ROMAANIKATKEND: Hilary Mantel "Wolf Hall"

Hilary Mantel maalib oma ainulaadses stiilis pildi poolvalmis ühiskonnast muutuste keerises, kus inimesed kirglikult ja vapralt võitlevad või lepivad oma saatusega. Tegelasterohke ja sündmustest üleküllastunud «Wolf Hall» manab meie silme ette ajastu, mil isiklikke ja poliitilisi saatusi eraldas vaid juuksekarvapaksune vahe, kus edu toob kaasa piiramatu võimu, kuid üksainus eksisamm tähendab surma.Hilary Mantel on kirjutanud üksteist raamatut, nende hulgas «A Place of Greater Safety», «Giving Up the Ghost» ja hiljuti ilmunud «Beyond Black», mis esitati 2006. aastal Orange Prize´i kandidaadiks. «Wolf Hall» tõi talle 2009. aastal Man Bookeri auhinna. Kirjastus Pegasus, 2011, 534 lk./////

III
AUSTIN FRIARSIS
1527

Lizzie on veel üleval. Kuuldes, et teenrid lasevad Thomase sisse, tuleb ta lagedale, rabelev ja kiljuv koerake kaenlas.

"Unustasid ära, kus sa elad?"
Thomas ohkab.

"Kuidas Yorkshire'is läks?"

Thomas kehitab õlgu.

"Kardinal?"

Ta noogutab.

"Söönud oled?"

"Jah."

"Väsinud?"

"Mitte eriti."

"Juua?"

"Jah."

"Reinveini?"

"Miks ka mitte."

Tahveldis on üle värvitud. Thomas astub mahedasse rohekaskuldsesse kumasse. "Gregory…"

"Kiri?"

"On jah mingi."

Lizzie annab kirja ja koera tema kätte, ise toob veini. Siis istub laua äärde ja võtab kruusi.

"Ta tervitab meid. Nagu oleks meid ainult üks. Vigane ladina keel."

"Hea küll," kostab naine.

"Kuula nüüd. Ta loodab, et sina oled terve. Loodab, et mina olen terve. Loodab, et tema armsad õed Anne ja väike Grace on terved. Tema ise on terve. Rohkem ei kirjuta, sest aega napib, teie kohusetruu poeg Gregory Cromwell."

"Kohusetruu?" küsib Lizzie. "Ainult?"

"Nii neid õpetatakse."

Koerake Bella näkitseb isanda sõrmeotsi, ümmargused süütud silmad säravad nagu võõra planeedi kuud. Liz näeb kena välja, ehkki raskest päevast väsinud; tema selja taga kõrguvad pikad sirged vahaküünlad. Tal on kaelas granaatidega pärlikee, mille Thomas talle uusaastaks kinkis.

"Sind on kenam vaadata kui kardinali," ütleb Thomas.

"See on kõige nadim kompliment, mis ühele naisterahvale iial tehtud."

"Ja mina murdsin selle kallal pead kogu Yorkshire'ist tuleku tee." Thomas vangutab pead. "Mis parata!" Ta tõstab Bella õhku, koerake põtkib lustakalt koibadega. "Kuidas äri edeneb?"

Liz teeb natuke siiditööd. Dokumendipitserite tupse, peeni juuksevõrke õukonnadaamidele. Tal on kaks tüdrukut käealusteks ja moe peale silma, aga ta kurdab nagu ikka vahendajate ja niidi hinna üle.

"Me peaksime Genovasse minema," ütleb Thomas. "Õpetaksin sind varustajatele silma vaatama."

"See meeldiks mulle küll. Aga kardinal ei lase sind ära."

"Ta püüdis mulle täna auku pähe rääkida, et sobitaksin tutvust kuninganna õukondlastega. Hispaania keele rääkijatega."

"Või nii?"

"Ütlesin, et ma ei oska hispaania keelt nii hästi."

"Ei oska nii hästi?" Naine naerab. "Sind kelmi küll."

"Ta ei pea ju teadma kõike, mida mina tean."

"Ma käisin Cheapside'is," ütleb Liz. Ta nimetab üht vana sõbrannat, juveelimeistri naist. "Kas tahad uudist kuulda? Neilt telliti suur smaragd ja raamistis sõrmuse jaoks, naiste sõrmuse jaoks." Liz näitab, kui suur see smaragd on, tema pöidlaküüne suurune. "Pärast mitut nädalat ärevat ootamist jõudis see kohale ja läks Antwerpenisse lihvimisele." Ta lööb sõrmedega nipsu. "Kildudeks!"

