Rulers of the Deep
„Track One”
Küsimus „kas te mäletate oma esimese riliisi ehk väljaantud laulu sündi„ vallandab Meelis Meris ja P. Julmas ning neid maailma trüginud promootoris Kuno Tehvas pea tunnise meenutustetulva. Kõik sai alguse üritustesarjast Vibe, kus mõlemad mehed plaate mängima hakkasid ning tutvusid. Kuno Tehva sõnul oleks rahva kohale meelitamiseks tol ajal piisanud ka sellest, kui märkida plakatile DJ XXX New Yorgist, kuid nemad tahtsid Eestisse tuua tähtsate plaadifirmadega seotud tegelasi, kellega häid kontakte luua. Kord pea täpselt üheksa aastat tagasi pidi selleks esinejaks olema David Alvarado, kes aga vigastas enda selga ja ütles kolm päeva enne pidu ära. Paaniliselt otsiti asendajat ning selleks sai DJ Dozia, kes piletite vähesuse tõttu oli sunnitud peale pidu veel neljaks päevaks Eestisse jääma. Pidu ise oli suurepärane ning mehed kiidavad uskumatut klappi, mis Doziaga tekkis – nagu oleks teda lapsest saati tundnud ja see lõi neid pahviks. Koos tšilliti ja jämmiti stuudios, ammutati Dozia teadmisi muusikatööstuse hetkeseisust, vahetati ideid ja muusikat ning sellest emotsionaalsest seisundist kantuna sündis „Track One”, mis kannab originaalis nime „Track One - Dedicated to DJ Dozia”.
Seejärel lennati Miamisse Winter Music konverentsile, kuhu kogu maailma muusikaärindus kokku jookseb, ning mindi seal Ovumi plaadifirma peole. Kuigi sealt tunti ainult seda sama DJ Doziat, võeti neid väga hästi vastu. Vaatamata sellele, et välja tuli, et Dozia oleks pidanud samal ajal kui ta Eestis mängis, esinema plaadifirma enda peol Philadelphias. Doziale pühendatud lugu jõudis ka tema endani ning paar nädalat hiljem teatas plaadifirma, et tahab loo välja anda. „Neile siiralt meeldis see lugu,” meenutab Meri.
„Kui ma õigesti mäletan, siis see oli Ovumi plaadifirma esimene välja antud lugu väljaspool Ameerikat,” lisab Julm. „Josh Wink (Ovumi üks juhte ja kuulus DJ – T.L.) rääkis, et ta oli seda ühel peol mänginud ning Louie Vega (kuulus DJ – T.L.) oli karjudes tema juurde jooksnud ja karjunud „oh mis see veel on?!”. Wink tunnistas, et ta mängib siiamaani seda lugu, see on ajatu klassik.”
Nimi
Kuigi esimene lugu oli valmimas, siis ei olnud Meril ja Julmal kui duol veel nime. Ametiühingute majas (praegune Euroopa Liidu maja Rävala puiesteel) asunud stuudios võeti öösel (lugude tegemine toimus alati öösel, magati koridoris diivanite peal) väike paus ajude ja kõrvade puhkamiseks ning vaadati telekast Discovery Channelit. „Sealt tuli super kvaliteetne, hea ja köitev dokumentaalfilm haidest, mille nimi oli „Rulers of the Deep” ehk „Sügavuste valitsejad” ja me mõtlesime just!” lööb siinkohal Julm käsi kokku. „See sobis nii hästi meie taotluste ja nende väljendusvahenditega, mis me olime endale valinud ja mis olid meile omased.”
„Track Two”
Meri ja Julm tunnistavad, et tegelikult ei ole „Track One” ehk lugu nimega „Esimene lugu”, üldse nende esimene teos. „Me Meelisega [Meri] olime juba varem stuudios ühe loo teinud, mis ei ole kunagi ilmunud ja mida me ka mitte kunagi kellelegi ega kuhugi ei anna,” naerab Julm.
Kui „Track One” on tegelikult teine lugu, siis mitmes laul on debüütplaadi viimane „Track Two”? „Seda ei teagi öelda,” tunnistab Julm. „Igal lool on oma energeetiline laeng. „Track One’il” oli oma selge kehand ja „Track Two” oli üle aastate järgmine lugu, milles me tundsime, et selle identiteet langeb esimese loo jälge.”
