ROMAANIKATKEND: Rein Raud, "Hotell Amalfi"

Selle tänapäevase lühiromaani käivitab suhteliselt lihtne sündmus. Nimelt on peategelane üpris isekas ja võrdlemisi edukas sisekujundusbüroo omanik, kelle poole ootamatult pöörduvad veidravõitu kliendid suurejoonelise pakkumisega: tal tuleb üksi ja piiramatuid võimalusi kasutades luua ideaalse hotelli sisekujundus. Peategelane otsustab töö vastu võtta. Siit lähebki lugu edasi ja lugejal on ees avastusretk, mis ei olegi nii tavapärane, kui esmapilgul võiks paista. ** Kirjastus Tuum, 163 lk ////

Miisuke võttis teate väljasõidust nädalalõpul vastu nii rõõmsalt, et ma ei hakanud talle seletamagi, miks on hotellide vaatlemine mulle tööalaselt vajalik. Tõenäoliselt ta arvas, et üritan sel iseäralikul viisil heastada talle rikutud õhtut mõni aeg tagasi. Ta tõttaski kohe riideid valima, kuni mina istusin arvuti taga ja tegelesin marsruudi üksikasjadega, vastates ühtlasi ära kõik olulised e-kirjad, et need ei jõuaks vahepeal pealetuleva posti alla mattuda.

Hotell jättis meile väga hea mulje. Hoone oli ovaalse kujuga, ehitatud ümber avara, pealt klaasiga kaetud siseõue, nii et siin pidi kindlasti olema meeldiv ja hubane ka siis, kui sadas vihma, aga täna paistis päike. Keset siseõue oli pikergune bassein ja ümberringi istus nappides riietes inimesi, kellele ettekandjad tõid vihmavarjudega kokteile ja mitmevärvilisi jäätiseportse. Seevastu mina olin just ära söönud maitsva seaprae küüslaugukartulitega, Miisuke Caesari salati kanaga.

Meie tuba oli alumisel korrusel, vaatega siseõue. Aknaklaasid olid muidugi tumendatud, nii et väljast sisse ei näinud, aga seest välja sai vaadata suurepäraselt.

„Lähen nüüd ujuma,” teatas Miisuke. Tulles oli ta natuke kurb olnud, sest talle meeldis väga vees sulistada, aga oma trikoo oli ta koju jätnud. Õnneks selgus, et neid saab ka siit osta.
Ta nägi tõesti väga kena välja, kui ta kelmika naeratusega rätiku üle õla viskas ja mulle ukse pealt lehvitas, tema jaoks suurevõitu valged hotellisussid jalas.

Mul oli kaasas üks mööbli ajaloo teemaline raamat ja ma üritasin natuke seda lugeda, aga mälestus uues trikoos Miisukesest ei lasknud kuidagi mõtteid koondada. Proovisin alustada kriminaalromaani, mis tal öölaua peal oli, aga seal ei tapetud ka esimeses peatükis veel kedagi ära. Ohkasin ja jäin aknast välja vaatama.

Miisuke oli võtnud istet ühe laua ääres just meie toa pool basseini ja tellinud endale väikese espresso. Märgade juustega nägi ta välja isegi veel ilusam kui enne. Korraga astusid talle ligi kaks tõmmut, pingul ujumispükstega kutti ja võtsid tema lauas istet. Tegelikult ei saanud neile midagi ette heita, sest tõesti, kõik lauad olid hõivatud, ehkki natuke eemal näiteks istus ühe laua taga üks üksik vanem härra, kes näis olevat oma einet juba lõpetamas. Nad küsisid Miisukeselt midagi ja võtsid istet, üks ühel, teine teisel pool. Miisukesele tundus see millegipärast naljakas. Teise peatüki alguses sai kriminaalromaan siiski hoo sisse: see, keda olin alguses pidanud peategelaseks, tapeti ootamatul ja jõhkral viisil ära.

„Kes need su uued sõbrad olid?” küsisin.
„Need või?” ütles Miisuke. „Need on Matteo ja Marco, ärimehed Itaaliast.”
„Ja mis äri nad ajavad,” pärisin.
„Nad vabastavad inimesi,” selgitas Miisuke, „vähese vaevaga liigsetest kilodest. Uue teadusliku meetodi järgi. Neil on oma tervisekliinik ka, asub Amalfis, see on üks linn Itaalias, Napoli lähedal, pidi olema maailma kõige ilusam koht.”

