverents UNCTAD kutsus 1964. aastal kõiki arenenud riike üles eraldama 0,7% rahvamajanduse koguproduktist rahvusvaheliseks arenguabiks.

Loe veel

1980. aastaid on nimetatud paljudele arengumaadele „kaotatud aastakümneks”, sest siis seiskus mõningate Aasia riikide majanduslikust arengust hoolimata majanduskasv ja suurenes paljude Aafrika ja Ladina-Ameerika riikide välisvõlg. Paljude arengumaade süvenenud võla-kriis muutis taas arengukoostöö filosoofiat. Ametlik arenguabi vaesuse leevendamiseks oli jäänud oodatud tulemusteta ning neoliberalistliku maailmavaate uuestisünd eelistas Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri võimuletulekuga taas turumajandusel põhinevaid lahendusi. Riiklikud majandusprogrammid asendati kiiresti vabaturu, privatiseerimise ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) reglementeeritud poliitikaga. Arenguabi anti riikidele, mis vastasid majandusliku liberaliseerimise tingimustele. Samal ajal hakati vaesuses nägema üht põhiprobleemi, mis põhjustab massilist rännet, poliitilisi pingeid ja relvakonflikte.

Eelmise sajandi viimasel aastakümnel muutus arengukoostöö filosoofia ja abistajate suhtumine abivajajatesse veel kord. Alates 1990. aastatest iseloomustab  arengukoostööd keskkonnasäästlik ja inimese-, mitte riigikeskne mõtteviis. Keskkonnasäästliku mõttelaadiga kaasneb ka ühine vastutus jätkusuutliku tuleviku ees. Doonorriikide ja abiorganisatsioonide üleolevalt patriarhaalne suhtumine on loovutanud koha arusaamisele, et arengumaade ühiskond suudab ise leida lahendusi ja kanda vastutust ning olla võrdväärne koostööpartner, mitte passiivne abisaaja. Lähtutakse nn osalusarengu (ingl participatory development) ja partnerluse suunast, mis tähendab eelkõige läbirääkimisi, mitte välisekspertide arvamuste pealesurumist. Sellise lähenemise puhul ei ole inimesed ainult passiivsed tulusaajad, vaid pigem aktiivsed osalejad.  

21. sajand jätkas partnerlust ja tõi arengukoostöösse uue tugeva suunana vajaduse pöörata senisest tunduvalt rohkem tähelepanu abi läbipaistvusele, tulemustele ja doonorite koostööle. Abi killustatus ja tegevuste puudulik koordinatsioon sihtriikides takistab oluliselt tulemuste saavutamist. Nii doonorriigid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid üritavad leida võimalusi selle olukorra muutmiseks.  

OECD arengukoostöö komitee andmeil oli ametliku arenguabi (Official Development Aid) maht 2008. aastal 119,8 miljardit dollarit, mis on läbi aegade suurim summa ja moodustas kõikide tööstusriikide rahvamajanduse koguproduktist 0,30%. Majanduskriis ei jäta aga puutumata ka arengukoostöö rahastamist ja tänavu abisummad ilmselt vähenevad. ÜRO üleskutset suunata 0,7% RKP-st arenguabiks on järginud praeguseks vaid viis riiki: Taani, Norra, Holland, Luksemburg ja Rootsi. Eesti panus 2008. aastal oli 0,1% RKP-st.

Tuleb märkida, et arengukoos-tööst on saanud omaette valdkond, kus iga järgnev teooria või paradigma püüab ümber lükata eelmise koolkonna põhitõdesid. Sellest annab tunnistust eelnenud lühiülevaade viiskümmend viimast aastat kestnud ideoloogilisest võistlusest arengukoostöö suundades, mis tihti on jäänud ebapiisavaks ja vastuoluliseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare