Rita Raave armastab kortse


<b> Rita Raave armastab kortse </b>
----

“Kortsud on ilusad. Mu vanaema oli nagu üks kortsupundar ja ta oli nii-nii ilus! Ma ei ole ise ka oma kortsude varjamiseks midagi ette võtnud. Ära on tüüdanud, et 50aastane peab kindlasti välja nägema nagu 40nene,” tunnistab Vana-linnastuudio näitleja Rita Raave, kes homme 50. sünnipäeva tähistab.

Etenduses “Kallis kodurahu”, mida reedel juubilari austamiseks mängitakse, on Rita Raave grimeeritud 75aastaseks memmeks.

“Oh, ma olen igati rahul, mismoodi ma nii vanana välja näen,” räägib Rita vanainimesegrimmist, mille tegemiseks umbkaudu pool tundi kulub.

“Kui ma aga ise nii vanaks peaksin elama, siis näen ma arvatavasti palju hullem välja kui praegu selle grimmiga.”

Rita Raave, kuidas te tavaliselt oma sünnipäevi peate?

“Tegelikult pole ma neid kunagi eriti pidanud. Mõtlesin, et teen siis esimest ja viimast korda sellise suurema peo ja aitab. No üks kord elus peab selle ju ikka ära tegema!”

Aga mõni sünnipäev, mida nüüdki on veel vahva meenutada?

“Ükskord kestis sünnipäev nii kaua, et kõik külalised läksid hommikul lähedalasuvasse poodi hambaharja ostma... Aga see oli ammu.”

Juhan Viiding kinkis isetehtud mängutoosi

Kuidas homne päev teie jaoks välja näeb?

“Ma jõuan vastu hommikut tagasi Valgast, kus anname “Kalli kodurahu” etenduse. Seepärast pole ma kindel, kas öösel üldse magada jõuan või mitte.

Ma ei julgeks eales midagi sellist teha, et minna ja öelda, et kuulge, mul on juubel tulemas, äkki teeks mõne erilise tüki nüüd... Minu roll selles etenduses on just see paras ja sobiv.”

Milline on olnud kõige huvitavam ja meeldejäävam kink, mille olete sünnipäevaks saanud?

“Hm, tuleb välja, et ma ei olegi neid kinke nii tähtsateks pidanud, et midagi meelde tuleks (peab mõttepausi). Kõige kallimad on mõned pildid, mis olen sünnipäevaks saanud, nende üle on mul väga hea meel.

Ah jaa - Juhan Viiding kinkis mulle kord omavalmistatud mängutoosi, millel oli minu nimi peal. Kõige huvitavam oli see, et üles keerates mängis see sama viisi, mis etenduses “Õnnelikud päevad”. See oli samal ajal mängukavas ka.”

Kolm aastat tagasi hakkas maalima

Viimased päevad olete tegelnud oma maalinäituse ülesriputamisega Vanalinnastuudio kammersaali. Kui kaua te juba maalite?

“Hakkasin maalima kolm aastat tagasi. Tegelikult oli juba ammu tahtmine proovida, aga julgusest jäi puudu. Siis võtsin selle kord ette, küsisin teadjatelt, kuidas asi käib ja mida selleks vaja on, ning hakkasin proovima...”

Nendel kahekümne viiel õlimaalil, mis üleval, on mõnel kummalised nimed.

“Selles mõttes küll, et pilt kannab nime “Vaade köögiaknast”, aga tegelikult mu köögil akent polegi. Ja siin on maal “Vaade magamistoa aknast”, kuigi mul magamistuba ei ole. Enamikul piltidel olen kasutanud katedraali motiive.”

On see teie esimene näitus?

“Ei ole. Ugalas on pildid üleval olnud, Vanemuises, varsti tulevad Rakvere teatris ka. Tartus osteti isegi kaks tükki ära.

Sõpradele olen rohkem kinkinud kui müünud. Neid, mis hästi välja on tulnud, ei raatsi nagu eriti müüa, ja neid, mis eriti hästi välja pole tulnud, on jälle piinlik müüa.”

Kus te neid maale kodus hoiate?

“Kodus ahju vastas seina najal. Siis on mul suur riidekapp, osa on seal. Kolm lemmikut olen seinale riputanud...”

Kui palju neist maalidest ahju najale jäänud ongi?

“Kõik esimese näituse pildid on tegelikult juba prügikastis. Need nagu muutuvad - hiljem vaatad mõnd pilti hoopis teise pilguga.

Aga üldiselt ei tahaks ma neist väga pikalt rääkida. Piinlik nagu... Tallinnas avatakse iga nädal galeriides päriskunstnike näitusi. Ja nüüd äkki mina ja maalid.

Teeme nii, et ma jään nende koha pealt tagasihoidlikuks. Kui inimesed pole neid näinud, pole neist mõtet ka rääkida.”

“Saaks rohkem seda kera näha!”

On maalimine teie kodust elu või päevakava kuidagi muutnud?

Loe veel

“Eks muidugi. Kodus on väike molbert ja kui vaba aega üle jääb, siis ikka maalin. Igav juba ei hakka. Varem lugesin palju, nüüd olen selleks vähem aega jätnud.”

Kas on veel mõni harrastus või unistus, mida te seni pole teostada jõudnud, aga kavatsete kindlasti teha?

“Noorena meeldis mulle väga seljakotiga matkata, nii sai peaaegu terve N. Liit läbi käidud. Paar aastat tagasi käisin Pariisis, kuhu tahtsin ammu minna.

Jah, see soov oleks küll, et saaks rohkem seda kera näha, kuhu ma elama olen juhtunud. Iga kandi pealt.

Sant on see, et ma olen sellisesse kohta elama sattunud, kus päikest on vähe. Nojah, samas võib öelda, et mis sa kurdad, võta kätte ja mine, sõida siis sinna päikese kätte. Aga... ega nii ei läheks ka, sest siin on jälle inimesed, keda ma armastan.

Järelikult, kui pean valima päikese ja armastatud inimeste vahel, siis valiksin viimased. Näed nüüd, mis huvitava asja peale ma jõudsin!”

Valdo Jahilo

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare