Rujalised roostevabad mehed



Rujalised roostevabad mehed
----

Seisab Rein Rannap eile hilisõhtul, puhastab prille ja räägib Õhtulehele: "Ruja võitles vaimse piiratuse ja nõukogude ametnikkonna vastu.

Meie lauludes ei olnud midagi isiklikku. Eraelu ei olnud üldse huvitav." Tuleb Jaanus Nõgisto ja ütleb - ta ei tea, millest jutt: "Ärge uskuge. Iga sõna, mis ta ütleb, luiskab."

Eile õhtul, pimedas, Pirita jõe servas, esitleti Ruja hiiglaslikku, paraja piibli mõõtu kogumikku. Seal on "Ruja Roostevaba Raamat" ja viis laserplaati "Need ei vaata tagasi" pealkirja all koos.

Kohal olid kõik Eesti muusika kultusajajärgu tuntumad tegijad Margus Kappelist ja Riho Sibulast Priit Kuulbergini või vastupidi.

Revolutsionäärist ajaviitjaks

"Nüüd on rokkmuusika, jumalale tänu, võtnud oma õige koha elus - lihtsalt meelelahutus, ajaviide. Ta ei ole enam nii oluline, kogu ühiskonda määrav ja revolutsioneeriv nagu kümmekond aastat tagasi," on Nõgisto iseloomustamas.

Rannap on muidugi akadeemilisem mees ja tõrjub igasuguse mõtte, et Ruja oleks kunagi mingi müüdi mõõtu suurus olnud või kujuneks selleks uuesti. "Me ei mõelnud müütidele, me tegime muusikat, mis meile tarvilik tundus."

"Ma olen täiesti nõus väitega, et praegusel põlvkonnal pole meist ei sooja, külma ega leiget," ütleb Nõgisto ja on kindel, et keegi ei hakka uut Ruja-müüti välja mõtlema.

Sellised tagasihoidlikud mehed.

Peeter Sauteri kokku kirjutatud raamatus "Ruja Roostevaba Raamat", mis viit laserplaati kaasab, on märksa teine story.

Naistelembesed aheltossajad

Me kohtame seal Ruja pillimehi kui naistelembeseid (peale Rannapi, kes tunnistab, et klaveri kõrvalt ka naissoo olemasolu märkas alles kusagil 30ndale eluaastale lähenedes), ahelsuitsetajaid (jällegi peale Rannapi) ja napsimehi (Rannap ütleb, et talle viin alguses ei maitsenud, tema jääb alati eriarvamusele). Ühesõnaga - sädelevad tüübid, kes elasid end tühjaks nii laval kui lava taga.

Ja vahetevahel läks omakeskis löömaks ka.

Väike eestilik Doors`i variant. Ma tean, et Nõgisto hindaks võrdlust Yes`iga. Kuid noorhärra Morrison torkab millegipärast esimesena meelde.

Miks siis nad täna ei mängi?

Rannap oleks äärepealt valmis plaadiesitlust väikese live-kontserdiga saatma. "Kui Alender oleks elus, küllap mängiksime praegugi mõnikord koos - ja kindlasti oleksime teinud uuesti linti Ruja väga varased lood. Need olid parimad," hindab Rannap emotsionaalselt.

Nõgisto seevastu välistab igasuguse live olgu plaadi puhul või mingil muul sündmusel. "Alendrit ei ole ja punkt sai pandud." Aga kui Alender oleks (kes ilmselt praegu folki laulaks, mitte Rujat ei teeks), siis saaks Nõgistogi heal meelel mõnigi kord teiste rujaliste meestega laval kokku.

Nõgisto laulab koos Sibulaga Rujat

"Me teeme just praegu Riho Sibulaga ühte Ruja lugu linti. "Omaette" on selle nimi. Kolm päeva laulame, ja mitte ei ole rahul," ütleb Nõgisto ja väidab, et Sibula valmiv heliplaat on parim, mida viimasel ajal Eestis tehtud.

"Kitarr haarab hingest," iseloomustab ta. Ning ütleb, et küllap mõnegi Ruja omaaegse pillimehega koos mängib.

Selliste juttudega istuti eile õhtul hilise tunnini välja Pirita jõe servas ja meenutati vana head Rujat.

Alenderi kadunud laulud leitud

"Just arutasime Yokoga, et tuleks teha kogumikplaat ka noist neljast kassetist, mis Alender Rootsis tegi (pluss veel üks Rootsi muusikutega koos). Enne Estonia hukkumist oli Alender just oma arhiivi korrastanud ja lood DAT-idele ümber võtnud. Arvati, et need kadusid - või olid tal Estonial kaasas ja läksid kogu laevaga. Nüüd tuli välja, et osa on Eesti Raadio arhiivis," ütleb Ruja fantastilisim austaja Eestis Tajo Kadajas (kas ikka teate, et ruja või rujaline on kunsteestikeelne vaste fantaasia-sõnale?). Ja lubab kohe homme uurima minna, mida on ja mida mitte.

Mis siis on muutunud kaunite seitsmekümnendatega võrreldes ja millisena peaksime mehi nende praegusel kujul uurides ajalukku piiluma?

Rannap on nüüd ülikonnas ja akadeemiline. Ise kirjutab: "Esinedes, eriti varem, olin ma nii high, et ei saanud kuidagi rahus istuda."

Nõgisto on ka täna selline kiire, liikuv ja kuldseid mõtteteri puistav tüüp. Kuid tema möönab: "Tütar on 18aastane ja hoopis teise, hullult suurema, muusikalise pagasiga, kui mina."

Tõnis ERILAID

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare