Rohelisel Korful laulavad tsikaadid

Korfu lennujaamas tõmbab Eesti passiga reisija teiste puhkusele saabunute seas passikontrolli tähelepanu. Sellestsamast saabumishetkest peale on turist kistud Kreeka väikesaare pealinna melusse. Arvatavasti passikontrolli valju tervitus- hüüde peale Eestist tulnutele ilmub välja väga suhtlemisaldis kreeklane Christos, kes ilma pikema sissejuhatuseta eestlasi endale külla kutsub. Ta lahkub alles pärast seda, kui on minu käes olnud turismi- broshüürile oma aadressi ja telefoninumbri kirjutanud ning oma küllakutset mitu korda korranud.

Ostmisest päästab põgenemine

Ülevoolavalt sõbralikud, isegi veidi peale -tükkivad, on ka kõik teenindajad Korfu saare pealinnas, mille nimi on nagu segaduse tekitamiseks samuti Korfu ehk kreeka keeles Kerkyra. Müüjatel õnnestus kummutada minu senine veendumus, et kui inimene midagi osta ei taha, siis ei saa keegi teda selleks ka sundida. Ostmisest päästab vaid põgenemine, kuni see veel võimalik on, sest mõne ajaga on meelitused potentsiaalse ostja juba pehmeks teinud ja ärajooksmine ei tule enam pähegi. Et võimaliku ostja plehku panekut täielikult välistada, on müüjad valmis kliendiga ka näiteks sularahaautomaadini kaasa tulema, kui klient on ostu mittetegemist sularahapuudusega vabandanud.

Kui eelnevat lugedes tekkis kellelgi mulje, et sellistes tingimustes pole Korfule mõtet oma puhkust veetma minna, siis soovitan veel mõelda. Rahulikumat ümbrust igatsedes tasub vaid pealinnast välja sõita, sest saare rannikul on olemas kõik unistuste puhkuse veetmiseks: kristallselgest mereveest kaunite sidrunipuude ja siristavate tsikaadideni, kes hommikusele kohvijoomisele taustamuusikat pakuvad. Tsikaadide kõrvulukustavast sirinast, tuhandetest oliivipuudest ja teistest Korfu looduse toredustest kirjutas ka Gerald Durrell oma raamatus "Minu pere ja muud loomad". Kellel lapsepõlv juba kaugele jäänud või Durrelli raamat hoopis lugemata, tasuks see enne Korfule sõitmist kätte võtta, sest saar pakub äratundmisrõõmu küllaga. Näiteks on Durrell värvikalt raamatulehekülgedele jäädvustanud saare ühe pisut ebamugava eripära – viletsa kanalisatsiooni. Ummistuste kartusel on WC-desse sageli üles pandud sildid, mis soovitavad kasutatud paberi visata prügikasti, mitte potti... Samuti on saarel suureks harulduseks majad ning isegi hotellid, mille vannitoasisustuse hulka kuulub vann. Tavapäraselt käiakse merevee soola mahapesemiseks või päikesekuuma naha jahutamiseks dushi all.

Suvekuudel Korfule minnes võib olla üsna kindel, et päike paistab päevas 10 – 12 tundi ning vihma kätte jäämist pole karta. Kuumust arvestades on imekspandav, et kogu saare taimestik on kirkalt roheline ja õitsev. Roheluse säilimisele aitab kaasa õhtuti sisselülitatav kastmissüsteem, kus vesi liigub mööda peeneid torusid otse puu või põõsa juurde.

Korfu tänavapildis annavad tooni väikeautod, mida turistidele ka rentimiseks pakutakse. Auto üürimisest populaarsem ja odavam on võtta mootorratas, millega sõites kohalikke teid mittetundvad turistid küll paraku väga sageli liiklusõnnetustesse satuvad. Kes riskida ei soovi, sõidab bussiga.

Mugavad bussid viivad igasse saare otsa ning ka piletihind pole kõrge, kuid Korfu mägiteed on sedavõrd käänulised, et bussiistmel kiikudes kipub vägisi süda pahaks minema. Igaks juhuks tasub vedelikkupidavat kilekotti käepärast hoida.

Mõnikord võib sõit ka plaanitust pikemaks venida, kui mõnel kitsal külateel kaks bussi üksteisest mööda ei mahu ning ühel neist tuleb osa teest tagurdades tagasi sõita. Eriti kitsastele teelõikudele on küll paigaldatud valgusfoorid, mille juures sildil seisab, et foori taga tuleb seista näiteks viis minutit. Ooteaja arvestamisel on lähtutud sellest, kui kiiresti peaks vastutulev sõiduk kitsa teelõigu läbitud saama.

Saarel ringisõitmisest ei tohiks aga mingil juhul loobuda, sest Joonia meres asuva väikesaare looduse nautimisele kulutatud aeg on asja ette läinud. Korfu loodusega tutvust tehes peab olema valmis üllatusteks. Näiteks peaks saarel elama rohkelt skorpione, kui Durrelli raamatut uskuda. Minu kogemus näitab, et kui mitte otsida, siis need elukad siiski silma alla ei satu. See-eest vudis roosa külalistemaja seinal edasi-tagasi täpselt sama karva sisalik ning maantee ääres vedeles siin-seal ussinahku.

Omapärane kreeka köök

Korfu omapärasesse loodusesse olevat armunud ka kunagine Austria-Ungari keisrinna Elisabeth, rohkem tuntud kui Sissi, kes lasi endale saarele lossi ehitada. Achilleioni nime kandev loss on praegu üks saare enamkülastatavaid vaatamisväärsusi.

Korfu köök sisaldab nii tänapäeva toitumistavadele vastavaid roogi friikartulitest ja vorstidest kui ka kreeka spetsialiteete. Äraproovimist tasub kindlasti tzatziki – paks jogurt kurgitükikeste ja küüslauguga – ja pastitsada – veise- või kanalihaga spagetid – samuti teised kohalikud lihatoidud ning baklava – kook pähklite ja meega. Kohvi tellides tasub meeles pidada, et kreeka kohv on väga kange ja serveeritud harjumatult pisikeses tassis.

Et hästi süüa saada, tasub eemale hoida mõne vaatamisväärsuse vahetus läheduses asuvast söögikohast. Seal on pidevalt sissevoolav rahvahulk kokad laisaks muutnud ning hinnad üles kruvinud. Tulemuseks on see, et ootate kaua ja maksate palju söögi eest, mis on maitsetu ning nõukogude söökla kombel plekknõudel serveeritud.

Heasse söögikohta sattudes saab puhkaja veel kord tunda kreeka teenindajate sõbralikkust. Kohalikku õlu Mythost lauale tuues ei unusta nad lausumata "proosit" ehk kreeka keeles "yamas".

Kreeka saar Korfu

Korful on 130 000 elanikku

Saar on 65 km pikk ja 18 km lai

Kõige kuumem on augustis, kui temperatuur tõuseb päeval 32 kraadini

1 Kreeka drahm = 5 senti

Auto rentimine nädalaks algab 80 000 drahmist (4000 krooni)

Ekskursioonid saarel

2000 – 11 000 drahmi

(100 – 550 krooni)

Tass kohvi 100 – 150 drahmi

(5 – 7.50 krooni)

Postkaart 30 – 70 drahmi

(1.50 – 3.50 krooni)

1,5 l veepudel 70 – 90 drahmi (3.50 – 4.50 krooni)

Teenindajad suudavad suhelda nii inglise kui saksa keeles

Enamik inimesi töötab turisminduses või oliiviõlitööstuses