„On olemas ka „Track Three”,” lisab Meri. „”Minu jaoks tähendab see, et mingi ajastu sai läbi ja me keerame muusika mõttes uue lehekülje. Kuigi tunnetus ja helipilt on sama, siis mingi ajajärk on jäänud seljataha.”
Edu saavutamine
Kuidas pärast esimest väljalaset edu saabuma hakkas, on juhuste kokku langemine, nagu ka esimene laulgi. Prantslaste plaadifirma Distance Music tellis Merilt remiksi Kings of Tomorrow loole „Finally”, kuid ei andnud mingeid garantiisid. Raskekahurvägi alistas väikese eestlase ning plaadile pääsesid hoopis suurnimede Jay Sinister, Danny Tenaglia, Louie Vega jt remiksid.
Kuid kui üks lugu on populaarne, siis otsitakse sellest kõikvõimalike eriversioone ning kuna Meri remiks oli antud Hector Romerole, siis hakkas see parimate DJ-de käest kätte, plaadikohvrist plaadikohvrisse, peolt peole liikuma.
Järgmisel Miami Winter Music konverentsil oli „Finally” aasta lugu, aga kõik rääkisid mingist müstilisest Meri remiksist ja kuidas seda saada. „Meri versioonil oli üks tugev pluss ja eripära – originaalis on see lugu sügav deep housening ka kõik remiksid olid sinna ühte auku, aga Meelis tegi kardinaalselt teistsuguse, sellise up-tempo souli, Soulfuricu ja Masters at Worki vahepealse saundiga,” kiidab Julm. „See muidugi meeldis kõigile soulful housetüüpidele, nad mängisid seda ribadeks.” Meri lasi Electral loole lisaks taustavokaali laulda ning tollasel Holmes'i liikmel ja praegusel HU? bändimehel Leslie Laasneril bassi mängida.
Kui siis alustav Defected Records kogu Distance Musicu kataloogi ära ostis, taheti populaarne vabalt ringiliikuv remiks kontrolli alla võtta ning see ametlikult välja anda. Kui aga plaadifirma tüübid Eestisse peole tulid, lõpetasid Meri ja Julm oma seti „Finally” Rulers of the Deep versiooniga. „Poistel olid loo jupid olemas ja nad mõtlesid, et teevad sellest veel ühe versiooni,” naerab Kuno. Reaktsioon oli võimas ning üllatunud veel ühest versioonist, osteti seegi ära.
„Tänu Meelise remiksile tekkis „Finally” ümber haip, mis tõstis selle loo klassiku staatusesse,” seletab Julm „Finally” kuulumist house muusika kindlate hittide hulka.
„Tänu sellele hakkas sadama väga palju remikside tellimusi, me tegime praktiliselt iga nädal ühe remiksi,” seletab Meri edu.
Kui siis looga „Another Chance” äsja kõiki Suurbritannia edetabelite number üheks tõusnud Roger Sanchez, tolle hetke maailma suurim artist, 2001. aastal Sundance’i festivalil esines ja seejärel ROTDi loo „Temptation” välja andis (mis oli Sanchezi uue plaadifirma Stealth Records üleüldse esimene väljalase), oli Eesti duo selja taga kolm suurt plaadifirmat ning nendesse kuuluvad DJ-d mängisid ROTDi lood kuulsaks.
„Muidugi ei ole see nii lihtne, kui siit loost tundub,” võtab Kuno Tehva kohustuseks mainida. „Sellisele edule eelneb paar aastat väga lolli järjekindlusega tööd, hommikust õhtuni igasuguste kirjade saatmist ja raha kulutamist.”
„Jah, me Meelisega tegime seda muusikat ja see vastast mingile maailmastandardile, teatud mõttes oli ta isegi uudne ja innovaatiline, aga see jõudis nii kaugele ikkagi tänu sellele, et Kuno oli selline positiivne vedu,” tunnistab Julm. „Ta oli USA-s elanud, tal oli enesekindlust kohale minna ja jalaga ukse lahti lüüa ning oma asja ajada. Minul ja Meelisel ei oleks seda enesekindlust olnud. Võib-olla kunagi hiljem oleks me siiski selleni jõudnud.”
