Rujaleidja võlus publikut
Jaanus Nõgisto, kuivõrd pakkus Rujaleidja Ruja teile kui Ruja liikmele muusikalist elamust?
Rujaleidja oli piisavalt suur väljakutse, et elevil olla, õudselt muretseda ja pingutada. Laval mängides olen ma küll võrdlemisi realistlik inimene ning tean, mida suudan, mida kardan ja mida mitte, aga nähes seda, kuidas asi rahvale üles läks, on mul põhjust täiesti rahule jääda.
Mina sain küll mängides elamuse, sain juba proove tehes elamuse, sest mind puudutab see muusika ja ka selle realiseerimise protsess võrdlemisi isiklikult ning lähedalt ja valusalt. Nägin pärast kontserti ka mitmeid teisi Ruja liikmeid ning nad kõik olid samuti väga liigutatud.
Kahtlemata olid mõningad probleemid, organisatoorsed ja eelkõige helitehnilised, aga nende eest pole keegi kaitstud. Töötatakse sellistes tingimustes, nagu võtta on. Aga ma arvan, et tervikuna oli see väga korda läinud asi.
Publiku suurlemmik solistide hulgas oli Maarja, kelle vaimustunud rahvas lavale tagasi kutsus. Kuidas teie solistide esinemisi kommenteerite?
Kõik lauljad, kes kontserdil üles astusid, tulid entusiasmist ja poolehoiust Ruja kunagistele ambitsioonidele. Koit ja Maarja, aga ka kõik teised lauljad, olid ääretult sümpaatsed. Nägin neid inimesi lava taga: see oli midagi väga imetlusväärset, kuidas nad elasid seda muusikat ja teiste esinemist läbi. Ma ei ole kunagi midagi sellist lava taga näinud, kuigi olen lava taga viibinud pool oma elu. See oli kõige liigutavam.
Ma ei saa öelda, et Maarja laulis selle loo “Nii vaikseks kõik on jäänud” suureks, suur on see lugu niikuinii, aga ta esitas seda sellise pühendumusega, mida ma ei ole ausalt öeldes tükk aega näinud. Minu jaoks oli see vapustav.
Kuigi sellist kontserti ei tehta tegelikult selleks, et ühel solistil särada lasta, särasid nad kõik minu jaoks omal unikaalsel moel, aga Maarja esitus liigutas tõesti kõige rohkem. Ka kõik teised Ruja liikmed rääkisid pärast kontserti just sellest. See laul on muidugi juba iseenesest liigutav, talle on tekkinud tähenduskoorem pärast Urmas Alenderi uppumist. Muide, lugu oli omal ajal aastaid ka Ruja kontsertide lõpulugu, nii et tal on tähendus, mis liigutab Ruja liikmeid nagunii.
Kui head tagasisidet saite laval olles publikult?
Mis puudutab kontserdi publikut, siis kartsin Õllesummerit – ma ise õlut eriti ei joo ja polnud varem Õllesummeril kunagi käinud. Aga publik oli väga hea. Millegipärast usun, et väga palju inimesi tuli kontserdile just selle kontserdi pärast, väga palju minu tuttavaid küll. Publiku vastuvõtt oli tõesti maksimaalne. Teades, et helivõimendus oli platsi jaoks ikka väga nõrk, ei osanud me karta nii suurt inimeste hulka. Kontakt publikuga oli maksimaalne ka väga vaiksete ja keerukate asjade puhul. Publik oli väga heatahtlik. Selliste elamuste pärast, nagu mina Rujaleidja ajal laval olles sain, maksab üldse muusik olla.
Kuidas hindate noore helilooja Tõnu Kõrvitsa tehtud Ruja lugude arranÏeeringuid?
Neid arranÏeeringuid kuulsin tunduvalt täpsemalt selle projekti ettevalmistusstaadiumis ja proovis – need seaded on suurepärased.
Juba pool aastat tagasi hakkasime Kõrvitsaga nendest asjadest rääkima ja ta töötas täpselt sellel lainel, mida me koos aretasime. Talle anti täielik vabadus teha nende lugudega, mida ise tahab. Tean, et Kõrvits on ise Ruja ja ka minu loomingu fänn, aga see, mida ta saatis korda minu looga “Üle müüri”, oli minu jaoks sügavalt vapustav. See oli võib-olla liiga keerukas lugu selle kontserdi jaoks, sisetingimustes kõlaks ta võib-olla paremini, aga just selle loo puhul paistis välja Kõrvitsa rafineeritud ja unikaalne lähenemine muusikale.
Tõnu Kõrvits on vapustav inimene, ta on tõeline professionaal ja mul oli rõõm näha, et neid seadeid tehes see muusika erutas teda. Üks asi on teha tellimustööd, mille eest makstakse raha, on see siis mingi eurolauluseade või midagi muud. Sellist tellimust aga rahaga kinni maksta ei saa. Sain aru, et ta oleks seda teinud nii või teisiti, muusika erutas teda samal määral, nagu ta on erutanud Ruja liikmeid muusikat luues.
Kas vastab tõele, et Rujaleidja projekti on plaanis edasi arendada ja vormida ka sisekontsertideks ja plaadiks?
Sellest on juttu olnud, aga ei midagi täpsemat. See on väga võimalik. Projekt kuulub Õllesummerit korraldavale Meediaekspressile, see ei ole Ruja liikmete ega orkestri projekt. Mis edasi saab, on läbirääkimiste küsimus. Olemasolevast materjalist võiks täiesti unikaalse sümfoonilise muusika plaadi teha. Olen absoluutselt selle poolt, et seda võikski teha.
