Oligi. Anna nägi, kuidas keegi musta mantli ja karvamütsiga mees jändas värava külge kinni jäänud seljakotirihmaga. Siis astus mees vargsi edasi. Kusagil oli Anna sellist kohmakat, kergelt jalgu järele vedavat kõnnakut näinud. Jah, õigus. Sellise moega olid kunagi kõndinud ultraortodokssed juudid Jeruusalemmas ja Brooklyni Williamsburghis.

Anna ei pannud alumise korruse tulesid põlema, vaid hiilis pimedas alla. Ta kiikas koridoriaknast – kindlasti polnud ta mehega iial kohtunud, ehkki ta näis kuidagi tuttav.

“Kes on?” küsis Anna läbi ukse.

“Ari Cohen... Tõesti vabandan, aga... Palun aita mind, Anna,” ütles tuttav hääl inglise keeles.

Ari Cohen! Jah, muidugi, nüüd tuli talle meelde. Paar aastat tagasi oli keegi neid Facebookis tutvustanud kui andekaid noori kirjanikke, kel oleks huvitav teineteisega mõtteid vahetada. Nad olid tundide kaupa Skype’is rääkinud, kuid siis oli Ari jäljetult kadunud, hulk aega enne seda, kui kõik üle kuumenes – võib-olla isegi varem, kui Christian Diori peadisainer John Galliano suutis videolindile jääda juudivastase sõimuga. “Ma armastan Hitlerit. Teiesugused oleksid surnud. Teie vanemad ja vanavanemad oleks lihtsalt ära gaasitatud!” oli Galliano kusagil baaris kahele naisele karjunud. Annal oli see tekst meeles, sest Facebookis oli talle kunagi ette hüpanud banner, kus pakuti müüa sellise kirjaga T-särke. See oli esimene kord, kus ta oli mõelnud, et 21. sajand hakkab vaikselt tuure üles võtma.

Ta avas ukse.

“Aitäh!” Ari langes talle kaela. Tema puudutuses oli midagi meeleheitlikku, ehkki ta ei näinud olevat närvis ega erutunud.

“Kas ma saaksin tänase öö sinu juures olla?” küsis ta soliidselt.

“Muidugi, Ari, muidugi... Mitte ainult tänase öö, vaid niikaua kui vaja...”

Anna sulges kähku ukse. Ari raputas end lumest puhtaks ja seletas, et oli tulnud bussiga Riiast ja võtnud siis bussijaamast takso üle silla – sealt edasi oli ta tulnud jala, et mitte Annat kompromiteerida.

“Aga kui ma poleks kodus olnud?” küsis Anna. “Vedas, et sul mu aadress alles oli.”

“Siis ma oleks läinud kesklinna tagasi ja esimesse ettejuhtuvasse hotelli. Lihtsalt... rahadega on veidi kehvasti. Hotelle kasutan ma ainult äärmisel juhul. Ma ikka kardan kogu aeg, et avastatakse, et mu pass ja krediitkaart on kellegi teise omad.”

Ari õngitses end saabastest välja, aga pani need kilekotti ja selle siis oma seljakotti.

Anna juhatas ta külalistetuppa: “See on muidugi kütmata hetkel...”

“Ma... Vaata, ma ei saa olla külalistetoas, sest kui tuli põleb ja nii edasi. See tekitaks liigset tähelepanu. Ma magan oma madratsi ja magamiskotiga... Soovitavalt sinuga samas toas või kõrvaltoas... Nii ei paista välja, et sul keegi majas on. Ja kui on mingi jama, saan ma kohe peitu pugeda.”

“Jajaa, muidugi... Muidugi... Sorry, mu aju ei tööta praegu eriti kiiresti.”

Anna juhatas ta ülakorrusele: “Vaata neid seinakappe... Need on katusesse uuristatud nagu käigud... Kui keegi tuleb, hüppad kappi.”

“Oh, väga hea!” Ari sattus vaimustusse ja uuris kapisisemust. “Ideaalne lausa! Aga me peame mingi ohusignaali kokku leppima... Et kui sa lähed alla ust lahti tegema, ja seal on politsei, kuidas sa mulle märku annad.”

“No ega pollarid ka lollid pole. Kõige lihtsam, et kui tuleb ükskõik kes, poed sa peitu. Õnneks on meil samad mõõdud, nii et saad kasutada minu dresse, T-särke ja kampsuneid. Et kui ma riideid pesen, ei ärata see kahtlust. Aluspüksid ehk ainult... Aga need saab kappi riidepuule kuivama panna. Ma ei saa ju söösta pesunööride kallale, kui pollarid tulevad.”

“Ja-jah... Aga kui ma parajasti duši all olen?”

“Duši all pead sa käima ainult päevavalguses, ja vannitoas on mul nagunii alati kardinad ees, et keegi sisse ei vahiks. Siis pead lihtsalt üles peitu tormama. Kohe. Ja mina teen oma juuksed märjaks ja võtan riidest lahti ja käteräti ümber, nagu ma oleks ise duši all käinud. Nii saavad ka kõik aru, miks ma kohe ust lahti tegema ei saanud tulla... Habet pead ajama väga korralikult vanni kohal, nii et kuskile karvu ei kukuks, ja kõik kohe ära koristama, ja habemeajamistarbeid ei tohi vedelema jätta.”

“Jajaa...“ Ari naeratas ujedalt. “Sul nagu oleks kogemus ses asjas...”