"Kes kahju kannab?"

"Lihvija ütleb, et teda peteti ja kivis oli peidetud mõra. Maaletooja ütleb, et kui mõra oli nii peidetud, kust siis tema pidi teadma. Lihvija ütleb, et nõudku kahjud varustajalt sisse…"

"Nad võivad niimoodi aastaid kohut käia. Kas uut ei saaks tellida?"

"Nad püüavad. See läheb kindlasti kuningale, igatahes nii me arvame. Keegi teine Londonis ei jaksaks nii suurt kivi osta. Kellele see siis mõeldud on? Kuningannale küll mitte."

Tilluke Bella lebab Thomase käsivarrel, pilgutab silmi ja viibutab kergelt saba. Ma tahan kangesti näha, kas ja millal smaragdsõrmus välja ilmub, mõtleb Thomas. Küllap kardinal ütleb mulle. Kardinal ütleb, et parem ongi, kui kuningas on ametis kingituste muretsemisega, selle suve hoiab ta seda daami kindlasti oma sängis, aga sügiseks tüdineb temast ja saadab ta erru; ja kui ei saada tema, siis saadan mina. Kui Wolsey kavatseb sisse tuua viljaka Prantsuse printsessi, siis ei taha ta, et tolle esimesi nädalaid rikuks kõrvaletõrjutud konkubiinide kius. Kuningas, leiab Wolsey, peaks oma naisterahvastega halastamatum olema.

Liz ootab natuke, kuni taipab, et vihjet ei tule. "Räägime nüüd Gregoryst," ütleb ta. "Suvi on tulemas. Siin või võõrsil?"
Gregory hakkab kolmeteistkümneaastaseks saama. Ta on koos oma õpetajaga Cambridge'is. Thomas on saatnud oma õepojad, oma õe Beti pojad koos temaga kooli, ta teeb seda sugulaste heaks rõõmuga. Suvi on puhkuse aeg, mida neil linnas teha oleks? Seni pole Gregory raamatute vastu suuremat huvi tundnud, kuigi talle meeldib kuulata jutte – lohejutte, jutte rohelisest metsarahvast; teda võib vastukriunumisest hoolimata vedada läbi ladinakeelsete lõikude, kui talle kinnitada, et järgmisel leheküljel ootab meremadu või tont. Talle meeldib metsas ja aasal, talle meeldib jahti pidada. Ta peab veel tublisti kasvama, ja me loodame, et ta sirgub pikaks. Kuninga emaisa, nagu kõik vanad mehed võivad kinnitada, oli kuus jalga neli tolli pikk. (Kuninga isa oli seevastu rohkem Morgan Williamsi kasvu.) Kuningas on kuus jalga kaks tolli, kardinal võib talle silma vaadata. Henryle meeldib, kui tema ümber on õemees Charles Brandoni sugused mehed, sama muljetavaldavat kasvu ja laiaõlgsed. Kasv pole umbtänavate ega ka Yorkshire'i mood.

Thomas naeratab. Tal on kombeks Gregory kohta öelda: vähemalt pole ta niisugune nagu mina tema eas, ja kui küsitakse, missugune siis sina olid, vastab ta, oh, mina suskisin inimesi noaga. Gregory seda ei teeks, seepärast ei pane Thomas ka pahaks (või igatahes paneb vähem pahaks, kui rahvas arvab), kui poiss käänd- ja pöördkondadega päris hästi hakkama ei saa. Kui talle kaevatakse, mida kõike on Gregory tegemata jätnud, ütleb tema: "Tal on kasvamisegagi tegemist." Ta saab aru, et poiss vajab und; tema ise ei saanud kunagi korralikult magada, sest Walter trampis ühtvalu ringi, ja pärast põgenemist oli ta ikka kas laeval või maanteel ning lõpuks leidis end sõjaväest.

