Ning see tuleb saate tegijatel päris mõnusasti välja. Saatejuhtide valik on õnnestunud ning tandem arhitektuuriajaloolane Mart Kalm ja Kuku raadio ajakirjanik, naljamehena tuntud Gaute Kivistik (alias Rohke Debelakk) töötab teineteist täiendades väga hästi. Kui Kalm selgitab rahulikult ja veendunult muinsuskaitse põhialuseid, räägib rehielamutest või asunikutaludest, siis Kivistik vastandub talle aeg-ajalt naljakaid küsimusi esitades või lähenedes tõsisele teemale ootamatu, asju täiesti uude valgusesse seadva nurga alt. Nii muutub tõsine teema “söödavaks” mitte vaid ajaloohuvilistele, vaid kõigile mõtlevatele inimestele, ning saatega luuakse täiesti uus standard.

Samas ei lase töögrupp – ajaloolane Liisa Pakosta, toimetaja Mariina Mälk ja reĻissöör Kaidor Kahar–Kivistikul ülekäte minna. “MuinasTeeVee” ei muutu absurdihuumoriks, mida Kivistik tihtipeale, näiteks oma ansamblis Minu Isa Oli Ausus Ise, viljeleda tavatseb, ning säilitab autoriteetsuse.

Sama eesmärki – viia muinsusteadlik suhtumine rahvale lähemale – täidab ilmselt ka prominentide toomine saatesse. Juba esimestes saadetes räägib näiteks Mart Laar, mis väärtus on ehitusprahiga välja visatud sajandivanusel uksel ning president Arnold Rüütel puhastab koos Gaute Kivistikuga vana aidalukku. Seejuures soovitab Kivistik Laaril näiteks karupoeg Puhhi moodi vihmaveetoru mööda üles ronides seinakarniisi uurima minna ning teeb Rüütlile ettepaneku lahendada küsimus, kes lukku hoiab ja kes õlitab, laste moodi liisusalmi (üki-kaki) lugedes.

Mõnusat huumorit on tunda ka kujunduslikus pooles – saatekülaliste nimed tirib ekraanile “muinashiir”, kelle ilmumine ekraanile ka tõsisema inimese muigama ajab.

Kokkuvõttes võib kindlasti öelda, et sellist tüüpi saadet pole tükk aega näinud. Paljudele igavana tunduva teema huvitavaks muutmine seab harivatele saadetele uue standardi.