ROMAANIKATKEND: Hille Karm "Taevas ja maa"
MA ISTUN TALLINNA RAEKOJA TREPIL. On öö – või ehk juba hommik? Juunikuus pole Eestimaal ju pimedat ollagi, kella vaatamata ei tea, millal lõpeb öö ja algab hommik.
Me istume trepil mitmekesi. Ja mõned meist tantsivad meie ees laiuval tühjal platsil.
Meil on taevalik tuju. Me oleme tulnud siia Pirita teelt, Lillepaviljoni juurest, jalgsi mööda mereäärt ja seejärel läbi linna.
Me pole omavahel sugugi ammused tuttavad. Enamik meist nägi üksteist eile elus esimest korda. Meid ühendab see, et me kõik lõpetasime paar päeva tagasi keskkooli ja olime eile kutsutud Lillepaviljoni parimate abiturientide vastuvõtule.
Kui vastuvõtu ametlik osa lõppes ja päike oli merre vajunud, ei tahtnud me veel laiali minna. Miks magada maha öö, mis kunagi ei kordu?
Märkame, et inimtühjale linnale vaatamata on Raekoja platsil veel keegi.
Ootamatult on meiega liitunud hallipäine mees, kes ilmselt on samuti teel peolt koju. Miskipärast on ta ihuüksi. Ta pole suisa purjus, küll aga on märjuke aidanud tal filosoofilistesse mõtisklustesse süüvida.
Mees istub meie seltsi Raekoja trepile, noogutades mõistvalt: „Koolilõpetajad, jajah!” Seejärel mõõdab mees meid pika isaliku pilguga, vangutab pead ja lausub sügavmõtteliselt: „Oo, noorus! Aga… tempora mutantur et nos mutamur in illis!”
Tunneme piinlikkust. Oleme arukad, kuid selle lause sisust me täpselt aru ei saa. Imelik oleks ka mehelt küsima hakata.
Noogutame vastu. Mees lisab, otsekui lugedes meie mõtteid: „Küll te ükskord mõistate. Ega täna pole vajagi aru saada.”
Enne kui mees meid maha jätab ja pisut-pisut vaarudes oma teed läheb, ütleb ta justkui eelmise lause jätkuks: „Täna! Täna te ju… l e n d a t e !” Ja mees näitab käega taeva poole.
Jah, me lendame. Me oleme seitsmendas taevas.
Kui järgmisel aastal ülikoolis ladinakeelseid sententse pähe tuubin, tuleb üks neist mulle tuttav ette. No muidugi, seda ütles tundmatu mees tol valgel suveööl! Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Nende sõnade sügavamast sisust hakkan aru saama alles aastate pärast. Ja seda, mida too mees tol õhtul oma isaliku pilguga öelda tahtis, mõistan ehk nüüd, mil olen temavanune või vanemgi.
TOL JUUNIKUUL olen aga äsja saanud oma kooli lõpuaktusel kaela tammepärja – Keila kooli kombe kohaselt kuulub see au igale kuldmedaliga lõpetanule. Pärg on uhke, kuid raske ja kaelas kanda ebamugav, enne fotograafile poseerimist seda ära võtta ei passi.
Ma jään ühispildile, pärg kaelas ja väga naeruse näoga.
Aastakümneid hiljem seda pilti vaadates muigan, sest tuleb meelde, mis mind tollal naerma ajas... Seisan pildistamiseks ülesrivistunud lõpetajate esimeses reas, kohe õpetajate selja taga. Nõnda märkan äkki, et minu ees istuva kiilaspäise õpetaja paljas pealagi on üleni kollase tolmuga kaetud. Kui sätin oma lillesülemit, mida käes hoian, pudeneb õpetaja pealaele tolmu juurde. Samal hetkel on selge – süüdlased on mulle kingitud valged liiliad ja nende kollased pudenevad südamikud!
Lugupeetud õpetaja kiilas pealagi helendab kuldselt… Turtsatan naerma ja järgmisel hetkel sähvatabki fotoaparaadi välk.
Aastate pärast ei mäleta ma, mida keegi tol viimasel koolipäeval rääkis või mida aktusel veel tehti, miskipärast on aga meeles too pildistamishetk, päeva olulisust silmas pidades üsna tühine. Liiliaid ei usalda ma ka edaspidi: ei talu nende vänget lõhna, kingitud liiliad võtan viisakalt vastu, aga sokutan kodus koridori või rõdule… Ja nende lilledega seoses tuleb mulle alati meelde mu kuldne koolilõpuaktus Keilas juunikuus 1967.
