“Istun siin kassa kõrval kännu otsas pileti ootel juba kella ühest saati ja nüüd nad kõik trügisid vahele,” oli üks kõhnem kohalik Planti-sõber nõutu. Piletita ei jäänud siiski peaaegu ükski soovija. “Sõnum oli ju saadetud, et kontsert on välja müüdud, need üksikud lootusrikkad, kes siiski kohale saabusid, jagasid omavahel broneeringutest üle jäänud pileteid,” ütles peakorraldaja Lauri Laubre.

Tahtis varem alustada

Soojendusbänd Ultima Thule koos Tõnis Mägiga alustas kell pool kaheksa ja võttis oma üles-annet väga tõsiselt. “Te ju mõistate, milline õnnistus on meie jaoks esineda sellisel laval enne sellist meest,” ütles valges kaabus Riho Sibul. Mäksi “Vana jõgi” hümnilike lõputaktide ajal veeres lossiplatsile Planti mereroheline mersu-limusiin, fännid tervitasid saabuvat “Taime-Robertit” rõõmsalt lehvitades ning Plant ja pillimehed lehvitasid vastu.

Kell 20.40 kõlas Lauri Laubre raadiosaatjas Planti tuurimänedžeri hääl, et kas nad võiksid väljakuulutatud kella üheksa asemel 20 minutit varem lavale minna. “Olin täielikus kimbatuses – sellist asja pole mult elus keegi varem küsinud,” naeris Laubre. “Ütlesin, et poisid, ärge jamage, pärast pean mina täpselt tulijatele selgitama, miks kontsert juba ammu käib.”

Lõpuks läksid Plant ja tema viis pillimeest The Strange Sensations lavale kell 20.58 ja esimesed taktid kõlasid täpselt “täistunni-piiksude” ajal.

Esimeste lugude ajal oli heli kuuldavalt paigast ära. “See võib tunduda kõrvaltvaatajale ülepingutatud jutt, aga tegelikult on tõesti nii, et kui päeval soojas ja niiskes soundcheck’i teha ning õhtul on külm ja kuiv, siis on see tehnika jaoks oluline vahe, meil läksid mikrofonid ja monitorid tagasisidesse,” tunnistas Laubre. Kolmanda-neljanda loo alguses ütles Planti mikrofon aga hoopis üles. “Kas te kuulete mind?” küsis Plant publikult. Rahvas näitas allapoole osutavaid pöidlaid. “Roy Williams, Roy Williams, kus sa oled, me vajame mikrofonivahetust,” hõikas seepeale Plant oma helitehnikule. “Rooo-y, Rooo-y,” hõikas rahvas abivalmilt kaasa. Uus mikrofon leiti kiiresti ja see inimlik vahejuhtum lähendas Planti ja publikut tuntavalt.

Viirukilõhnalise ja Planti maailmamuusika ja 1960-ndate psühhedeelia ja acid folki vaimustusest kantud kontserdi meeleolu ülenes pimeduse saabudes iga looga ja jõudis haripunkti lisapalade ajaks, kui The Youngbloods’i “Darkness Darkness” ja eriti Zeppelini esimese plaadi tipplugu “Babe I’m Gonna Leave You” nii publiku kui Planti enda ekstaasi viisid. Planti bänd demonstreeris meeskonnatöö kõrgpilotaaži ja Plant ise näitas end lisaks oma rockmuusika absoluutsete tippude hulka kuuluvale häälele ka lavaliikumise talendina.

Eesti Päevalehe fotograaf pakatas vaimustusest ka kontserdi lihtsa, ent peenelt nüansirikka valgusrežii kirjeldamisel. “Nähes, millist tipptasemel valgusaparatuuri Plant kasutab, imestasime, et miks ta siis kontserdil selle efektivõimalusi üldse ei kasuta,” rääkis Laubre.

“Planti tuurimänedžer naeris seepeale, et ega nad Def Leppard pole.”

Plant viskas nalja

Plantil endal jätkus kontserdi publikuga vesteldes ohtralt mõnusat huumorit oma vanuse teemal, olles kahe loo vahel aga taas kord Haapsalut ja eesti publikut kiitnud, muigas ta, et sellist publiku ees pugemist on ta õppinud Neil Youngilt.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval 56-aastaseks saav inglise härrasmees näitas Haapsalus tõelist nooruslikku kõrgvormi ja lubas kontserdi järel Laubrele, et jagab oma siirast vaimustust Haapsalu lossihoovist kui erakordse atmosfääriga kontserdipaigast ka lähimate sõpradega, näiteks Eric Claptoniga. Laubre lubas, et suurepäraseks rockiõhtute paigaks osutunud Haapsalu lossihoov leiab ka edaspidi väärikat kasutamist.

Samal ajal kui Plant pärast kontserti Fra Mare hotellis välja puhkas, jätkasid rockisõbrad klubis Africa rokkimist Zeppelini ja Purple’i kohalike töötluste saatel. Kontserdijärgsel hommikul lõõgastusid Planti pillimehed Haapsalu mudas ja lõõpisid, et peaks end mudastena järgmise plaadi ümbrise jaoks pildistada laskma.