„Loomulikult ma tean, kus see on,” urisesin, kuigi ma tegelikult ei teadnud.

„Siis on hästi,” rõõmustas Miisuke. „Mu meelest on juba see nimi niisugune, et seal peab kõik väga kena olema.”

„Ah või nii,” noogutasin.

„Nende meetod ühendab preparaate, võimlemist ja dieeti,” jätkas tema. „Seda võib rakendada ka koduselt, kliinikus on muidugi parem, aga see on väga kallis. Siin nad otsivadki partnereid. Kedagi, kes tahaks nende süsteemi maale tuua.”

„Niisama sulid,” pakkusin mina, „kes üritavad sulle mingit mõttetut imeravimit kaela määrida.”

„Ei ole nad sulid midagi,” vaidles Miisuke. „Matteo tegeleb neil majandusliku poolega ja Marco hooleks on jäetud teenuste disain. Neil on kolmas kaaslane ka veel, kes on arstiks õppinud, aga tema rändab kuskil mujal praegu.”

„Sulid mis sulid,” jäin endale kindlaks. „Ja seelikukütid pealegi.”

Miisukese nägu läks korraga kavalat naeratust täis.

„Kuule, Suksu,” küsis ta, „ega sa ometi armukade ei ole?”

„Mina?” kergitasin kulmu. „Nende libedate nolkide peale?”

Sel õhtul oli meil nii tore, nagu juba väga ammu polnud ette tulnud.

„Me peaksime rohkem koos reisima,” ütles Miisuke lõpuks.

Ta pani pea mu rinnale ja uinus. Ma vist uinusin ise ka, aga ei pannud seda tähele, sest nägin und, kus mu maailm jätkus täpselt sama ilusana kui seni.

Isegi hommikul oli meil veel tore, ja pärast laulis Miisuke duši all kõva häälega, nagu ta ammu polnud laulnud. Ta laulis kaua, nii kaua, et lõpuks pidin minema vannitoa uksele koputama.

„Aga kuhu meil kiiret?” hüüdis ta seest. „Hommikusöögile,” vastasin.

„Täna on laupäev,” ütles Miisuke, kui oli jooksva vee kinni keeranud. „Täna saab üheteistkümneni.”

„Seda küll,” nõustusin, „aga pärast on meil vaja veel pakkida ja üldse, sest toa peab vabastama kaheteistkümneks.”

Nüüd tegi ta ukse lahti ja vaatas mind imestunult, ilus paljas keha vannilinasse mässitud.

„Ma mõtlesin, et me jääme terveks nädalalõpuks,” ütles ta.


„Jäämegi,” naeratasin. „Ainult et tänaseks on pandud meil kinni üks väike võõrastemaja paarkümment kilomeetrit rannikuteed mööda lõuna poole.”

„Miks nii?” ei saanud Miisuke aru. „Mis siin viga? Kohti peaks ju ka olema, hotell on pooltühi.”

„Ma lihtsalt mõtlesin, et oleme igal ööl uues hotellis,” seletasin. „Nii on palju huvitavam.”

„Nii on palju tüütum,” parandas Miisuke ja tõmbus mossi. „Mulle meeldib siin. Mulle meeldib bassein ja mulle meeldib tuba ja restoran meeldib mulle ka.”

„Siis lähemegi nüüd sinna,” teatasin otsustavalt.

Pahaselt nohisedes pani Miisuke riided selga ja hommikusöögilauas tõstis oma taldriku täis rasvast peekonit ja vorstikesi, mida ta muidu kunagi ei puutunud. Ja ka pärast tuppa tulles toppis ta kõik oma riided kohvrisse ilma sõnagi lausumata.

„Kas oled nüüd valmis?” küsisin, aga tema ainult puhises.

Oleksin peaaegu välja pahvatanud, et ega ma seda sõitu niisama tema lõbustamiseks ei korraldanud, aga sain napilt sõnasabast kinni.

„Mul on lihtsalt niimoodi planeeritud,” ütlesin.

Miisuke ei vastanud midagi, vaid tormas trepist alla, huuled pruntis. Nagu nimme osutuski järgmine hotell palju kõledamaks ja toit, mida paks ja laisk ettekandja meile kohvikus tõi, polnud ka üldse maitsev. Aga seda ei võinud ma ju ette teada.