Inimesed ei tea, et sõjaväeelu on üksainus otsatu looderdamine, toitu peab solgiaukudest otsima, laagris tuleb olla kuskil, kus vesi üha tõuseb, sest hull kapten käsib nii, keset ööd aetakse sind järsku mingile positsioonile, mida pole võimalik kaitsta, magada sa ei saa, sõjavarustus on praak, suurtükiväelastel juhtub kogemata pisikesi plahvatusi, amburid on kas purjus või palvetavad, nooled on tellitud, aga pole veel kohale jõudnud, kõiki su meeli on vallanud pulbitsev ärevus, et asjad lähevad rappa, sest il principe, või milline iganes teine pisike kõrgeausus ka juhtub täna kamandama, ei ole mõtlemistöös kuigi osav. Thomasel ei kulunud kuigi palju talvesid, et sõdimise pealt varustamise peale üle minna. Suviti võib ju alati Itaalias sõdimas käia, kui tahtmine tuleb. Kui on soov välja minna.

"Jäid magama?" küsib Liz.
"Ei. Unistama."
"Kastiilia seep saabus. Ja sinu raamat Saksamaalt. See oli pakitud, nagu oleks seal hoopis midagi muud. Oleksin poisi äärepealt minema saatnud."

Yorkshire'is, mis lehkas lambanahku kandvate ja vihast higistavate pesemata meeste järgi, oli ta unistanud Kastiilia seebist.

Pärastpoole küsib Liz: "Kes see naine siis on?"
Thomase käsi kerkib jahmatusega naise tuttavalt veetlevalt vasakult rinnalt, kus oli puhanud. "Misasja?" Kas Liz arvab õige, et ta on hakanud Yorkshire'is mingi naisega mehkeldama? Ta laskub selili ja murrab pead, kuidas teda veenda, et asi pole üldsegi nii; kui vaja, võtab ta Lizi kaasa, küll ta siis ise näeb.
"Smaragdinaine," täpsustab Liz. "Küsin ainult sellepärast, et rahvas räägib, nagu oleks kuningal mingi väga imelik plaan, kuid mina ei taha seda kuidagi uskuda. Aga nõnda linnas räägitakse."
Või nii? Selle kahe nädalaga, mis Thomas veetis põhjas napakate seas, on kuuldused tublisti levinud.
"Kui ta püüabki seda teha," ütleb Liz, "siis on pooled maailma inimesed selle vastu."

Thomas oli mõelnud ainult sellele, ja Wolsey oli mõelnud ainult sellele, et keiser ja Hispaania on selle vastu. Ainult keiser. Ta naeratab pimedas, käed kuklal. Ta ei küsi, missugused inimesed just, vaid ootab, kuni Liz seda ise ütleb. "Kõik naised," ütleb Liz. "Kõik naised tervel Inglismaal. Kõik naised, kellel on tütar, aga poega mitte. Kõik naised, kelle laps on surnud. Kõik naised, kes on kaotanud lootuse last saada. Kõik naised, kes on neljakümnesed."

Ta paneb pea mehe õlale. Liiga väsinud, et rääkida, lamavad nad kõrvuti peenetoimeliste linade vahel, Türgi atlass-siidist kollase teki all. Nende kehadest õhkub päikeselt ja taimedelt laenatud nõrka lõhna. Thomasele tuleb meelde, et ta oskab kastiilia murdes solvanguid lausuda.

"Kas sa nüüd magad?"
"Ei. Mõtlen."
"Thomas," sõnab naine jahmunult, "kell on kolm."

Ja siis on kell kuus. Thomas näeb unes, et kõik Inglismaa naised on voodis, tõuklevad ja lükkavad teda välja. Ta tõuseb, et lugeda saksakeelset raamatut, enne kui Liz jõuab segada.

Mitte et naine midagi ütleks, või kui just provotseeritakse, siis: "Minule aitab palveraamatu lugemisestki." Ta loeb oma palveraamatut tõepoolest, võtab selle keset päeva hajameelselt kätte, muid toimetusi ainult pooliti katki jättes, põimides litaaniapominasse majapidamiskorraldusi; palveraamat oli esimese abikaasa pulmakingitus, mees kirjutas sellese tema laulatatud nime Elizabeth Williams. Mõnikord tahaks Thomas armukadedusest aetuna kirjutada muud, vastuokslikke ülestähendusi; ta tundis Lizi esimest meest, aga see ei tähenda, et mees oleks talle meeldinud. Ta on naisele öelnud: Liz, lukustatud kirstus on Tyndale'i väljaanne, Tyndale'i uus testament, loe seda, säh, siin on võti, aga Liz vastab: loe ette, kui nii väga tahad, ja Thomas ütleb: see on ju inglise keeles, loe ise, selles asja mõte ongi, Lizzie. Loe, küll siis üllatud, mida kõike seal kirjas ei ole.

