ROMAANIKATKEND: Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"
See aga juhtus kevadel, kui apteeker oli taas oma naise ja lastega linna taga aiamaal, kaevas peenraid ja ajas seemneid mulda, ning ta märkas, et eemalt Barbara kabeli poolt on üks naisterahvas tulnud neile lähemale ning nüüd tema toimetusi silmitseb, justkui näeks ta midagi ebaharilikku. Melchior ei teinud esmalt naist märkama ja kohmitses edasi, aga kui ta üle õla kiikas, siis ta nägi, et naine on ikka veel seal, seisab ja vaatab, nagu oleks päevane aeg antud logelemiseks. Kui Melchior selja sirgu ajas, pööras naine äkitselt ümber ja kiirustas minema, Barbara kabeli poole tagasi.
Ja järgmiselgi päeval nägi Melchior, kui ta Keterlyniga maad haris, kuidas see naine tuli ja neid viivuks eemalt silmitsema jäi, aga selle naise nägu apteeker ikka veel ei seletanud. Ja kui ta nüüd kindlamalt labida mulda lõi ja naise poole tahtis minna, siis astus too kiiresti minema.
Veel päev edasi ja siis läks Melchior üksinda oma aiamaale ja ka nüüd nägi ta, kuidas naine tuli, aga sedapuhku ei teinud apteeker temast üldse välja, vaid kastis rahulikult maad ja seadis lauajuppi taimedele umbrohu kaitseks ette. Ta ei vaadanud ümber, kui kuulis samme endale lähenemas ja kiiret hingamist, ega vaadanud ka siis, kui sammud peatusid ja naise vari peenrale langes.
„Ütle, hea mees, kas sina oled apteeker, keda hüütakse Tallinna Melchioriks?“ küsis naine siis äkki ja see oli ilusa kõlaga madal naisehääl, natuke ärev, aga soe.
„Mind hüütakse Tallinna raeapteeker Melchior Wakenstedeks...“ kostis Melchior uhkelt ja pani natuke imeks, et see naine, kes saksa keelt väga puhtalt ei rääkinud, oli julgenud teda nii südikalt kõnetada. Siis pööras ta ümber ja vaatas naisele näkku ja sõnad surid tema huulil.
See naine polnud enam noor ja tema tanu alt paistvad juuksed oli juba hallikasegused, aga ikka veel kergelt lokkis. Tema rüht oli natuke vaevaline, nagu kannaks ta suurt raskust seljas, kõhnad käsivarred hästi keha ligi, ja pikkade sõrmede vahel muljus ta kohmetult vööle köidetud nahkset taskut ja võtmekimpu. Tema kleit oli mitmest kohast lapitud, aga see oli puhas ja naine ise oli ka puhas, sest ta lõhnas meeldivalt ja kaelas oli tal väike rist. Naise nägu aga... kui Melchior seda vaatas, siis hingas ta mitu korda kiiremini ja ta kõrvus kumas ööbiku laksumine, ta tundis toomingalõhna ja üks kauge mälestus voolas tema sisse ja täitis ta mõtted tulvini.
„Kui sa tahtsid küsida, kes mina olen, et uhket apteekrihärrat nõnda kõnetan nagu omasugust, siis ütlen, et minu nimi on Martha ja ma pean Jeruusalemma mäe lähedal kõrtsi.“
„Martha?“ pomises Melchior ja teadis, et seda nime kuuleb ta esimest korda.
„Nõnda on mu nimi ja ma olen harjunud kõigiga julgelt rääkima, sest minu katuse alla satub nii rikkaid kui vaeseid, pühamehi ja patuseid ja vahet mina nendel ei tee.“
„Ometi ei tulnud sa kohe minuga rääkima.“
„Sest ma pidasin aru, kas sina oled seesama Melchior, keda mina otsisin.“
„Ja kas ma olen siis seesama Melchior?“ küsis apteeker lahkelt naeratades.
„Seda ei tea ma veel kindlasti öelda.“
„Siis räägi, naine, et kas sa otsisid mind mõne arstirohu pärast? Tavaliselt tulevad inimesed just seda minu käest küsima ja minu apteeki pole raske leida.“
„Ma ei tulnud sinu käest rohtu ostma,“ kostis naine. Ta vaatas Melchiorile sügavale silma sisse ja apteeker tundis, et mitte ainult lõhnu ja hääli ei toonud temani kauge mälestuse kuma, vaid ka magusat maitset, huulte maitset.
„Ma otsisin ühte Melchiori, kes aitab mõistatusi lahendada, ja ma ei küsi midagi niisama, vaid maksan sulle puhast hõbedat kui...“
Melchior tõstis käe ja raputas pead. „Raha küsin mina ainult rohtude eest.“
„Kui sa aitad mul teada saada, mida tegid palverändurid minu kasutütrega, siis ma maksan sulle kolm raha hõbedat,“ kostis naine.
„Mida tegid palverändurid sinu... kasutütrega?“ kordas apteeker hämmeldunult ja naine noogutas nukralt.
„Kui sa tuled minuga kaasa Jeruusalemma mäe poole, siis ma näitan ja räägin sulle kõike. Kui sa oled seesama Melchior.“
„Küllap ma siis olen,“ ohkas Melchior. „Lähme, Martha, näita mulle teed.“
***
Nende rada viis aialappide ja karjamaade vahelt läbi, Roosikrantsiks hüütava tee poole, mis Seppade värava juurest linnast lõuna poole suundus ja mida mööda oli hiljuti läinud palju palverändureid Riiasse. Tee ääres oli siin ja seal kõrtse ja öömaju, et teelised saaksid puhkust ja kosutust, kui neil linnas kuskil magada ei olnud. Tee lähedal liivaluidete vahel seisis ka linna võllas ning siinkandis võeti õlle ja öömaja eest rohkem raha kui mujal, sest hukkamiste ajal kogunes siia rohkesti inimesi lähedalt ja kaugelt, et patuste piinu oma ihusilmaga pealt näha. Ühe sellise kõrtsi poole viis ka Martha Melchiori ja nad läksid üle porise maa, nende ümber voolasid kevadised ojad ja esimesed laululinnud hõikasid rõõmsalt saabuvast suvest.