Järgmise päeva õhtul olen Lillepaviljonis: Tallinna uues, kõige nooblimas ja kaunimas peopaigas. Õhkkond on ülipidulik. Astume üksteise järel reas paviljoni, mille uksel seisab Väga Tähtis Mees – Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, kes surub iga siseneja kätt. Fotograaf tabab hetke, mil tervitatavaks on mu klassiõde Kaja Pikkpõld, ja just see foto on järgmisel päeval suurelt Noorte Hääle esiküljel. Selle ajalehenumbri, kust leian ka oma pildi, panen hoolikalt tallele… et see kunagi, näiteks aastal 2011 leida ja sealt lugeda, mis tol päeval Lillepaviljonis juhtus. Otsekui oleksin osanud ette näha, et rohkem kui neljakümne aasta pärast ei mäleta ma ilma abimaterjalita selle õhtu ametlikust osast peaaegu mitte midagi peale selle, et ma seal olin. Mulle meenub hoopis öine jalutuskäik läbi linna ja hallipäine mees, kes meie seltsis Raekoja trepil istus…
Aga lugegem kolmapäeva, 28. juuni 1967 ajalehes Noorte Hääl ilmunud reportaaži eelmisel päeval toimunud vastuvõtust parimatele keskkoolilõpetanutele. See algab pateetilise sissejuhatusega: Tallinnas Lillepaviljoni nõlvadel ja ümber on esimesed roosid õitsele puhkenud. Nad on nii värsked, puhtad, erksad. Veel läheb veidi aega ja kõik pungad puhkevad õitsele. Siis on siin õitemeri, lõhnade ja värvide üllatused. Milline imeilus aeg see on, pungade puhkemise, õitselepuhkemise aeg! Inimese elus on see piiritletud keskkooli lõpetamise ja kaheksateistaastaseks saamisega.
Reportaaž, mis kannab lennukat pealkirja „Tiivad on tugevad. Lennakem!” võtab enda alla neljaleheküljelise ajalehe kogu esikülje ja pool kolmandastki. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi tegevust – koolilõpetanutele korraldas vastuvõtu just see kõrge riigiorgan – pidi ELKNÜ häälekandja kajastama nagu kord ja kohus.
Koltunud, kuid ajahambale ja kolimistele truult vastu pidanud lehenumbris on Väga Tähtsa Mehe kõne, milles kõigepealt tuntakse rõõmu, et meie oleme noored, kes said lõputunnistuse juubeliaastal, mil kogu suur Nõukogudemaa tähistab oma viiekümnendat aastapäeva. Meenutatakse, et aastal 1917 kehtestas eesti töörahvas nõukogude võimu ka Eestis ja järgnevad aastad, mil kodanlus võimu haaras, on ebameeldiv episood, tindiplekk ajaloo lehekülgedel, ning 1940ndal taastas töörahvas selle, mis ta kakskümmend aastat tagasi oli kaotanud.
Kõneleja rõhutab, et meie põlvkond saab kasutada kõiki sotsialistliku ühiskonna hüvesid, mida eelnevad põlvkonnad on kätte võidelnud, ning et üksnes sotsialistlik ühiskond on võimeline üles kasvatama tööka, haritud ja oma kodumaad armastava noorsoo. Kodumaa ja selle ajaloo ülistamisse mahub siiski ka mõni inimlik lause, näiteks: „Teie, kallid sõbrad, olete õigesti aru saanud hariduse tähtsusest ja olete seda tegelikkuses tõestanud. Selle eest aitäh!” Lõpuks aga manitsetakse meid edasist teed valides lähtuma eelkõige ühiskondlikest huvidest…
MINUL ON SEL PÄEVAL ERIÜLESANNE – pidada kõne kõigi abiturientide nimel. Kõne teksti olen kodus lihvinud ja kooliski on see juba üle vaadatud, aga vastuvõtupäeva hommikul pean kirjapandut näitama ka haridusministeeriumis. Saan aru küll, miks – vastutajad peavad olema veendunud, et kõnes on õiged sõnad ja õiged rõhud.
Õhtul, kui väga tähtsad kõned on peetud, annavad peoperenaine ja peoperemees sõna mulle. Ma ei pabista, olen ju kooliajal palju üles astunud ja mulle meeldib laval olla.
Praegu, nende ridade kirjutamise ajal aastal 2011, ei häbene ma sugugi oma toonase kõne lõpulauset: Et teha oma tööd hästi, selleks peame temasse alati panema iseennast, midagi oma südamest.
