Ropp pilt posti otsas

Käisin ükspäev Pagari tänaval Jüri Mõisale elektri ja gaasi eest maksmas. Harjumuse asi, sai kunagi hakatud Hansapanga kaudu neid asju ajama, nüüd Jüri muidugi enam seal ei tööta, aga ma viin oma raha ikka tema kätte, ja Jüri-poiss siis annab edasi, kellele tarvis. Ta on mulle öelnud küll, et mine ja vii Neivelti kätte, aga mina olen juba liiga vana, et uusi tutvusi sõlmida. Nii jah, ja jäin sealt Pagarist tulemisega hilja peale. Komberdan mööda uulitsat, kui korraga lööb hinge kinni – ilmatu lõust irvitab otse näkku, justkui kurivaim! Ptüi, kuidas saatan ehmatas! Kui prillid ette panin, sain aru küll, et see on Kalle Mihkelsi portree, polnud ta tühi tegelikult nii kole midagi, aga hämaras ajas hirmu naha vahele küll. Hakkasin siis huviga ümberringi vaatama, et näha, milliste tuttavate pilte veel näha saab. Oi, neid oli ikka igasuguseid! Mõned olid suured, et pista või terve kämmal ninaaugust sisse, teised, pisemad, vahtisid ülevalt, laternapostide otsast alla nagu öökullid. Jah, valimisaeg on jälle käes, mõtlesin mina, siis läheb linn ikka nägusid täis nagu noor mees punne.

Pilte oli kena vaadata, jalutasin ringi nagu kunstinäitusel kohe. Kõik vanad tuttavad pealegi, isegi mu noor sõber Andrus Vaarik oli oma näopildi üles riputanud, ehkki ma ei saanudki aru, millist erakonda ta esindab. Aga noh, kena, roosast põrsanahast ülikond seljas, las ta olla pealegi. Kõndisin edasi ja korraga – oh sa taevas!

Esialgu ei uskunud ma oma silmigi, siis hakkas häbi. Seal vaatan – kaks noort neiut tulevad! Viskasin oma mantli, krauhti, ropu pildi peale, et süütud lapsed rõvedust vaatama ei peaks, võtsin sealtsamast takso ja kihutasin Savisaare juurde.

Edgarjugend

Seal tabas mind uus üllatus. Tuba oli noori inimesi täis, Vilja valas neile fantat ja vana Edgar külitas rahulolevana diivanil.

Aga seinal – jälle seesama ropp pilt. Edgar Savisaar, sõrmed viimase võimaluseni harkis!

"Püha jumal, Edgar!" ütlesin mina. "Mina mõtlesin, et sa oled ikka selline vana kooli mees, et sina nende moodsate veidrustega kaasa ei lähe. No aga mida see foto peab tähendama? Mis asi see on?"

"See on V," vastas Savisaar.

Küll mul hakkas jälle häbi, noored minu ümber aga kihistasid ja itsitasid, nagu oleks keegi neid kõditanud.

"Kahjuks näen ma isegi, et see on üks.... üks V, nagu sa häbitult ütled. Kas sa pärast selle suuga sööd kah? Jeesuke, jätnud vähemalt kindadki kätte, enne kui näpud laiali ajad! Jälk vaadata, ausõna!"

"Küll sa oled vanas eas pepsiks läinud," ütles Savisaar laisalt haigutades. "Millegagi pole rahul. Näe, noortele inimestele meeldib mu plakat väga!"

"Mis noored need sul üldse on?" uurisin mina. "Kust sa need said?"

"See on Edgarjugend," seletas Savisaar. "Külvasin põllule Kalev Kallo hambaid ja sealt sirgusid need noored inimesed. Asi on selles, et mul on erakonnas palju vanu inimesi ja surmajuhtumid aina sagenevad. Hädasti on vaja uut vahetust."

"Sul ju oli see Mikseri Sven," ütlesin mina. "Kuhu see siis jäi?"

Savisaare nägu läks pilve.

"Ära sa mulle Sveni meelde tuleta," kähvas ta. "Tema pole enam miski noor. Tema on juba... liigagi elukogenud. See Priimägi... Kuhu ta poissi küll vedas! Läbi Soodoma ja Komorra! Nüüd ma olen targem, neid noori ma enam Linnari ligi ei lase. Kaks vana daami, Liina ja Siiri, valvavad minu uusi lapsukesi öösel ja päeval. Õhtul kell üheksa algab öörahu, kell kuus hommikul viib aga Erika lapsed rattaga sõitma. Neist kasvavad terved, valgepäised ja tugevad inimesed, kes ei mõtlegi mingitest hiina reklaamikunsti vigureist!"

"Jah, unista aga unista," pomisesin ma endamisi. Ma ju nägin küll, millega need "terved" noored tegelesid! Seisid plakati ees ja vahtisid, suu ammuli, Savisaare laiali aetud sõrmede vahelt sisse!

Jüri Ott on juba lohvis!

Aga mis me räägime Keskerakonnast, kui Koonderakond on tegemas sootuks hirmsat trikki! Armas aeg, millist vaeva nähti omal ajal Tallinna linnavalitsuses vohava Jüri Oti välja raiumisega! Isegi käisin oma haamriga talgutel, kaks nädalat lükkasime kärutäite viisi Jüri Oti harusid ja juppe majast välja! Lõpuks oli maja puhas ning Ott viidi botaanikaaeda, kus ta kenasti juurdus ja isegi õitsema hakkas ja kedagi ei seganud. Nüüd on siis Jaak Allik ta pimeduse katte all sealt viljakast mullast välja kaevanud ja tahab tagasi linnavalitsusse sokutada! Nägin oma silmaga Jüri Otti sisaldavat tsisternautot, mis seisis Koonderakonna maja ees, valmis Vabaduse väljakule kihutama ning Jüri Otti lohviga sisse pumpama hakkama! Kas on inimestel mõistust peas?

Noh, elame ja näeme. Pärast valimisi kirjutan ma jälle.