Ta oli arvanud, et vihje ahvatleb naist, aga paistab, et mitte. Thomas ei kujuta ettegi, et ta majarahvale ette loeks, ta pole ometigi mõni Thomas More, mõni äpardunud preester, läbikukkunud jutlustaja. Nähes More'i, teise taevalaotuse tähte, kes tervitab teda morni noogutusega, on tal alati tahtmine küsida, mis sul viga on. Või mis minul viga on? Miks kõik, mida sa tead, ja kõik, mida sa oled õppinud, kinnitab seda, mida sa enne uskusid? Aga kõik see, millega mina kasvasin, kõik, mida mina arvasin end uskuvat, mureneb vähehaaval, killuke, siis veel tükike ja veel tükike. Iga kuuga lagunevad selle ja järgmise ilma kindlate tõsiasjade nurgad üha enam. Näita mulle, kuskohal piiblis seisab "puhastustuli". Näita, kus räägitakse reliikviatest, munkadest, nunnadest. Näita, kus öeldakse "paavst".

Ta pöördub saksakeelse raamatu juurde tagasi. Kuningas on kirjutanud Thomas More'i abiga Lutheri-vastase raamatu, mille eest paavst nimetab ta usu kaitsjaks. Mitte et tema ise vend Martinit eriti armastaks, ta on kardinaliga ühel meelel, et parem, kui Luther poleks üldse sündinud või kui ta oleks vähemalt vagusamana sündinud. Aga ikkagi hoiab ta end kursis sellega, mis kirja pandud, sellega, mis on La Manche'i sadamate ja pisikeste East Anglia abajate kaudu sisse smugeldatud, tõusuveesoppide kaudu, kus saab kahtlase lastiga paadid kuuvalgel kaldasse ja siis jälle merele lükata. Thomas hoiab ka kardinali kursis, nii et kui More ja tema vaimulikud sõbrad peaksid järjekordse ketseritembu pärast põrgutuld pruusates sisse tormama, saaks kardinal rahustavalt viibata ja öelda: "Härrased, mulle on sellest juba teada antud." Wolsey põletab küll raamatuid, aga mitte inimesi. Alles mullu oktoobris süütas ta St Pauli vabaõhukantslis inglise keele hävitustule, mis õgis nii palju head kaltsupaberit ja nii palju musta trükkalitinti.

Testament, mida ta kirstus hoiab, on Antwerpeni piraattrükk, mida on ehtsast Saksa omast kergem hankida. Thomas tunneb William Tyndale'i; enne kui Londonis tema jaoks liiga tuliseks läks, oli ta pool aastat elanud riidekaupmees Humphrey Monmouthi kostil. Tyndale on põhimõttekindel mees, karm mees; Thomas More hüüab teda Tõpraks, ta on seda nägu, nagu poleks ta elu seeski naernud, aga mis seal ikka naerda, kui oled kodukaldalt pagendatud. Tema testament on kaheksandikpoognaline, vastiku odaval paberil; tiitellehel, kus peaksid olema trükkali kolofoon ja aadress, seisavad sõnad "TRÜKITUD UTOOPIAS". Ta loodab, et Thomas More on seda näinud. Cromwell tunneb kiusatust seda talle näidata, lihtsalt et tema nägu näha.

Ta suleb raamatu. On aeg päevaga edasi minna. Tal endal pole aega teksti ladina keelde panna, et seda saaks salamahti levitada; peab paluma kedagi teist, kes selle töö ära teeks, olgu heast südamest või raha eest. Lausa hämmastav, kui hea süda on nüüdsel ajal nendel, kes oskavad saksa keelt.

Seitsmeks on tal habe aetud, hommikust söödud ja värske, päris oma, mitte laenatud, pesu ning tume peenvillane ülikond seljas. Vahel tunneb ta sel tunnil puudust Lizi isast, sellest tublist taadist, kes tõusis alati vara, pani käe tema pea peale ja ütles: tunne päevast rõõmu, Thomas, ka minu eest.