„Just nimelt see oma asja ajamine,” rõhutab ka Meri. „Selle elukutse puhul tuleb ka vaatamata olnud tagasilöökidele iseendaks jääda ja oma asja teha. Ei saa libastuda ja muud teed minna. See on väga oluline.”
Mida aga öelda neile artistidele, kes Eestis on juba edu saavutanud ja tahavad nüüd välismaa edetabelitesse murda? „Popmuusika mõttes on rahvusvahelist läbilööki saavutada väga keeruline,” tõdeb Julm, kes „süüdistab” selles viimaste aastate jooksul drastiliselt muutunud muusikatööstust. „See nõuab tohutuid investeeringuid. Selles suhtes pole mõtetki selles kontekstis rääkida. Pigem saab mõelda konkreetses nišis tuntuks saamisest – seal loeb järjepidevus, sihikindel töö, oma näo ja identiteedi leidmine.”
Mehed meenutavad ka, et kui nemad alustasid, siis oli Eesti ikka väga tundmatu koht kas siis Poola kõrval või mõnes USA osariigis. Või siis Arnold Schwarzeneggeri sünnimaa. Ja kuigi tegelikult võivad eestlased ka praegu mehed metsast tunduda, siis Kuno Tehva annab alati noortele tegijatele nõu kirjutada ümbriku peale suurelt Eesti, mitte oma esinejanime. „Tema nimi ei ütle midagi, aga Eesti on juba natuke nime teinud,” seletab ta.
„Eestis on väga konkreetne saundi suundumus, üldpilt, mida siinsed house’i produtsendid teevad,” nõustub Julm. „Loomulikult varieerub see natuke sõltuvalt produtsendist, aga Eesti house’il kui sellisel on täiesti oma imidž ja helikäsitlus. See on väga hea, see on maailmas äratuntav ja seda teatakse.”
Meri rõhutab samuti massist eristumist, kuid täheldab ka, et üha suuremat rolli hakkab mängima PR. „Me avastasime Julmaga hiljuti Amsterdam Dance Eventilt tulles, et kuna tänapäeval on muusikat välja anda lihtne ja teha veel lihtsamgi, siis on igal mehel oma plaadifirma ja magamistoas stuudio,” seletab Meri, et sellises situatsioonis hakkabki rolli mängima PR – kuidas, kellele ja mis vahenditega toodet müüakse. „Nišitoodete puhul võib veel ka vanakoolimoodi vedada – lugu meeldib, anname välja. Aga popmuusikas käib see teatud reeglite järgi ja neid ei saa eirata.”
Uus album
„Untitled Secret” tuleneb tegelikult eelmisel aastal ilmunud „roosast plaadist”,” alustab Julm duo kolmandast stuudioalbumist rääkimist. „Kuna aga tänapäeval pole mõtet ise siin plaati välja anda ja seda siis rahvusvaheliselt levitada, sest finantsiliselt on see lävi väga kõrge ja tulemuse saavutamine keeruline, siis on palju efektiivsem teha koostööd regioonide kaupa. Meie jaoks on vaieldamatult kõige olulisem regioon Suurbritannia.” ROTD leidis sealt partneri Manchester Underground Musicu näol, kes plaadi välja annaks ning kindlasti taheti kaasata ka PR firmat. Nii plaadifirma kui PR töötajad aga leidsid, et sellisel kujul, nagu see album oli tehtud, see UK-s tõenäoliselt ei toimiks. „Eesti kuulaja on palju vastuvõtlikum erinevatele väljendusvahenditele ja mitmekesisus Eestis töötab ja on ka meie tugev külg,” seletab Julm. „Neile seal on aga vaja väga konkreetset, ühe suunaga terviklikku asja, klubimuusikat, tech-house’i. Siis me tegime uue plaadi, viskasime mõned lood välja, tegime neli-viis uut lugu. Kuna sellega muutus ka kogu albumi kontseptsioon, siis me otsustasime, et paneme sellele ka uue pealkirja.”