Sügisel oli Riia piiskop lasknud üle Liivimaa ja kaugemalgi kuulutada, et katedraali on toodud Püha Gertrudi reliikvia, tükike tema surilinast Nijeveli linnast ja kõik, kes tulevad seda vaatama ja selle ees palvetama ja jäävad Riiga kümneks päevaks, saavad terve aasta eest patulunastust. Ja kui saabus märtsikuus Püha Gertrudi päev, siis tuli rändureid mitmelt poolt, esimesed kevadised laevad tõid neid Raseborgist, Turust, Gotlandilt, Viiburist ja ka Novgorodist saksa kaupmeeste juurest. Üksteise järel olid nad sadamast läinud lõunamaanteele, hallis ürbis, kepp käes ja paun üle õla, nad olid laulnud kurbi laule ja palvetanud Niguliste kirikus, raad oli lasknud neid gildidel toita ja maksnud nende saunas käimise eest. Tallinna laevameeste Püha Gertrudi gild jootis neid „Gertrudemintiga“ ehk siis õllega, millele oli lisatud münti ja mett ja mida rändurid Gertrudi meenutades ikka enne teeleasumist jõid. Ja olid ka mitmed Tallinna laevnikud ja mustpead siis palveränduritega ühinenud ja Riia poole teele asunud. Tõsi, mõni neist polnud kuigi kaugele jõudnud ja peagi tagasi tulnud. Noor mustpea Jacop Rodegast näiteks oli vist „Gertrudeminti“ kogunisti nii palju joonud, et ta poolsegasena hommikul pärast teeleasumist vallikraavi veerelt leiti. Ju oli tema patulunastustahe ka „Gertrudeminti“ uima möödumisega üle läinud.
Martha kõndis nüüd aga Melchiori ees, ta kõndis kiiresti, hüpeldes lompidest üle ja põigeldes porinirede vahel, ning Melchiorile näis, et naine on ihult sitke ja väle, tema kitsukeses kehas on palju rohkem nõtkust ja rammu, kui ta esiti arvanud oli.
„Ma olen kolmandat aastat lesk,“ kõneles naine Melchiori poole tagasi vaatamata. „Ehk oled sa kuulnud, et minu mees Matis pidas seda öömaja seal Võllamäe taga ja Võlla-Matise kõrtsiks seda kohta hüütigi,“ ja Melchior pidi tunnistama, et sellisest kohast ta tõesti kuulnud on.
„Ma olin tema truu naine, kuni taud ta hauda viis, ja enne seda olin ma kaluri tütar, kes õppis linnas küünlategemist. Ma sünnitasin Matisele viis last, ja nelja neist käin ma karjamaa taga metsas taga nutmas, kuhu Matis nad mulda pani, sest nõnda on tema sugu kogu aeg teinud. Ja kui sa küsid, et kuidas mul oli kasutütar, siis ma ütlen, et Matis tõi selle ühel päeval koju kolmteist aastat tagasi ja ütles, et mina tema nagu oma lapse eest hoolt kannaksin, ja seda mina ka tegin. Ma ei küsinud, kes selle lapse on sünnitanud, ja võtsin ta oma tütreks ja armastasin teda ja lasin ta ristida, ehkki ta pühast abielust pole sündinud, ja kui mul oleks veel pisaraid, siis nutaksin ma teda praegu taga.“
„Kas ta läks palveränduritega kaasa?“ küsis Melchior.
„Tema nimi oli Ede,“ vastas naine ainult. „Ta polnud elu sees kuulnudki Riia linnast. Ta mängis veel õlest nukkudega.“
Võlla-Matise kõrts oli üks uhkemaid Jeruusalemma mäe juures. Seda piiras loobakas ussaed, õues röhitsesid seapõrsad ja paterdasid kanad, maja taga seisis veel saun ja vildakil ait, mille ees vana sulane puid lõhkus. Väljas pori sees oli üks laud, mille taga kaks talumeest odrakörti lürpisid ja Marthat rõõmsalt eesti keeles tervitasid. Apteekrit nähes nad aga üksnes mühatasid.
Naine seisatas lävel, kissitas ereda päikese käes silmi ja ütles: „Minu sulane on vana mees, aga Matise sugulane, ja need mehed ka. Nad tõotasid Matise haual, et minule ei tohi siin miskit häda sündida, ja nad on oma vannet hästi pidanud.“ Siis naine käratas midagi meestele ja korraga olid nad püsti, tõmbasid mütsid peast ja kummardasid apteekri ees.
„Ära pead ära löö,“ soovitas Martha, puges madala piida alt sisse ja Melchior läks talle järele kõrtsituppa, kus lõhnas koldevingu ja halvaks läinud hernesupi järele, muldpõrandal olid kuuseoksad ning aknast paistis üksnes niipalju valgust, et enam-vähem käsikaudu liikuda sai.
Ja siis kuulis Melchior loo, mis siin majas sündinud oli, kui palverändurid tulid ja Edest jäi järele ainult valu ema südames, pinnuga läbitorgatud öökulli pea ja vereloik saunas.