Vana Wykys oli talle meeldinud. Esimene kord oli Thomasel tema juurde asja olnud õigusküsimuses. Ta oli siis olnud… kui vana, kakskümmend kuus, kakskümmend seitse?... alles hiljuti välismaalt tagasi jõudnud, kippus alustama lauset ühes ja lõpetama teises keeles. Wykys oli olnud nutikas mees, teeninud villakaubandusega kopsaka varanduse. Ta oli pärit Putneyst, aga Thomast polnud ta sugugi sellepärast palganud; hoopis sellepärast, et Thomast oli talle soovitatud ja ta oli odav. Nende esimesel arupidamisel oli Wykys pabereid laiali laotades küsinud: "Sa oled Walteri poiss, eks? Mis juhtus? Küsin sellepärast, et kui sa poisike olid, polnud sinust kedagi ulakamat, Jumala eest."

Ta oleks selgitanud, kui oleks teadnud, missugusest seletusest Wykys aru saab. Jätsin kaklemise, sest Firenzes elades vaatasin iga päev freskosid? Ta ütles: "Leidsin hõlpsama viisi olla."

Hiljuti oli Wykys hakanud väsima, lasknud äril omasoodu libiseda. Ta saatis endiselt laia peenkalevit Põhja-Saksa turule, ehkki kuna vill oli viimsel ajal nii pikk ja head peenkalevit seega raske kududa, oleks ta Thomase arvates pidanud kergema soonilise kalevi peale üle minema, seda Antwerpeni kaudu Itaaliasse vedama. Siiski kuulas ta, hea kuulaja, nagu ta oli, vana mehe virina ära ja ütles: "Asjad muutuvad. Las ma viin su tänavustele riidelaatadele."

Wykys teadis küll, et peaks Antwerpenisse ja Bergen op Zoomi nägu näitama, aga talle ei meeldinud ülesõit. "Minu seltsis pole tal häda midagi," ütles Thomas emand Wykysele. "Tean üht head perekonda, kelle pool me võime elada."

"Hea küll, Thomas Cromwell," sõnas emand. "Kirjuta endale kõrva taha järgmist. Hollandi joogid. Ei mingeid naisi. Ei mingeid keelatud jutlustajaid keldrites. Küll ma tean, millega sa tegeled."
"Ma tõesti ei tea, kas mul õnnestub keldritest eemale hoida."

"Teeme kaupa. Võid viia teda jutlustele, kui ei vii pordumajja."
Halastus, kahtlustab Thomas, tuleb perekonnalt, kus John Wycliffe'i kirjatöid säilitatakse ja tsiteeritakse, kus on alati ingliskeelset pühakirja tuntud, kirjatükke säilitatud, keelatud salme pähe õpitud.

See pärandub põlvest põlve nagu silmad ja nina, nagu alandlikkus või kirglikkus, nagu ihuramm või riskivalmidus. Kui just peab riskima, siis parem preester kui hoor; hoidu ninaõgijatõvest, mida Firenzes tuntakse Napoli palavikuna ja Napolis kahtlemata Firenze mädanikuna. Terve mõistus õhutab kasinust pidama igas Euroopa paigas, need saared kaasa arvatud. Meie elu on piiratud viisil, nagu meie esiisade oma seda iial ei olnud.

Laeval kuulas ta kaasreisijate harilikku nurinat: lurjustest lootsid, märkimata mereteed, inglaste monopolid. Hansa kaupmehed tahaksid meelsamini näha, et nende oma mehed tooksid laevad Gravesendi: sakslased pole muud kui vargajõuk, aga nad oskavad laeva ülesvoolu tuua. Vana Wykyst vaevas merele minnes pööritus. Ta jäi tekile, tehes end kasulikuks; isand, te olite vanasti vist laevapoiss, arvas üks madrus. Antwerpenis läksid nad Pühavaimu viida peale. Ukse avanud teener hüüdis: "Thomas on meie juurde tagasi tulnud!", nagu oleks Thomas surnuist tõusnud. Kui kolm meest, kolm venda paadist, välja tulid, kõõrutasid nad: "Thomas, meie vaene leidlapseke, meie põgenikuke, meie peksasaanud sõbrake. Tere tulemast, astu sisse ja soojenda end!"

Ei kuskil mujal kui siin on ta endiselt jooksik, endiselt väike peksasaanud poiss.