Kas mehed ei tundunud, et nad on sunnitud liiga suurele kompromissile minema? „Mul oli ausalt öeldes sellega probleeme küll,” tunnistab Julm. „Aga Meelis veenis mind ümber. Ütles, et ega meil midagi kaotada ei ole ja üks kord elus võiks ju teha nii nagu inglased ja PR mehed ütlevad. Ega see album iseenesest halb ei ole. Tervik tuli väga tugev.”
Meri sõnul tehakse Inglismaal albumiga väga head tööd ning kui kõik õnnestub, siis on oodata suuri üllatusi.
Kuid praegugi on nende viie aasta tagune hitt „Last Survivor”, mis ilmuvale albumile uues kuues peale läks, „DJ Magi” Download Chartis number üks. Lisaks on see ka Cool Cutsi edetabelis, mille järgi tellivad endale muusikat suured plaadipoed ja mängivad raadiod.
Parimad peod
„Me just lennukis rääkisime ükspäev,” alustab Meri täpsustades, et lennud on see aeg, kui nad jutustada saavad, muul ajal on muud tegemised. „Me võiks suisa raamatu kirjutada nendest lõbusatest ja kurbadest juhtumitest ja kontsertidest. See oleks nagu „Musta pori näkku” (Mihkel Raua raamat – T.L.) dance edition.”
Julm teab kindlalt eredamaid elamusi üles tähendada, kuid sõnab kõigepealt, et parimad peod on tegelikult Eestis. „Vibe’i ajast saadik siiamaani,” tõdeb ta. „See on väga hea, kui vastuvõtlik siinne publik on, kui hästi siin reageeritakse.”
Ka Meri kiidab siinset tagasisidet ning meenutab, et on olnud vaid paar korda, kui neilt suure aplausiga lisalugu ei nõuta. „Kui sa lõpetad õhtu ja oled täielik laip, siis selline aplaus lavalt maha astudes on see tasu, mis näitab, et õhtu läks korda,” seletab ta.
Julm nimetab aga ka Ovumi plaadifirma pidu Philadelphias, kus nende soojendajaks oli Josh Wink ise. „Kui ma seal Viktor Duplaix veel ilmumata plaadi pealt võetud loost oma versiooni mängisin, siis Wink ja Dozia jooksid nii, et mööblit lendas kahte lehte ja nad konkreetselt ootasid DJ-puldi juures nii kaua, kuni lugu lõppes, Dozia võttis plaadi ja jooksis stuudiosse koopiat tegema,” naerab Julm.
„Ega me omal vabal ajal pidudele ei kipu minema,” tunnistab Julm. „Aga on üks pidu aastas (Ovumi pidu – T.L.), kuhu me kindlalt läheme, lihtsalt kuulama, tantsima, end välja elama ja sõpru nägema.”
Ka hiljuti Amsterdamis Ovumi peol käinud duo sai tuttavaks plaadifirma uute liikmetega nagu D’Julz ja Benny Rodrigues ja mehed imestasid, kuidas kõik nad on ühte tüüpi, toredad inimesed, kellega saab rääkida nagu vana tuttavaga. „See on veider kuidas üks plaadifirma on suutnud luua nagu oma universumi, hämmastav,” imestab Julm, kes nimetab klappi kõigi Ovumi tüüpidega lausa fenomenaalseks.
Julm mainib pidudest veel ka Ministry of Soundi mängu Defected Recorsi peol Londonis, kus ta sõna otseses mõttes käed laiali, jalgupidi DJ puldi peal seisis, ning ka eriti hea fiilinguga Roger Sanchezi pidu Ibiza peosaare tipphooajal.
Sünnipäev
Nüüd ollakse ringiga tagasi jõutud ning 6. novembril toimub Privés pidu, mis üheksa aastat tagasi ära jäi. Esinejaks on tol ajal seljavigastuses vaevelnud David Alvarado (kes vahepeal polegi Eestisse jõudnud) ning ka Rulers of the Deep vaatab tagasi möödunud dekaadi. Järgmisel päeval aga toimub Von Krahlis Tallinn Express pidu, kus ROTD on olevikus ja vaatab tulevikku uue albumi peale.