Kõne muud osa loen aga vanast ajalehest armutu enesekriitikaga. Tsitaadirägastiku vahel korduvad väljendid „kodumaa juubelilapsed”, „tiibade kergus ja raskus”, „ehitajad-loojad”… Ainus lohutus on, et kogu Noorte Hääle reportaaž pidulikult vastuvõtult oli samasugune või veelgi ülepaisutatum, alates alguse üliroosilisest meeleolust. Selline oli aja hääl.
ME KÕIK MÄNGISIME tollal sama mängu. Võib-olla tunduski toonane elu osaliselt mänguna, muidu olnuks võimatu selles riigis elada. Teine võimalus oleks olnud end mängust sootuks välja lülitada, sellest välja astuda nagu mänguplatsilt rahvastepallis, kui oled sulle antud elud palliga pihta saades kaotanud. Ent mina ei tahtnud olla kõrvaltvaataja, see oleks olnud mulle loomuvastane, mina tahtsin olla mängus sees – sees oli aga võimalik püsida ainult mängu reegleid järgides.
1. juulil 1967, paar päeva pärast Noorte Hääle mammutreportaaži ilmumist kirjutab Eesti Evangeelse Luteri Kiriku (EELK) peapiiskop Jaan Kiivit tervituskirja minu isale.
„Armas ametivend!
Õnnitlen Sind ja Su abikaasat ning tütart, kes nüüdsama nii hiilgavalt lõpetas. /---/ Andku Taevane Isa vanematele edaspidigi rohket rõõmu sellest tütrest ja jätkugu Hillel endal tahet töötamiseks ja saadud annete arendamiseks.
Parimate soovide ja tervitustega
Sinu Jaan Kiivit”
Peapiiskop Jaan Kiivit seeniori kirjad isale on inimlikult soojad ja peavad teda meeles sünnipäeva, ordinatsioonitähtpäeva ning teiste oluliste sündmuste puhul. Ma ei mäleta, kas olen mind puudutavat kirja käes hoidnud varem kui nüüd, nende ridade kirjutamise ajal. Võimalik, et isa mulle sellest rääkis või seda näitas ja ette luges ja mina selle kohe unustasin. Piiskop, olgu või peapiiskop, ei mahtunud minu maistesse mõtetesse. Ma ju lendasin – mitte taevastes kõrgustes, vaid inimeste seatud ja juhitud mängus. Ja ma ei tahtnud reegleid rikkuda.
Seda, minu tublidust ja samas ka ühiskonnaaktiivsust heaks kiitvat sõbralikku tervitust aastate pärast lugedes mõtlen, et tõepoolest, kõigil meil tuli tunnistada selle ühiskonna mängureegleid ja kaasa mängida. See oli avalikult tegutsemise ainus võimalus, polnud vahet, kas olid kooliõpilane, tudeng või mis tahes ameti esindaja: õpetaja, arst või… kas või peapiiskop. Ka kirik, olgugi riigist rangelt lahutatud, pidi kaudselt järgima riigis kehtivaid reegleid.
Minu koolilõputähise, kuldmedali, võttis varas, kui tegi 1990. aastate alguses meie korteri sõna tõsises mõttes tühjaks. Rüüstatud ja segi paisatud tubades nõutult ringi käies mõtlesin esimest korda elus kindlustusest. Olnuks meie elamine kindlustatud, siis poleks pauk olnud nii suur. Ei osanud ma aimata, et mõne aasta pärast satun tööle kindlustusseltsi ja kindlustan õige pea oma maise vara.
MÄLESTUSI, mida asjad eneses kannavad, ei saa kindlustada kusagil mujal kui oma südames ja mälus. Kui mu koolilõpust lahutab mind juba mitu aastakümmet, vaatan heldimusega kõrget kuuske, mis kasvab otse Lillepaviljoni ees. Vaatan iga kord, kui sellesse retropaika satun. Mulle pole see nüüd juba vananev kõrge kuusk lihtsalt üks puu, vaid puu, mille istutasime meie, tol kaugel juuniõhtul Lillepaviljoni kogunenud koolilõpetajad. Tol korral oli puu istutamine lihtsalt kohustus. On lausa tüütu jahmerdada, kui oled pidurõivais ning pead võtma labida ja kastekannu, et teha pisut mullatööd. Umbes nii mõtlesime toona. Nüüd kannab puu mälestust sellest õhtust ja annab põhjuse nostalgiliselt õhata: meie puu! Kuusk kätkeb eneses aega, mis on saanud nähtavaks.