Nende naised, nende tütred, nende koerad katsid ta suudlustega. Ta jättis Wykyse tule äärde – lausa üllatav, kui kergesti leiavad vanad mehed ühise keele, kui vahetavad nõuandeid valu leevendavate salvide kohta, haletsevad armetut elu, arutavad oma naiste tujusid ja nõudmisi. Noorim vend tõlgib nagu ikka, nägu ilmetu, isegi kui terminid kisuvad anatoomiliseks.

Thomas oli kolme venna kolme pojaga välja jooma läinud. "Mida sa õieti tahad?" aasisid nad teda. "Papa äri? Tema naist, kui ta ükskord sureb?"

"Ei," vastas Thomas endalegi üllatuseks. "Ma tahan vist hoopis tema tütart."
"Noort?"
"Leske. Ta on noor küllalt."

Londonisse tagasi jõudes teadis Thomas, et võib ärile teise suuna sisse lükata. Sellest hoolimata pidi ta igapäevaelule mõtlema. "Ma olen sinu laovaru näinud," ütles ta Wykysele. "Ma olen sinu arveraamatuid näinud. Näita nüüd oma töötajaid."

Nemad olid muidugi võti, kasumi võti. Inimesed on võti, neile näkku vaadates on kohe näha, kas nad on ausad ja saavad oma tööga hakkama. Kahtlase peaarvestaja viskas ta välja, öeldes: mine, või me võtame kohtutee jalgade alla; pani tema asemele kogeleva noormehe, poisi, kes öeldi olevat juhm. Tegelikult polnud ta muud kui häbelik, Thomas vaatas tema töö igal õhtul üle, näitas vead ja vahelejätmised leebelt ja sõnatult kätte, ning juba kuu aja pärast oli poiss asjatundlik ja terane ja käis Thomasel kannul nagu kutsikas. Kuu aega kulutatud, paar päeva sadamas uuritud, kes võtab pistist – ja aasta lõpuks oli Wykys jälle hakanud kasumit saama.

Kui Thomas oli Wykysele arve näidanud, kõmpis too raskel sammul eemale. "Lizzie!" hüüdis ta. "Lizzie! Tule alla."

Lizzie tuli alla.

"Sa tahad uut teistpoolt. Kas tema kõlbab?"

Lizzie mõõtis Thomast pilguga pealaest jalatallani. "Mnjah, isa, väljanägemise pärast sa teda ju ometigi ei valinud." Thomaselt küsis ta, kulmud kergitatud: "Kas teie tahate enesele naist?"
"Kas jätan teid aru pidama?" küsis Wykys. Ta paistis olevat hämmingus, arvas vist, et noored võtavad paugupealt istet ja kirjutavad sealsamas lepingule alla.

Peaaegu nii see läkski. Lizzie tahtis lapsi, Thomas tahtis naist, kel oleks linnas sidemeid ja natuke raha hinge taga. Juba mõne nädala pärast läksid nad paari. Gregory tuli ilmale enne aasta möödumist. Thomas võttis tunnivanuse tugeva röökiva lapse kätkist, suudles tema udemeis pead ja ütles: ma olen sinuga nii hell, nagu minu isa minuga mitte kunagi ei olnud. Sest mis mõtet on lapsi sigitada, kui järgmine põlvkond eelmisest parem ei ole?

Täna hommikul varakult ärgates ja Lizi õhtuste sõnade üle järele mõeldes küsib ta endalt: miks peaks minu naine muretsema teiste naiste pärast, kel poegasid pole? Võib-olla on naistel kombeks ette kujutada, mis tunne oleks olla üksteise nahas.
Sellest on üht-teist õppida, mõtleb ta.
Kell on kaheksa. Lizzie on all. Tema juuksed on topitud linase tanu alla ja varrukad üles kääritud. "Oi sind, Liz," ütleb Thomas naerdes. "Sa oled täitsa pagariemanda moodi."
"Vali sõnu," noomib naine. "Kõrtsmik sihuke."
Rafe astub sisse. "Kas kõigepealt isand kardinali juurde?" Kuhu mujale, ütleb Thomas. Ta korjab kokku paberid, mida sel päeval tarvis tuleb. Patsutab naist, musitab koera. Läheb välja. Vihma tibutab, aga juba selgineb, ja enne kui nad York Place'i jõuavad, on näha, et kardinal on sõna pidanud. Jõele langeb päikesekiir, kahvatu nagu sidruni viljaliha.