“Ei ole, aga... Tead, miskipärast olen ma sest palju mõelnud. Ja unes näinud. Kord nägin unes, et on Teine maailmasõda ja ma varjan oma kappides kaht juuti – isa ja poega. See oli isegi omamoodi idülliline – elasime suuresti küünlavalgel ja mängisime palju klaverit – kes mida oskas – Chopini, Schumanni, Tšaikovskit. Imelik, et me ei kartnud, et see läbi seinade oleks võinud kosta... Ja me võistlesime males – nad õpetasid mulle mingeid teistmoodi avanguid. See oli täiesti sürr. Ma ärkasingi peavalu peale... See oli tohutu pingutus, ma ei suutnud neid kunagi males võita.”

Ari naeris, siis tõsines ning võttis oma seljakotist madratsi ja magamiskoti. Ta hakkas madratsit täis puhuma, kuid Anna tõi seinakapist oma vana voodi madratsi: “See on parem ja mugavam. Kui on häire, siis lihtsalt kerid kogu oma krempli selle sisse ja hüppad kappi.”

“Kas su arvutit ei jälgita?” küsis Anna, kui Ari tiris kotist välja oma Macbook Airi.

“Ma pole sellega kunagi netis käinud, blokeerisin wifi ära. See on lihtsalt kirjutamise jaoks. Netis käin teiste arvutitega ja ei külasta kunagi heebreakeelseid saite. Kopin, mis vaja, mälupulgale, ja siis loen ja kirjutan oma läpparist.”

“Oled sa kindel, et netikohvikutes pole klaviatuuri salvesteid?”

Ari naeratas kavalalt: “Seepärast ma ei trükigi seal midagi... ma olen kõik oma mälupulgale salvestanud ja ainult kopin ja peistin – isegi meiliaadresse... See on mingi hüperturvaline mälupulk – need tulid just enne seda müügile, kui ma Iisraelist lahkuma pidin... Ja loomulikult ma väldin netikohvikuid ka. Parem, kui ikka tuttavate juures saab olla. Berliinis elasin ma kuid ühe tuttava kontoris – kirjutasin öösel ja päeval magasin mingis laoruumis.”

“Aa, okei... Muidugi võid sa netis käia minu arvutist. Aga kuidas sa üldse oma perega suhtled?”

“Meilime omavahel saksa ja inglise keeles. Nii on kõige ohutum. Ja tegime kõik uued meiliaadressid. Õudne keemia oli neid püsti panna, aga praegu süsteem toimib... Me muutsime isegi oma nimed ära – mina pole mitte Ari, vaid Harry, mu isa pole mitte Moses, vaid Moritz; Rahel on Ramona, Amichai on Michael ja nii edasi. Mu perel on olnud väga raske – nad peaaegu ei rääkinud enne inglise keelt – ja saksa keele õppisid nüüd ära jidiši baasil.”

“Ma olen kuulnud mingeid lugusid sellest, kuidas alguses saadi palju juute kätte Facebooki gruppide kaudu. Et juudid ja nende pooldajad koondusid mingisse gruppi ja see siis otsustas korraldada mingi meeleavalduse või aktsiooni... ja tegelikult oli see kõik lõks, kohaletulnud arreteeriti.”

“Jah,” ütles Ari. “Ja see polnud mitte ainult Facebookis, vaid üldse igal pool internetis. Avalikke foorumeid ja võõraid ei saanud usaldada – einoh, sellest saadi õige ruttu aru. Ja nime järgi juba oli lihtne juuti ära tunda.”

Anna otsis Arile padja ning käterätiku.

“Appi, kui tänulik ma sulle olen,” Ari pilku oli nüüd ilmunud süüdlaslik helk.

“Pole tänu väärt, tõesti. See on vähim, mis ma saan teha...”

“Sa ei karda?”

“Ei,” vastas Anna. “Mu elu ei ole ju ohus. Ma ei karda midagi, mis ei ohusta mu elu.”

“Su elu võib hakata minu pärast ohus olema.”

“Ei usu...”

“Mida üldse uskuda...” Ari ripsmete alla oli tekkinud melanhoolne vari. Anna teadis, et lobisemine mõjub rahustavalt, ja seetõttu ta lobiseski: “Ma olen lugenud paari juhtumi kohta, kus juutide varjamisega vahele jäädi. Nad said vist paar aastat tingimisi – isegi mitte reaalset vanglakaristust... Tegelikult ei riski inimesed millegagi, aga on ikkagi arad või apaatsed, et pole nende asi... Ütleme, et kui neil on vaja oma naise eest varjata, et neil on armuke, on nad võimelised igat moodi susserdama ja vaeva nägema – isegi reaalselt riskima – juudi varjamiseks aga mitte... Ja need, kes osalevad, on millegi muu peal väljas... Lugesid selle Luksemburgi selli kohta, kes üüris juutidele oma ärklikorrust? Kui siis üürnikel raha otsa sai, helistas ta pollaritele... Ja nii mitu korda järjest.”

“Njah, ma ei imesta.”

Arist lendus meeleheitelaineid ja Anna juhtis teema kõrvale: “Tahad sa midagi süüa? Tegin enne läätsesuppi... Seal pole liha, nii et see on kindlasti koššer.”

“Ei, aitäh...” Ari astus ligemale ja vaatas talle silma. “Aitäh sulle, Anna. Tõesti. Ma teadsin, et sinu peale saab loota. Juba tollal Skype’is oli selge, et me oleme samast hõimust. Vaimses mõttes.”