Lillepaviljoni ees sirguvat meie kuuske vaadates meenub mulle peaaegu alati mees Raekoja platsilt. Mõnikord tuleb ta ka siis meelde, kui üle platsi jalutan.
Tema sõnum – ajad muutuvad – meenus selgi korral, kui Eesti taasiseseisvumisaja algul jõuluaegsel Raekoja platsil seistes kuulsin pühalikku, üle kogu vanalinna kajavat „Püha ööd”. Näpistasin end, kartes, et näen und. Kogu kristlikus maailmas tuntud, meie maal aga nii pikalt peidetud, maha salatud ja põlatud viis voogas nüüd vabalt ega sobinud kokku platsil tärkava laadaeluga. Sama viis kõlas pühalt ja pidulikult ka seal, kus oli selle õige koht – kirikutes, kuhu astus sisse ka seni end kõige uskmatumaks kuulutanud eestlane.
„Mis maa see on?” tahtnuksin sisimas hüüda. Hämmastuse, isegi protestiga, nagu olin küsinud siis, kui pidin kuulma kaastunnet: „Vaeseke, millisest perest pärit!” Nüüd oli mu protestiga segatud hämmastusel teine, varasemale vastupidine põhjus. Ma ei uskunud pühakodades kummardajate äkitselt lahvatanud usku. Ei saanud olla päriselt nii.
Ei olnudki. Piiblisõna avastamine kestis seni, kuni heaoluargipäev summutas võõra võimu naasmise ohu; kestis seni, kuni võis hõisata: „Jaak, kurat, jalad põhjas!” Siis tuli igaühe oma usk: kellel horoskoop, kellel talisman, kellel saatus…
Mõnel harval päeval ja hetkel meie rahva hing siiski puudutab Taevast. Me seisame tugevasti Maa peal, kuid sirutume Taeva poole. Ainult meie ise tajume, kuidas saabub Taeva ja Maa, taevase ja maise kokkupuute hetk ja kuidas värahtab siis süda. Meie rahva kirik on laulupidu, kus rahvuskaaslastest saab meie kogudus, sest meid seob üksainus meie maa siin. Õnn, et on olemas see ilmalik vabaõhukirik, eesti südame kodu, kus saame tunda end ühe pere õdede ja vendadena.
Lauluväljakult läheme taas argipäeva. Pudeneme maad ja ilma mööda laiali. Lennanud äsja oma laulus nagu mesilased mesipuu poole, lendame nüüd sellest eemale, toimekasse argipäeva, usina meekorjamise kõrval aeg-ajalt nõelates ja torgates. Kas see ongi meie imevägi?
Selliseidki mõtteid ajendab Raekoja plats, kuhu tallinlasena tihti satun. Kui mulle meenub ammune öö – või oli see juba hommik? – Raekoja ees, siis naeratan ja lausun endamisi: „Tempora mutantur…” Miks küll on mul tollest õhtust meeles tundmatu mees, mitte aga õhtu ametlik sisu?
Mälu on minevikumeloodiate dirigent, vahel ka mustkunstnik, trikimees. Annab imestada, mida ta oma salapärasest laekast võtab, mida jätab, ja kui omamoodi ennistab iga inimese mälu mõnegi seiga või sündmuse. Igaüks meist kogeb maailma ja selles toimuvat just sellisena, nagu see peegeldub tema peas ja talletub mälus. Mälu kipub kas unustama või ilustama, mõnikord isegi halba halvemaks muutma. Mina olen pigem ilustaja – mida vanemaks saan, seda vähem talun halba ja arvan idealistlikult, et juhtuda võiks rohkem head ja mäletada võiks ainult head. Elus aga on mõlemad vajalikud, sest kui poleks halba, ei tunneks head ära.
Vahel mõtlen: kas seda meest, kes pajatas meile aja ja inimeste muutumisest, üldse oli olemas? Olen eluaeg näinud värvilisi ja värvikaid, muinasjutulisi ja süžeelisi unenägusid. Ehk oli too mees hoopis peategelane ühes mu unenäos? Kui mälu pole nagu fotoaparaat, mis suudab möödunud ajahetke alles hoida sellisena, nagu see täpselt oli, siis ei pruugi meenutusel ja unenäol olla palju vahet.
Kas isiklikud mälestused saavad ülepea olla läbinisti objektiivsed? Võib-olla on õigus ammuse barokkaja kuulsal näitekirjanikul, hispaanlasel Pedro Calderónil, kes oma maailmakuulsa ja sajanditele vastu pidanud näidendi pealkirjastas lausega „Elu on unenägu”?
